Mine sisu juurde

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt EELK)
Mitte segi ajada eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
EELK vapp
Lühend EELK
Asutatud 1919
Peakorter Tallinn
Asukoht Kiriku plats 3, Tallinn
Tegevuspiirkond kogudused Eestis ja välismaal
Liikmed EELK kogudused
Peapiiskop Urmas Viilma
Juhtkond EELK Konsistoorium
EELK Kirikukogu
Allorganisatsioonid praostkonnad ja kogudused
Veebileht eelk.ee

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Seda juhib alates 2015. aastast peapiiskop Urmas Viilma.

Kirik jaguneb neljaks piiskopkonnaks (Tallinna peapiiskopkond ning Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Saare-Lääne piiskopkond), mis omakorda jaotuvad 12 praostkonnaks.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Evangeelne luterlik kirik Eestis

Luterlus juurdus Eesti alal 16. sajandil reformatsiooni tulemusel ning 17.–19. sajandil kujunes luterlik kirik Eesti ühiskonnas valdavaks. Eesti omakeelne kirikuline eneseteadvus ja rahvakiriku idee said tugevama kuju 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui kasvas nii eestikeelne kirikuelu kui ka kohaliku vaimulikkonna roll.[1][2]

1917. aasta kevadel toimunud kirikukongressil Tartus sõnastati Eesti vaba rahvakiriku programm, milles rõhutati kiriku eraldatust riigist ja selle iseseisvust rahvakirikuna. 1919. aasta sügisel võttis kirik ametliku nimetuse Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning kinnistus iseseisva rahvusliku kirikuna Eesti Vabariigi tingimustes.[3][4]

Nõukogude okupatsiooni kehtestamine 1940. aastal tõi EELK-le kaasa ulatuslikud repressioonid, vara natsionaliseerimise ning kiriku avaliku rolli järsu piiramise. Teise maailmasõja sündmuste käigus lahkus suur osa vaimulikkonnast ja kirikuaktiivist läände, kus kujunes välja eraldi eksiilkirik – Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.). Kodumaal tegutsev EELK pidi kohanema nõukogude religioonipoliitikaga ning kiriku tegevus jäi tugevalt riikliku kontrolli alla.[5][6]

Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal taastati EELK kui vaba rahvakiriku positsioon ning hakati taas kujundama kiriku suhteid riigi ja ühiskonnaga. Uues õiguslikus raamistikus kinnistus EELK roll Eesti ajaloolise põhilise luteri kirikuna ning kerkisid küsimused nii kiriku majanduslikust taastumisest kui ka liikmeskonna kiirest vähenemisest hilismodernses ühiskonnas.[7]

Lahus tegutsenud kodumaine EELK ja eksiilkirik E.E.L.K. alustasid 1990. aastatel läbirääkimisi nähtava ühtsuse taastamiseks. 13. novembril 2010 allkirjastati Tallinna toomkirikus ühinemisleping, mille kohaselt ühinesid E.E.L.K. kogudused ja struktuurid EELK koosseisuga, lõpetades de jure sõjajärgse kirikulõhe ning kinnitades EELK järjepidevust nii kodu- kui ka väliseesti kogukondades.[8][9]

Juhtkond

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites EELK peapiiskop, EELK konsistoorium, EELK Kirikukogu ja Vaimulike konverents

EELK-d juhib kirikupeana Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop, kelleks on alates 2. veebruarist 2015 Urmas Viilma.[viide?] Peapiiskop valitakse kirikukogul kõikide EELK teenistuses olevate piiskoppide ja preestrite seast. Peapiiskopi katedraalkirikuks on Tallinna toomkirik.[10] Peapiiskopi alaliste asetäitjate ja abilistena kiriku juhtimisel tegutsevad talle alluvad piiskopid, kelleks on 2025. aasta seisuga Põhja-Eesti piiskop Ove Sander, Lõuna-Eesti piiskop Marko Tiitus ja Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan.

EELK konsistooriumi ehk kirikuvalitsuse moodustavad peapiiskop, piiskopid, kantsler ja kuni neli assessorit.

