Sigade Aafrika katk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sigade Aafrika katk ehk Montgomery haigus[1] (ka Aafrika seakatk, ladina keeles Pestis Africana Suum, lüh SAK) on sigalaste kergesti leviv nakkushaigus, mida põhjustab sigade Aafrika katku viirus.[2][3]

Baltikumi levis Sigade Aafrika katk 2014. aastal. Juunikuus 2014 avastati viirus Lätis elavatel sigadel, millega seoses nõudis Läti põllumajandusministeerium valitsuselt eriolukorra väljakuulutamist.[4] Sama aasta 24. juulil tuvastati katk Leedu suurimast seafarmist, mis asub Ignalina piirkonnas ja kuulub ettevõttele Idavang. Hispaania labori kinnitusel, on katku genotüüp sama, mis registreeritud ka Venemaal, Valgevenes, Gruusias, Lätis ja Poolas.[5] Eestis diagnoositi sigade Aafrika katk esmakordselt septembri alguses Valgamaal Hummulis leitud surnud metsseal[6] (lähemalt artiklis Sigade Aafrika katk Eestis).

Nakkuse siirutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Viiruse siirutajateks ja looduslikuks reservuaariks on pehme toesega puugid, kes nakatuvad viirust kandvatel sigalastel parasiteerides.

Sigalased võivad nakatuda viirustkandvate puukide hammustuse kaudu.

Mitmed sigalased, nagu aafrika tüügassiga (Phacochoerus aethiopicus), laanesiga (Hylochoerus meinertzhageni), jõesiga (Potamochoerus porcus) ja pekaari sea liigid (Tayassu tajacu ja Tayassu albirostris) võivad olla nakkusekandjad ja toimida viiruse loodusliku reservuaarina, kuid põevad haigust asümptomaatiliselt.

Nakkuse levimine[muuda | muuda lähteteksti]

Sigalaste hulgas levib sigade Aafrika katku viirus otsese kontakti ja kõikide kehaeritiste kaudu. Teised loomaliigid ei ole katkule vastuvõtlikud.

Arvatakse, et nakkuse levikule aitavad kaasa ka linnud, kes on viirusega kokku puutunud ja siis näiteks toiduotsinguil seafarmi lennanud, ka inimesed ja seadmed, mis ei ole piisavalt desinfitseeritud.

Arvatakse, et viirus inimesi ei nakata, kuid inimesed, sarnaselt teiste loomadega, võivad sigade katku levitada.

Nikolai Laanetu väidab, et nakkuse peamised levitajad ei ole inimesed, vaid metssigade korjustel toituvad linnud ja ka seal arenevad putukad, esmajoones porikärbsed on ohu allikaks selle taudi levikul.[7]

Nakatumisvõime ja paljunemine rakkudes[muuda | muuda lähteteksti]

Sigade Aafrika katku viirus säilib nakatamisvõimelisena pikka aega (olenevalt temperatuurist ka aastaid) nii roojas, veres, pinnases, puit-, metall- kui ka kivipindadel. Nakatunud sigalaste lihas (sh suitsusinkides, suitsuvorstides) säilib viirus 5–6 kuud.

Nakatunud sigades paljuneb viirus esmalt lümfisõlmede monotsüütides ja makrofaagides, ka endoteelirakkudes, hepatotsüütides, neerude tuubulite epiteelirakkudes ja neutrofiilides. Edasi levib viirus verega või lümfiteid pidi teistesse kudedesse nagu luuüdi, põrn, kopsud, maks ja neerud, kus toimub viiruse teisene paljunemine.

Nakatanud rakud harilikult surevad 24 tunni jooksul.

Peiteaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse peiteperiood on varieeruv – tavaliselt 3–15 päeva (maksimaalselt 40 päeva), ägeda vormi korral aga 3–4 päeva.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse sümptomid sõltuvad haiguse vormist.

Sümptomid ägeda vormi korral[muuda | muuda lähteteksti]

Sümptomid alaägeda vormi korral[muuda | muuda lähteteksti]

  • Taastekkiv või ka püsiv palavik – 3–4 nädalat;
  • depressioon, isutus, loidus;
  • hingamisteede põletik;
  • tiinetel loomadel abort.

Sümptomid kroonilise vormi korral[muuda | muuda lähteteksti]

  • Abordid, artriit, liigeste turse, kasvupeetus;
  • hingamisteede põletik;
  • tursed nii jäsemetel, näo ja alalõuapiirkonnas;
  • haavandid nahas või nekroos;
  • suremus madal.

Kliiniline diagnoosmine[muuda | muuda lähteteksti]

Sigade Aafrika katku ei saa kliinilise pildi alusel sigade klassikalisest katkust eristada. Samuti on vaja läbi viia eristusdiagnoos, välistamaks järgmised sigade haigused[8] :

Laboratoorne diagnoosmine[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Rahvusvahelise Loomatervishoiu Organisatsiooni soovitustele vajab positiivne tulemus kinnitust PCR-testiga.

Sisse- ja väljaveopiirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Veterinaar- ja Toiduamet keelas seoses uute sigade Aafrika katku puhangute kahtlusega Leedu Vabariigis alates 24. juulist 2014 Leedu päritolu sealiha ja seda sisaldavate toodete sisseveo Eestisse.[9] Järgmisel nädalal keeld tühistati.[10]

Eksperimentaalne sigade Aafrika katk[muuda | muuda lähteteksti]

Ühes uuringus nakatati 21 siga sigade Aafrika katku viiruse isolaadiga Spain-70. Sigade tapmise järel tuvastati neil ka tüümuse lesioone, kuid arvatakse, et need koos tümotsüütide rohke apoptoosiga ei mängi akuutse nakkuse korral määravat rolli.[11]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kristin Aasma, Eesti teadlane: Euroopa jaoks on seakatk enneolematult ohtlik looduskoldeline nakkus, 2. september 2015, veebiversioon (tarve 3.09.2015)
  2. Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis, Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, lk 6, 2011, Veebiversioon (vaadatud 24.01.2014)
  3. Liisu Arumäe, Leedus diagnoositi metssigadel ülinakkav sigade Aafrika katk, 24. jaanuar 2014, Veebiversioon (vaadatud 24.01.2014)
  4. Matti Aivar Lind, Läti kaalub seakatku tõttu eriolukorra kehtestamist Leedu keelas sisseveo, Eesti seadis piirangud!, 29. juuni 2014, www.DELFI.ee, veebiversioon (vaadatud 29.06.2014)
  5. Hispaania labor: Leedu superfarmist avastatud sigade katk pärineb Venemaalt, ärileht.ee, 2. august 2014, veebiversioon (vaadatud 3.08.2014)
  6. Kristin Aasma. "Valgamaal leitud surnud metsseal diagnoositi sigade Aafrika katk". Õhtuleht, 8. september 2014. Vaadatud 9.09.2014. Eesti.
  7. Nikolai Laanetu, Äärmiselt lühinägelik on arvata, et seakatku levitavad peamiselt inimesed, Postimees, 3. august 2015
  8. Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis, Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, lk 16, 2011, Veebiversioon (vaadatud 24.01.2014)
  9. Veterinaar- ja Toiduamet, veebiversioon (vaadatud 28.07.2014)
  10. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/leedu-paritolu-sealiha-eestisse-sisseveo-keeld-tuhistati?id=69434765
  11. Salguero FJ, Sánchez-Cordón PJ, Sierra MA, Jover A, Núñez A, Gómez-Villamandos JC., Apoptosis of thymocytes in experimental African Swine Fever virus infection., PMID 14702174, veebiversioon (vaadatud 23.02.2015)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]