Kaitseministeerium
|
See artikkel on Eesti valitsusasutusest; üldmõiste kohta vaata artiklit Kaitseministeerium (üldmõiste); teiste riikide kaitseministeeriumide kohta vaata lehekülge Kaitseministeeriumide loend. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) |
 | |
 Ministeeriumi hoone aadressil Sakala 1//3 | |
| Lühend | KAM |
|---|---|
| Asutatud | 1918 |
| Tüüp | ministeerium |
| Peakorter | Sakala 1//3, Tallinn |
| Minister | Hanno Pevkur |
| Kantsler | Kaimo Kuusk |
| Eelarve maht | 899 miljonit € (2023) |
| Veebileht | Koduleht |
Kaitseministeerium (KAM)[1] on Eesti valitsusasutus, mis vastutab riigikaitse korraldamise eest.
Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi moodustamise kohta võttis Ülemnõukogu vastu seaduse 13. aprillil 1992. aastal.
Kaitseministeeriumi juhib Eesti Vabariigi kaitseminister, kelleks on alates 18. juulist 2022 Hanno Pevkur[2].
Ülesanded
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitseministeeriumi valitsemisalas on:
- riigikaitse korraldamine ja seoses sellega ettepanekute tegemine riigikaitsepoliitika kujundamiseks
- riigikaitse elluviimine
- rahvusvahelise kaitsealase koostöö koordineerimine
- mobilisatsiooni ettevalmistamine ja läbiviimine
- kutsealuste kutsumine ajateenistusse
- kaitseväe reservi arvestuse ja väljaõppe korraldamine
- kaitseväe ja Kaitseliidu rahastamine ja varustamine
- kaitsetööstuse arendamine
- kaitseväe ja Kaitseliidu tegevuse kontrollimine
- vastavate õigusaktide eelnõude koostamine
Juhid ja struktuur
[muuda | muuda lähteteksti]Kaitseministeeriumi kantsler koordineerib riigikaitse strateegiliste eesmärkide saavutamise protsessi, vastutades Kaitseministeeriumi valitsemisala poliitika-, ressursi– ning kaitseplaneerimise ning organisatsiooni arendamise eest ja koordineerib ministeeriumi hallatavate riigiasutuste tegevust.
Kaitseministeeriumi kantslerina on tegutsenud: Robert Lepikson (1995–1996[3]), Toomas Kitsing (1996–1997[4]), Eero Vaarmann (1997–1999[5]), Tarmo Mänd (1999–2001), Lauri Almann (2004–2008), Riho Terras (2008–2010), Mikk Marran (2011–2015), Jonatan Vseviov (2016–2018), Kristjan Prikk (2018[6]–2021), Kusti Salm (2021–2024), Kaimo Kuusk (2024–).
Ministeeriumi vastutusalas on kaitsevägi, Kaitseressursside Amet, Välisluureamet, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, Seli tervisekeskus ja Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus.
Ministeeriumi struktuur on jaotatud kolmeks plokiks, mida vastavalt juhivad kaitsepoliitika asekantsler, kaitseplaneerimise asekantsler ning õigus- ja haldusküsimuste asekantsler.
Kaitseministrid
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Eesti kaitseminister
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Eesti riigikaitse kõrgema organi nimetus oli aastatel 1918–1928 Eesti sõjaministeerium, aastatel 1929–1937 Eesti kaitseministeerium ja aastatel 1937–1940 taas Eesti sõjaministeerium.
Sõjaministeerium, 1918–1928
[muuda | muuda lähteteksti]Sõjaministeeriumi tegevust hakati organiseerima pärast Saksa okupatsioonivõimude lahkumist Eestist 1918. a novembris. Sõjaministri esmane ülesanne oli välja töötada mobilisatsiooniplaan. 16.11.1918 andis Eesti Ajutine Valitsus välja rahvaväe kokkukutsumise määruse. Seoses Punaarmee pealetungiga kuulutati 29.11.1918 Eestis välja sõjaseisukord; 01.12.1918 algas üldmobilisatsioon. Ajutise Valitsuse määrusega 05.12.1918 moodustati sõjaministeeriumi juurde Rahvaväe Peakomisjon. 26.03.1919 määrusega viidi komisjon täiendatud koosseisuga Siseministeeriumi alluvusse. Ministeeriumi organisatsioon kujunes välja järk-järgult Vabadussõja kestel, algul moodustati üksnes kantselei mõne käsundusohvitseriga. 1919. aastal toodi seoses Peastaabi reorganiseerimisega Korraldusvalitsuseks Sõjaministeeriumi alluvusse mobilisatsiooniosakond.