Kiriku kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, mille kutsub kokku peapiiskop või piiskop. Selle tööd juhib kirikukogu juhatus, mille moodustavad peapiiskop ja kaks abijuhatajat, kellest üks valitakse konsistooriumisse kuulujate seast ja konsistooriumisse mittekuuluvate kirikukogu ilmikliikmete hulgast.[11]

Struktuur

[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopkonnad ja praostkonnad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Piiskopkond (EELK) ja Praostkond (EELK)

EELK piiskopkondi juhib piiskop, kes võib seejuures piiskopkonna juurde moodustada nõukogu. Sellesse kuuluvad piiskop ise, talle alluvad praostid, piiskopkonna katedraalkiriku koguduseõpetaja ning igast praostkonnast üks sinodi valitud ilmikliige.[11]

1. maist 2024 jaguneb EELK neljaks piiskopkonnaks, mis jagunevad omakorda 12 praostkonnaks.[12]

  1. EELK Tallinna peapiiskopkond, mille moodustab Tallinna praostkond. Seda juhib EELK peapiiskop, peapiiskopkonna katedraalkirikuks on Tallinna Piiskoplik Toomkirik.
  2. EELK Põhja-Eesti piiskopkond, mille moodustavad Lääne-Harju praostkond, Ida-Harju praostkond, Järva praostkond ja Viru praostkond. Seda juhtiva Põhja-Eesti piiskopi vastutada on ka eestikeelne diasporaa ja EELK kogudused üle maailma[13]. Piiskopkonna katedraalkirik on Tallinna Piiskoplik Toomkirik.
  3. EELK Lõuna-Eesti piiskopkond, mille moodustavad Tartu praostkond, Viljandi praostkond, Võru praostkond ja Valga praostkond. Seda juhtib Lõuna-Eesti piiskop, piiskopkonna katedraalkirik on Viljandi Jaani kirik.
  4. EELK Saare-Lääne piiskopkond, mille moodustavad Saarte praostkond, Lääne praostkond ja Pärnu praostkond. Seda juhib Saare-Lääne piiskop, piiskopkonna katedraalkirik on Kuressaare Laurentiuse kirik.

Uusi piiskopkondi võib moodustada EELK kirikukogu.[11]

2024. aastani oli EELK-l Eestis 12 praostkonda ja aastatel 2010–2017 eksisteeris eraldiseisev Välis-Eesti piiskopkond[14].

Kogudused

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Kogudus (EELK) ja EELK koguduste loend
Viljandi Pauluse kirik

Kogudused on EELK kohalikud ühendused, mis koonduvad ajalooliste kihelkondade või muul alusel.[11]

Eestis oli 2018. aasta seisuga 167 EELK kogudust, mis on jaotatud 12 praostkonda. Kokku arvati luterliku kirikuga seotud olevat umbes 170 000 inimest.[15]

Välismaal tegutseb kolm kogudust: Peterburi Jaani kogudus, Toronto Peetri kogudus ja Toronto Vana-Andrese kogudus.

EELK asutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaimulikud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis EELK vaimulikud

Kiriku põhikirja ja kehtiva kirikuseadustiku kohaselt on vaimuliku ameti astmeteks EELK-s piiskop, preester (õpetaja) ja diakon.[11][16] Lisaks võivad EELK-s, piiskopkondades ja praostkondades teenida vikaarvaimulikud, kes on vastavalt vikaarõpetajad või diakonid.[11]

Nii piiskopid kui ka preestrid tegelevad õpetamise, usukuulutamise, sakramentide talitamise ja kirikukari rakendamisega. Diakonite ülesandeks on koguduses sõnalugemine, eestpalve juhtimine, armulaua jagamine, koguduse õpetamisele kaasaaitamine ja kristlik hoolekanne.[11]

Vaimulikuna tohivad EELK-s teenida vaid isikud, kes on EELK piiskopi ordineeritud või kirikult vastava tunnustuse saanud.[10] Kirikuseadustiku kohaselt peab kandidaat olema "jumalakartlik kirikuliige, kes oma isikuomaduste ning füüsiliste ja tervislike eelduste poolest on võimeline seda ametit pidama". Nii preestrite kui diakonite ordineerimise otsustab peapiiskop, kes võib selle ka ise läbi viia või delegeerida ordineerimise mõnele piiskoppidest.[11]

Alates 2026. aastast kestab vaimuliku teenistusiga kuni riikliku vanaduspensioni ea saabumiseni, välja arvatud juhul, kui tema ametiaega pikendatakse kuni 72-aastaseks saamiseni. Peapiiskopi ja piiskoppide puhul otsustab ametiaja pikendamise üle kirikukogu, preestrite ja diakonite puhul konsistoorium. Kuni 31. detsembrini 2025 võisid vaimulikud teenida kuni 65-aastaseks saamiseni. Teenistusiga ületav vaimulik siirdub konsistooriumi vastava heakskiitva otsuse puhul emerituuri. Emeriitvaimulikeks võidakse arvata ka tervislikel põhjustel. Emerituuri arvatud vaimulikud kannavad oma viimasele ordinatsioonile või ametikohale vastavat tiitlit ja ametirõivaid. Kokku kokkuleppel vastava tegevvaimulikega võivad nad teenida edasi ka kirikutes.[11][16]

Emeriteerunud piiskopid olid 2025. aasta seisuga Andres Põder, Joel Luhamets, Tiit Salumäe ja Einar Soone.

Jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel kannavad vaimulikud liturgilist rõivastust. Näiteks jumalateenistustel abilistena teenides ja talitustel võivad vaimulikud kanda koorirüüd koos stoolaga. Samuti võib vaimulik koos ametirõivastega kanda baretti.[17]

Piiskopid

[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks eelmainitud, preestritega samalaadsetele ülesannetele vastutavad piiskopid ülevaatajatena oma kirikus ja/või piiskopkonnas antava vaimuliku õpetuse ja vaimulike ordineerimise eest.[11]

EELK piiskopid valitakse kirikukogul parasjagu teenivate preestrite seast,[10] kusjuures kandidaadiks saavad olla vähemalt 15 aastat preestrina teeninud vaimulikud.[11] Valituks osutumisel määrab kiriku konsistoorium neile vajaduse järgi tiitli ja asukohalinna. Nad astuvad ametisse ordinatsiooni järel.[10]

Piiskoppide ametitunnusteks on kirikuseaduse järgi mitra, piiskopirist ja piiskopisau. Liturgiliste rõivastena kasutavad nad albat, vööd ja stoolat, kusjuures missal armulaua pühitsemisel kannavad nad kaasulat, muudel jumalateenistustel või tseremooniatel piiskopimantlit.[17] Vaimulikusärk on kas must või violetne. Juhul, kui piiskop teenib koos EELK peapiiskopiga, jätab ta oma saua kasutamata.[16]

Ex officio on nad nõukogu liikmeks endale määratud katedraalkirikus tegutsevas koguduses või koguduses, millesse nad liikmena kuuluvad. Samuti omavad nad samal moel vastava koguduse juhatuse koosolekutel hääleõigust.[10]

Preestrid

[muuda | muuda lähteteksti]

Preestrite liturgiline rõivastus on kirikuseaduse järgi alba, vöö, stoola ja missadel armulaua pühitsemisel kaasula või must talaar lõikadega. Muudel teenistustel või tseremooniatel kannavad nad keepi. Praostid võivad kanda talaari peal praostikraed.[17]

Preestriks tohib oridineerida vähemalt 24-aastase isiku, kelle konfirmatsioonist on seejuures möödunud vähemalt viis aastat. Ordineerimiseks peab tal olema peapiiskopi heakskiit ning hariduselt teoloogia alal magistrikraad, seejuures eksamid sooritatud pro venia concionandi ja pro ministerio [11]

Praostid ja abipraostid

[muuda | muuda lähteteksti]

Praostideks on EELK-s praostkondi juhtivad preestrid, kelle asetäitjate ja abilistena tegutsevad abipraostid.[10]

Praost ja abipraost valib ametisse vastava praostkonna sinod nelja-aastaseks ametiajaks, nad kinnitatakse ametisse kiriku konsistooriumis. Konsistoorium võib kirikuseadustiku põhjal tähtajaliselt praosti ja abipraosti volitusi peatada.[10] Praosti kohale kandideeriv vaimulik peab olema teeninud vähemalt seitse aastat preestrina, abipraosti ameti kandidaat vähemalt viis aastat.[11]

Praosti ja abipraosti puudumisel võib konsistoorium praostkonna ajutiseks juhiks määrata mõne selle preestri või anda selle hooldamine ajutiselt mõne teisele praostile või piiskopile.[10]

Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja kannab kiriku esindamisel ja peapiiskopilt saadud ülesannete täitmisel ajaloolist tiitlit toompraost.[11]

Diakonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Diakoni kandidaat peab olema vähemalt 21-aastane ning tema konfirmatsioonist peab olema möödunud vähemalt kolm aastat. Ordineerimiseks peab tal olema peapiiskopi heakskiit, teoloogia alal bakalaureusekraad ning sooritatud vastavad eksamid.[11]

Diakonite liturgiline rõivastus on kirikuseaduse järgi alba, vöö ja stoola või must talaar lõikadega.[17]

Autasud ja muud tunnustusavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]

EELK annab välja mitmesuguseid autasusid ja muid tunnustusavaldusi. EELK tunnustustega seotu on kirjas EELK kirikuseadustikus.[18]

Väljaantavad tunnustusavaldused on järgmised:[11]

EELK aunimetus on titulaarpraost.[18]

Ühiskondlikud seisukohad ja sisemine pluralism

[muuda | muuda lähteteksti]

