Iisaku kogudus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

EELK Iisaku kogudus on luterlik kogudus Iisakus.

Kogudus kuulub EELK Viru praostkonda. Koguduse õpetaja on Avo Kiir, organist Riina Trankmann. Juhatuse esimees on Anne Ferschel. Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 10.00 Iisaku kirikus.

Kogudus ja kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Iisaku koguduses oli 2016. aasta lõpuks 113 liikmeannetajat liiget. Täisõiguslikke liikmeid oli 96. Hingede arv umbes 550 inimest. Kirikuhoone asub Iisaku aleviku keskel; on koguduse bilansis alates 1992. aastast, on heas seisukorras. Kirik ei ole köetav, külma talvega ei ole võimalik kirikus jumalateenistusi pidada. 2016. aastal sai kiriku kellatorn uue katuse. Orel on heas seisukorras, 2002. aastal tehti hooldusremont. Kunstivarade säilivus on tagatud, Muinsuskaitseameti poolt üle vaadatud ja hinnatud.

Koguduse maja – endine köstrimaja – on võõrandatud 1940. aastal, tagastatud 1992. aastal. Hoones asuvad koguduse ametiruumid ja kabel. Surnuaed – 3,27 ha, heas korras, kiriku Iähedal, haldab vald. Kogudus ei taotlenud surnuaia tagastamist. Koguduse arhiiv hõlmab dokumente alates 1926. aastast. Kogudusel on väike raamatukogu, mida püütakse tasapisi täiendada.

Ajalugu[1][muuda | muuda lähteteksti]

Iisaku kihelkond moodustati Jõhvi kihelkonna maadest 1654. aastal. 1744. aastal liideti see taas Jõhviga ja lõplikult sai Iisaku kihelkond iseseisvaks 1864. aastal. Arvatakse, et esimene luteriusu kirik ehitati Iisakusse Rootsi aja lõpus. Sajandi vältel (1640–1770) teenisid Iisaku kogudust köstrid ja lühiaegselt ka mõned õpetajad. Esimeseks õpetajaks Iisakus oli Clemens Koldberg ehk Colderus (1650–1651). Teisena Matthias Henrici Koriander 1673-1688 aastani, kes Iisakusse suri ja maeti. Kolmandana oli Abram Hivenius 1689-1704, siis Johannes Georg Borge ehk Borg 1738-1740. Järgmisena oli Otto Reinhold von Holtz 1741-1744. aastani, mil ta kutsuti Rakvere krikuõpetajaks. Sel ajal on Iisakus ka omad köstrid olnud. 1738. aastal köster Hans, 1743. köster Kristel ja 1744. köster Höck. [2]

1744 sai Iisaku kirikust Jõhvi abikirik ja Jõhvi kirikuõpetaja käis siin “kolme näddala taggant“ jutlust pidamas. See kestis 1867. aastani. Vahepeal püüti küll mitmel korral Iisakut Jõhvist eraldada ja Tudulinnaga kokku panna, kuid kuna “keriku mõisa hoonete ehitamine ja õpetaja ülalpidamine uuele kihelkonnale liig raske näitas olevat”, siis olid need katsed tulutuks jäänud. Kirikuelu muutus stabiilsemaks, kui köstri kohale asus Andreas Masing. Iisaku köstriks olid ka Andreas Masingu poeg Jakob ja viimase poeg Paul-Eduard.

1847. aastal palus tolleaegne Iisaku mõisa omanik Georg von Brevern Eestimaa rüütelkonnalt abi kirikumõisa ehitamiseks. Kuna puukirik, kus senini jumalateenistusi peeti, oli vanaks jäänud, otsustati hakata ehitama uut kivikirikut. Töid alustati 1845. aastal ja kirik õnnistati sisse 18. augustil 1846. 1855. aastal osteti Iisaku mõisalt 64 tiinu maad ja 1866. aastal asuti kirikumõisa rajama. 1867. aastal õnnistati ametisse kirikuõpetaja Rudolph von Hippius. Samaaegselt õpetaja Hippiusega tuli köstriks Robert Theodor Hansen, kes 43 aasta jooksul oli köstritöö kõrval ka kihelkonnakooli asutaja ja arendaja ning Iisaku muusikaelule alusepanija. Tema juhtimisel võeti osa laulupidudest ja esineti nii oma kui ka ümberkaudsetes kirikutes koorikontsertidega. Hippiuse surma järel 1886. aastal sai uueks õpetajaks Albert Intelmann, kes teenis Iisaku kogudust oma surmani 1921. aastal.

1893. aastal Iisaku kirik süttis ja põles maha. Kiriku eestseisus saatis uue kiriku ehitamise palvekirja “ülema valitsusele”, kes andis loa uue ja suurema kiriku ehitamiseks. Ehitus algas veel sama aasta juulikuus. Kiriku ehitusmeister oli von der Hoven. Aasta hiljem paigaldati kirikusse Saksamaalt toodud orel, mis on tänaseni töökorras .

Pärast R. Th. Hanseni surma tuli Iisakusse uueks köstriks Gustav Sandberg, kes aga 1921. aasta paiku lahkus. Aastatel 1922–1923 teenisid kogudust erinevad hooldajad-õpetajad. 10. veebruaril 1924 õnnistati ametisse Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud ja Tallinna Püha Vaimu kirikus ordineeritud õpetaja Voldemar Kuljus, kes jäi Iisaku kogudusega seotuks oma elu lõpuni. Enam uusi köstreid ei palgatud, vaid otsustati võtta ametisse abiõpetaja. Esimeseks abiõpetajaks sai Theodor Vaas Tudulinnast, kes aga peagi lahkus. 1918–1921 teenis Iisaku kogudust abiõpetajana Reinhold Intelmann.

1937. aastal võeti Iisaku kirikus ette põhjalik remont. Kirik õnnistati peale remonti sisse koguduse iseseisvumise 70. aastapäeval, 8. augustil 1937. 1945. aastal asus õpetaja Kuljus koos perega elama Tallinnasse, kust ta arreteeriti. 1.04.1954 – 1.08.1957 oli Iisaku õpetajaks Kuno Pajula, seejärel jätkas oma elutööd Siberist naasnud Kuljus kuni oma pensionile jäämiseni. Voldemar Kuljus suri 1979.

1957–1961 remonditi kiriku katus ja valgendati seinad. Päris uue katuse sai kirik 1993. aastal. 1978–1981 hooldas kogudust õpetajana Elmar Kull, 1981–1987 Peeter Kaldur ja alates 1988. aastast on Iisaku koguduse õpetaja Avo Kiir. 1991. aastal tagastati kogudusele endine köstrimaja. Viimane remonditi ning nüüd asub seal koguduse kantselei, pühapäevakooli tuba, nõupidamiste saal ja talvekabel.

Sõprussidemed on Iisaku kogudusel Breklumi kogudusega Saksamaal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Iisaku koguduse ajalugu". Iisaku koguduse koduleht.
  2. "Asjalised mälestised - Iisaku kihelkonna ajalugu ja kirikud".