Sõjaministeerium tegutses hoones Pagari tänav 1, Tallinnas.
|
Sõjaministeeriumi koosseis, aprillis 1919:
|
Sõjaministeeriumi koosseis novembris 1919:
|
1920. aasta 27. märtsist läksid sõjavägede ülemjuhataja volitused ja kohustused üle sõjaministrile. 1920. aasta märtsis kaotati Sõjavägede Ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht oli sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Ülemjuhataja staabi asemele asutati Sõjavägede Staap, mille koosseisus oli Kindralstaabi Valitsus ja Sõjavägede Korraldusvalitsus.
Seni Sõjavägede Ülemjuhataja otsealluvuses olnud Sõjaväe Tervishoiuvalitsus viidi Sõjaministeeriumi alluvusse.
12.06.1920 Sõjaministeeriumi juurde asutatud Sõjaväe Õpetuskomiteest moodustati 1924. aastal Kindralstaabi VI osakond.
Sõjaministeeriumi eripõhikirja alusel tegutsesid aastast 1926 relvatööstusettevõte Arsenal ning 1936. aastal asutatud hobusekasvandus Vorbuse riigimõisas Tartumaal.
1928. aastal kehtestati Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlus, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Kaitseväe keskjuhatusse kuulusid: sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1) sõjavägede staap; 2) varustusvalitsus; 3) sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4) sõjaringkonnakohus; 5) sõjaprokuratuur ja 6) laske-, suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväe inspektuur;
Kaitseministeerium, 1929–1937
[muuda | muuda lähteteksti]1. aprillist 1929 nimetati mitmed sõjaväeasutused ümber kaitseväeasutusteks (nt kaitseministeerium, Kaitsevägede Staap, Kaitseväe Varustusvalitsus), sõjaministrist sai kaitseminister.
Kaitseministrile allusid ministri abi, kaitsevägede staap, varustusvalitsus, sõjaväe tervishoiuvalitsus, sõjaringkonnakohus, sõjaprokuratuur ja juriskonsultuur, väeliikide inspektorid, diviisiülemad, merejõudude juhataja, õhukaitse ülem ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem.
Sõjaministeerium, 1937–1940
[muuda | muuda lähteteksti]Sõjaministeeriumi ülesandeks oli:[9]
- varustada ja majandada relvastatud jõude;
- hoolitseda relvastatud jõudude tervishoiu- ja kohtukorralduse eest;
- koostada vastavaid kavu ja ette valmistada mobilisatsiooni või sõjategevuse puhuks relvastatud jõudude igakülgse varustamise ning tervishoiu- ja kohtukorralduse;
- korraldada nende jõuallikate riigikaitseks rakendamise ettevalmistamist, mis mobilisatsiooni või sõjategevuse korral rakendatakse ainult relvastatud jõudude varustamiseks.
Sõjaministeeriumi koosseisu kuulusid:
- Sõjaminister
- Sõjaministri kaks abi
- Sõjaministeeriumi Sõjavägede Varustusvalitsus, Pagari tänav 1 tallinn
- Sõjaministeeriumi Sõjavägede Tervishoiuvalitsus, Sakala tänav 33 Tallinn
- Sõjaministeeriumi Sõjaväe Kõrgem Kohus
- Sõjaministeeriumi Sõjaväe Prokuratuur, Suur-Patarei tänav 10, Tallinn
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 (PDF; lk 47)". Siseministeerium. Vaadatud 16. august 2022.
- ↑ https://www.delfi.ee/artikkel/120037208/uus-valitsus-astub-ametisse-tana-kell-14-president-kohtus-koigi-ministritega-ka-ukshaaval
- ↑ Robert Lepiksoni teenistusest vabastamine, RT I 1996, 24, 505
- ↑ Toomas Kitsingu teenistusest vabastamine, RT I 1997, 78, 1339
- ↑ Eero Vaarmanni teenistusest vabastamine, RT I 1999, 5, 84
- ↑ Kaitseministeeriumi kantsleri ametikohale nimetamine, RT III, 07.08.2018, 8
- ↑ ERA 496–4–93. L 21–22.
- ↑ ERA 2315–1–32. L 337, 337p.
- ↑ Riigikaitse rahuaegse korralduse seadus, RT 1938, 29, 234.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ametlik koduleht
- Allar Viivik. "0,1 kohaga nõunik kaotab töö?" Õhtuleht, 26. november 2008
- Vahur Koorits. "Aaviksoo koondamisnimekirjas on kalli koolituse saanud Mikko" Postimees, 29. november 2008
 | ||