EELK-l on Eesti ühiskonnas ajaloolise rahvakiriku roll ning selle avalikke seisukohti kasutatakse sageli viitena nn „kristlike väärtuste“ määratlemisel poliitika ja ühiskonnaelu kontekstis. Eesti Kirikute Nõukogu kogumikus Astu alla rahva hulka rõhutatakse, et kiriku kaudu jõuavad kristlikud väärtused – näiteks inimväärikus, vastutustunne ja ligimesearmastus – ka rahva ja riigi ellu, ning tuuakse välja, et märkimisväärne osa elanikkonnast eeldab kirikutelt väärtusdebatis osalemist.[19] Riho Altnurme ja teised autorid on korduvalt käsitlenud kristlike väärtuste rolli Eesti ühiskonnas ja poliitikas, osutades, et kirikute mõju ei piirdu üksnes usueluga, vaid ulatub ka väärtuskasvatuse ja avaliku arutelu tasandile.[20][21]

Abielu ja perekonnapoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

EELK ametliku õpetuse kohaselt on abielu Jumala poolt seatud liit ühe mehe ja ühe naise vahel.[22] Samale arusaamale tuginevad ka kiriku seisukohavõtud kooseluseaduse ja perekonnaseaduse muudatuste suhtes, kus EELK on korduvalt rõhutanud, et peab abielu traditsiooniliselt mehe ja naise liiduks ning eelistab muude kooseluvormide jaoks eraldi õiguslikke lahendusi.[23][24]

2023. aastal perekonnaseaduse muutmise ja abielu sooneutraalseks muutmise arutelude ajal teatas EELK, et võib loobuda riigi nimel abielude registreerimisest, kui seadus ei arvesta kiriku õpetusega.[25][26] 2023. aasta oktoobris kinnitas EELK piiskoplik nõukogu siiski, et vaimulikud, kes tegutsevad ühtaegu ka riigi perekonnaseisuametnikena, jätkavad ainult mees-naine abielude registreerimist, samal ajal kui samaaegne riiklik õigusraamistik võimaldab ka samasooliste paaride abielu sõlmimist teiste registripidajate juures.[27][28]

Vaidlused ja sisemine pluralism

[muuda | muuda lähteteksti]

EELK ametlikud seisukohad seksuaaleetika ja abielu küsimuses on toonud kaasa ühiskondlikku kriitikat nii kiriku konservatiivse hoiakuga mittenõustujate kui ka nende seast, kelle arvates on kirik olnud liialt kompromissialdis. Samuti on EELK sees märgata teatud pluralismi, kus osa vaimulikke rõhutab traditsioonilist õpetust, teised aga püüavad kiriku positsiooni siduda tugevamalt inimõiguste ja kaasava ühiskonnakäsitlusega.[21]

Eriti laialdast vastukaja pälvis vaimulik Annika Laats, kes on avalikult toetanud seksuaalvähemuste kaasamist ja väljendanud kriitikat kiriku ametliku abieluõpetuse suhtes. 2017. aastal taunis peapiiskop Urmas Viilma Laatsi esinemist ETV saates, rõhutades, et see erines EELK ametlikust seisukohast.[29] 2021. aastal andis peapiiskop Laatsile kirjaliku manitsuse, mis käsitles tema avalikke sõnavõtte abielu ja kooseluseaduse teemal.[30] Konservatiivsetel kirikuringkondadel on Laatsi seisukohtade suhtes olnud terav kriitika, teda on süüdistatud EELK õpetuse „õõnestamises“.[31]

