Suvetrühvel

Allikas: Vikipeedia
Suvetrühvel
Suvetrühvli viljakeha 2015 Valgamaa.jpg
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kottseened Ascomycota
Klass: Liudseened Pezizomycetes
Selts: Liudikulaadsed Pezizales
Sugukond: Trühvlilised Tuberaceae
Perekond: Trühvel Tuber
Liik: Suvetrühvel
Ladinakeelne nimetus
Tuber aestivum
Vittad. (1831)

Suvetrühvel (Tuber aestivum) on maa-aluseid viljakehi moodustava seeneperekonna trühvel üks 185 liigist [1]. Võõrkeelses kirjanduses nimetatakse suvetrühvlit ka Burgundia trühvliks (Prantsusmaal) või scorzone '​ks (Itaalias). Molekulaarsete meetodite abil on tõestatud, et Burgundia trühvel (Tuber uncinatum) on suvetrühvli (Tuber aestivum) varieteet, mistõttu võib neid käsitleda ühe liigina [2].

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Marmorjas struktuur trühvli sisemuses

Suvetrühvel on kujult ümar ning pealt krobelise tekstuuriga. Krobelise osa moodustavad trühvlit katvad nelja- kuni kuuetahulised tüükad. Tumeda pealiskihi all paikneb marmorjas struktuur- vahelduvad viljakad ja viljatud sooned. Steriilsed sooned jäävad ka viljakeha küpsedes valkjaks, fertiilsete soonte värvitoon võib aga olenevalt seene küpsusastmest varieeruda, muutudes valgest kollakas- või hallikaspruuniks.[2] Burgundia trühvli marmorjas osa on enamasti tumedam ning paremini välja joonistunud [3]. Trühvli viljakeha välimine kiht kannab nimetust periid ning sisemus gleeba.

Igas suvetrühvli eoskotis asub 1–7 väikest kollakaspruuni spoori, mis on kaetud õhukese retiikulumiga[4].

Trühvlite suurus jääb 1,5 cm–7 cm piiresse, eosed võivad aga oma mõõtmetelt jääda vahemikku 25–50 x 17–38 μm [4].

Kasvukeskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Trühvlid on sümbiontsed seened. Tavalisemad puuliigid, millega suvetrühvlid ektomükoriisat moodustavad, on pöögiliste sugukonda kuuluvad harilik tamm, iilekstamm ja pöök ning kaseliste sugukonnast perekonnad kask ja valgepöök, lisaks veel ka eri sarapuud. Põhjapoolseimaks looduslikuks kasvukohaks on Ojamaa saar Rootsis ning lõunapiiriks Põhja-Aafrika.[4] Tuber aestivum var. aestivum esineb pigem vahemerelise kliimaga aladel, samas kui Ida- ja Põhja-Euroopas on levinumaks tüübiks Tuber uncinatum [3].

Suvetrühvel võib erinevalt mustast ja valgest trühvlist kasvada ka savi- või kiviklibumuldadel. Samuti tuleb seen paremini toime rohke orgaanilise aine sisaldusega.[4] Tuber aestivum elutseb meelsasti muldades, mille pH väärtus jääb vahemikku 6–8,5. Optimaalseks on sealjuures pH 7,5. Trühvlid vajavad kasvuks ka karbonaate, kuid nende tarvilik kogus võib tugevalt varieeruda.[2]

Trühvlid mõjutavad neid ümbritsevat keskkonda. Nad võivad eritada keemilisi aineid, mis tõrjuvad välja konkureerivaid taimi ja meelitavad enda juurde mikroorganisme. Suvetrühvlile on ainulaadsed järgnevad eritatavad ühendid: butaan-2-oon ja butaan-2–ool, 3-metüülbutanaal, 3-metüülbutaanool ning 2-metüülpropanool. Suvetrühvlid võivad neid aineid eritades tekitada taimkatte närbumist ringikujulisel alal. Ringi ääred võivad olenevalt kasvupiirkonnast olla selgepiirilised või sujuvalt üle minna. Näiteks Hispaania põhjaosas jäävad ringid äärest häguseks, kuid Andaluusias on piirid trühvli kasvualal väga selgesti eristatavad.[2]

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes musta trühvliga ei ole suvetrühvli elutsüklit veel väga põhjalikult uuritud. Suvetrühvel võib viljakehi moodustada peaaegu terve aasta vältel. Sõltuvalt kasvukohast on trühvlite valmimise aeg erinev. Esimene küpsemine Itaalias toimub enamasti kevade lõpus, peamiseks trühvlihooajaks on oktoober-november.[2] Burgundias leidub küpseid viljakehi septembrist jaanuarini, Ojamaal seevastu augustist novembrini [5]. Seened võivad valmida 40-päevase vahega, mistõttu saab neid korjates korraga leida eri küpsemisefaasis viljakehi. Ka valmimisperioodi järgi saab suvetrühvlit selle varieteedist eristada. Tuber aestivum valmib peamiselt kevadel, samas kui sügisperioodil domineerib Tuber uncinatum.[2]

Viljakehade moodustumiseks on vaja, et trühvel paljuneks sugulisel teel. Selleks peavad kokku saama kaks omavahel sobivat mütseeli, mille ühinemisel moodustub seene viljakeha. Trühvlite puhul kasutatakse sobivustüüpide tähistamiseks märgiseid MAT (-) ja MAT(+) [2].

Trühvlikasvatused[muuda | muuda lähteteksti]

Euraasia[muuda | muuda lähteteksti]

Trühvlikasvatus Prantsusmaal Beaumont'is. Pildil on hästi näha ka trühvli põhjustatud taimkatte hõrenemine puu ümber

Suvetrühvel on kõige laiemalt levinud söödav trühvliliik Euroopas. Esimesena hakati trühvleid kasvatama Prantsusmaal ning praegu võtavad need põllud enda alla 20 000 hektarit. Sealne keskmine toodang on 13 tonni seeni aastas. Suvetrühvli mükoriisa sünteesimine õnnestus 1969. aastal Itaalias. Praegu on seal hulganisti trühvlikasvatusi, muuhulgas ka neid, mis spetsialiseerunud Tuber aestivum'i kultiveerimisele. Suurem osa trühvlitest toodetakse Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias, kus suvetrühvli aastane produktsioon kõigub 55 tonnist 120 tonnini.[2]

Suurbritannias on praegu põhilisteks kasvatustes kultiveeritavateks liikideks Tuber uncinatum ja Tuber borchii[6]. Trühvlikasvatused on seal suhteliselt uueks nähtuseks. Kui kuninganna Victoria ajal oli trühvlijaht Inglismaal tavaline, siis metsade raiumise ning põldude rajamise tõttu jäid seened sealkandis haruldaseks. Kasvatustele pani Suurbritannias aluse Paul Thomas, kes 2009. aastal 20 katselist põldu rajas. 2015. aastal leiti Suurbritanniast Leicestershire'st esimene kultiveeritud suvetrühvli viljakeha.[7]

Ka Türgist on lootust suvetrühvleid leida. Nimelt on riigi põhjapoolne osa kaetud sarapuupadrikutega, mis võiksid olla potentsiaalsed trühvlikandjad. Sarapuupadrikud hõivavad Musta mere ääres 200 000-hektarilise ala. Ungaris paiknevad trühvlikasvatused kokku 100 hektaril.[2]

1999. aastal katsetati trühvlikasvatust esmakordselt ka Rootsis, kuhu rajati 10 katseistandust. Kahel järgneval aastal loodi Ojamaa saarele veel 14 põldu ning kuue aasta pärast saadi esimene suvetrühvel.[8] Ka Soomes alustati seenekasvatust samal ajal. Lätis-Leedus hakati kultiveerimist katsetama 2011. aasta paiku.[9]

Hiinas hoogu saav trühvlite kultiveerimine on hakanud mõjutama ka nende ülemaailmset turgu. Kuna sealse trühvli hind on odavam, ei suuda kodumaised seenekasvatajad enam oma toodangut müüa ja konkurentsis püsida. Hiina on juba üle võtnud restoranide varustamise Tuber brumale'ga, kuid on oht, et sama võib juhtuda suvetrühvliga.[2]

Austraalia ja Uus-Meremaa[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunapoolkeral meile tuntud väärtuslikke trühvliliike looduses ei levi, kuid trühvlikasvatusi on rajatud ka Austraalias ja Uus-Meremaal. Uus-Meremaal paiknevad istandused 61 hektaril, kuid 2012. aastaks kandsid neist vilja vaid 17,5%. Kasvatustest viis protsenti kultiveerisid suvetrühvli varieteeti. Austraalias on üle 200 seenekasvataja, kellest enamik spetsialiseerunud mustale trühvlile. 2012.–2013. aasta vahelisel perioodil oli Austraalia trühvlite kogutoodang 8 tonni. Lõunapoolkera pole üldiselt trühvlile kõige meeldivam elupaik.[2]