Samal ajal on Laats saanud tunnustust väljaspool kirikut, näiteks valiti ta 2024. aastal Eesti Inimõiguste Keskuse poolt üheks aasta inimõiguste kaitsjaks põhjusel, et ta on „toetanud pikka aega avalikus debatis haavatavaid rühmi, sh LGBT+ kogukonda“.[32] Sellised näited on toonud tähelepanu EELK sisemisele mitmehäälsusele: ametlik õpetus ja kirikukogu otsused on valdavalt konservatiivsed, kuid üksikute vaimulike ja ilmikute seisukohad võivad oluliselt erineda, mis avaldub ka avalikes debattides ja ajakirjanduses.[33]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 18. novembril 2025.
  2. ↑ "Eesti kirik läbi aja". Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  3. ↑ "Eesti vaba rahvakirik 1917–1940". Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  4. ↑ Riho Saard (1. juuni 2007). "Vaba rahvakirik". Eesti Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  5. ↑ "Kirik nõukogude ajal 1940–1991". Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  6. ↑ Priit Rohtmets. "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1970. aastatel". Tartu Ülikool. Vaadatud 18. novembril 2025.
  7. ↑ Ringo Ringvee. "Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008". Tartu Ülikool. Vaadatud 18. novembril 2025.
  8. ↑ "Eesti kirik läbi aja". Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  9. ↑ "Kanadas suri EELK peapiiskop emeriitus Andres Taul". ERR. 24. aprill 2018. Vaadatud 18. novembril 2025.
  10. 1 2 3 4 5 6 7 8 "Põhikiri". EELK. Vaadatud 21. mai 2025.
  11. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 "Kirikuseadustik". EELK. Vaadatud 21. mai 2025.
  12. ↑ Alates tänasest jaguneb EELK neljaks piiskopkonnaks, Meie Kirik, 1. mai 2024
  13. ↑ Ove Sander seati ametisse Põhja-Eesti piiskopkonna piiskopina, eelk.ee, (vaadatud 21.05.2024)
  14. ↑ Välis-Eesti piiskopkond kaob ajalukku, 25. mai 2017
  15. ↑ Toomas Jürgenstein. "Tänapäeva Eesti usuelu ja kirikud". Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2018. Vaadatud 21. september 2018.
  16. 1 2 3 Joel Siim (4. veebruar 2015). "Vaimuliku ameti astmed: piiskop, preester, diakon". Eesti Kirik. Vaadatud 21. mai 2025.
  17. 1 2 3 4 "§ 33. Vaimuliku liturgiline rõivastus". EELK. Vaadatud 21. mai 2025.
  18. 1 2 https://web.archive.org/web/20150903151727/http://www.eelk.ee/seadustik/tryki_seadus_osa.php?id=395 (vaadatud 03.09.2015)
  19. ↑ toim. Eerik Jõks (2012). Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist. Eesti Kirikute Nõukogu. ISBN 9789949922819.
  20. ↑ Riho Altnurme (16. november 2005). "Kristlikud väärtused Eesti poliitikas – kas paljad sõnad?". Eesti Kirik. Vaadatud 18. novembril 2025.
  21. 1 2 "Astu alla rahva hulka: artikleid ja arutlusi Eesti elanikkonna vaimulaadist (PDF)" (PDF). Eesti Kirikute Nõukogu. 2012. Vaadatud 18. novembril 2025.
  22. ↑ "Piiskopid: EELK seisukohad usu ja moraali küsimustes ei ole muutunud". e-Kirik. 20. oktoober 2021. Vaadatud 18. novembril 2025.
  23. ↑ "EELK head: Marriage should be defined in Constitution as between man, woman". ERR News. 30. november 2017. Vaadatud 18. novembril 2025.
  24. ↑ "EELK council supports amending Constitution to define marriage". ERR News. 24. aprill 2018. Vaadatud 18. novembril 2025.
  25. ↑ Urmas Viilma (6. juuli 2023). "EELK Archbishop: Church was coerced over registration of marriages issue". ERR News. Vaadatud 18. novembril 2025.
  26. ↑ "Same-sex marriage legalization prompts EELK to suspend registering unions". ERR News. 9. juuli 2023. Vaadatud 18. novembril 2025.
  27. ↑ "Estonia's Lutheran clergy to continue registering only man-woman marriages". ERR News. 18. oktoober 2023. Vaadatud 18. novembril 2025.
  28. ↑ "The Estonian Lutheran Church: the clergy can only officiate a marriage of a man and a woman". Estonian World. 18. oktoober 2023. Vaadatud 18. novembril 2025.
  29. ↑ "Urmas Viilma taunis Annika Laatsi sõnavõttu ETV eetris". ERR. 5. oktoober 2017. Vaadatud 18. novembril 2025.
  30. ↑ "Annika Laats sai peapiiskopilt abielu kohta öeldu eest kirjaliku manitsuse". Objektiiv. 19. jaanuar 2021. Vaadatud 18. novembril 2025.
  31. ↑ "Annika Laats jätkab kiriku õpetuse avalikku õõnestamist". Meie Kirik. 23. detsember 2020. Vaadatud 18. novembril 2025.
  32. ↑ Egert Rünne (11. detsember 2024). "Inimõiguste kaitsjad Eestis on Feministeerium, President Kaljulaidi Fond, Jakob Rosin ja Annika Laats". Eesti Inimõiguste Keskus. Vaadatud 18. novembril 2025.
  33. ↑ Eerik Jõks (11. mai 2018). "Religioon ja poliitika praktikas". Kirik & Teoloogia. Vaadatud 18. novembril 2025.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr 1, lk 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr 26, lk 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr 7, lk 1 ja 11.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Evangeelne_Luterlik_Kirik&oldid=7033595"