Lõuna-Ameerika[muuda | muuda lähteteksti]

Tšiilis kultiveeritakse praegu küll peamiselt musta trühvlit, kuid katsetatakse ka suvetrühvli ja bianchetto kasvatamist. Tšiili lõunapöögi metsad oleksid suvetrühvlile sobivaks kasvukohaks.[2]

Kulinaaria[muuda | muuda lähteteksti]

Pastaroog trühvlitega

Trühvleid kasutatakse munaroogade, pasta ja risoto valmistamiseks. Neist tehakse ka trühvlivõid ning juustu. Värskena on suvetrühvleid võimalik külmkapis säilitada ligikaudu kuu aega. Neid tuleks hoida õhukindlas karbis ning päeva jooksul paar minutit õhutada. Seen tuleks säilitamisel pakkida paberisse, et selle maitseomadused ei kannataks, ning paberit iga paari päeva tagant vahetada. Trühvlite säilitamisel õlides või äädikas tuleb olla väga ettevaatlik, sest seene riknemisel on oht botulismitekitaja bakteri tekkimiseks. Parimaks säilitusmeetodiks on trühvli kuivatamine väikeste viiludena. Suvetrühvel ei kaota kuivatamisel oma maitseomadusi.[10]

Kulinaarias tehakse samuti vahet Burgundia ja suvetrühvlil. Burgundia trühvlit peetakse aromaatsemaks ning seetõttu ka maitseomaduselt väärtuslikumaks[3]. Selle lõhn peaks meenutama pähkli oma[4].

Suvetrühvel Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestist leitud suvetrühvel

Eestis tegutsevad Saaremaal paar katselist trühvlikasvatust[9]. Saaremaa kliima ja teised seente kasvu mõjutavad tegurid on võrdlemisi sarnased Ojamaa omadega, mistõttu on alust arvata, et kasvatused võiksid siingi toimima hakata[11]. 2008. aastal rajatud Saaremaa trühvlikasvatuse suvetrühvliga nakatatud istikud on tellitud Prantsusmaalt, musta trühvliga nakatatud istikud aga Suurbritanniast[12]. 2015. aastal avastati Tuber aestivum'i kasvukoht Valgamaal, mis oli esimeseks söödava trühvli leiukohaks Eestis [9]. See leid võimaldas edukalt kodumaiseid taimi Eesti enda trühvlitega inokuleerida [13].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Encyclopedia Britannica, https://www.britannica.com/science/truffle-fungus Vaadatud 18.10.2016
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 M.Morcillo, M.Sànchez, X.Vilanova, Truffle farming today: a Comprehensive World Guide. Micologia Forestal & Aplicada, 2015.
  3. 3,0 3,1 3,2 Growing Burgundy Truffle, Micologia Forestal & Aplicada. Vaadatud 20.10.2016
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 I.R. Hall, G.T. Brown, A. Zambonelli, Taming the truffle: The History, Lore, and Science of the Ultimate Mushroom. Timber press, 2007
  5. C.Wedén, G.Chevalier, E.Danell,Tuber aestivum (syn. T. uncinatum) biotopes and their history on Gotland, Sweden. The British mycological society, 2004
  6. The English Truffle Company- English truffles and truffle hunting. Vaadatud 20.10.2016
  7. C.Marshall, First UK-farmed truffle harvested,10.03.2016. Vaadatud 21.10.2016
  8. C.Weden, L.Pettersson, E.Danell, Truffle cultivation in Sweden: Results from Quercus robur and Corylus avellana field trials on the island of Gotland. Scandinavian Journal of Forest Research. Vol 24, 2009
  9. 9,0 9,1 9,2 L. Tedersoo, E. Otsing, Trühvlikasvatusest Eestis. Maaleht, 11.02.2016. Vaadatud 22.10.2016
  10. Trufamania- truffle recipes. Vaadatud 21.10.2016
  11. L. Tedersoo, T. Naadel, Trühvleid kasvab ka Eestis. Eesti Loodus 01/2011
  12. E. Otsing, L. Tedersoo, Temporal dynamics of ectomycorrhizal fungi and persistence of Tuber melanosporum in inoculated Quercus robur seedlings in North Europe. Mycorrhiza, 2015
  13. K. Onemar, Tamme seemikute inokuleerimine suvitrühvli (Tuber aestivum) eostega. (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikool, 2016