SKS
- Muude kasutuste kohta vaata SKS (täpsustus).
SKS | |
---|---|
![]() | |
Tüüp | poolautomaatvintpüss |
Päritoluriik |
![]() |
Teenistusajalugu | |
Teenistuses | 1945– |
Kasutajad | Loend |
Tootmise ajalugu | |
Konstruktor | Sergei Gavrilovitš Simonov |
Konstrueeritud | 1945 |
Toodetud ühikuid | 15 000 000+ |
Tehnilised andmed | |
Kaal | 3,85 kg |
Pikkus | 1020–1120 mm |
Toru pikkus | 520–559 mm |
| |
Padrun | 7.62×39mm |
Tööpõhimõte | gaasiga ümberlaadiv, pöörleva lukuga |
Laskemoona algkiirus | 735 m/s |
Tõhus laskeulatus | 400 m |
Söötur | 10-lasuline integreeritud lehtsalv |
SKS (vene keeles täispikalt Самозарядный карабин системы Симонова Samozarjadnõi karabin sistemõ Simonova 'Simonovi süsteemi iselaadiv karabiin') on Nõukogude Liidu poolautomaatvintpüss, mille konstrueeris 1945. aastal relvameister Sergei Gavrilovitš Simonov. Alguses toodeti SKS-i vaid Nõukogude Liidus, kuid aastate jooksul hakati seda eksportima üle maailma. Mitmel pool valmistati sellest koopiaid. SKS-i iseloomustavad kokkupandav tääk ning hingega relva raami külge kinnitatud salv. Kuna SKS-il ei ole valikulist tulerežiimi ning selle salv mahutab vaid kümme padrunit, vahetati see NSV Liidu relvajõududes juba 1950. aastatel automaadi AK-47 vastu välja. SKS jäi veel aastakümneteks kasutusse Nõukogude Liidu piirivalves, Sisevägedes, reservüksustes jne.
SKS-i toodeti aastatel 1945–1958 Tula relvatehases ja 1953–1954 Iževski mehaanikatehases kokku 2,7 miljonit. Külma sõja ajal toodeti veel miljoneid SKS-i karabiine ja selle edasiarendusi nii Hiinas kui mitmes Idabloki riigis. SKS hakkas levima ka valitsusvastaste mässuliste seas, kuna on kerge ning pakub sissisõjaks piisavalt tulejõudu. 1980. aastate lõpus hakkas SKS levima ka Põhja-Ameerika tsiviilturgudel, kus see on jahimeeste ja laskesportlaste seas tänapäevalgi populaarne.[1]
Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Afganistan
Albaania: paraadrelv.
Alžeeria
Angola
Armeenia
Aserbaidžaan
Bangladesh: Bangladesh Ordnance Factories tootis Hiina Tüüp 56 aastani 2006. Praegu kasutuses politseis, piirivalves ja kadetikorpuses.
Benin
Boliivia
Bosnia ja Hertsegoviina
Bulgaaria: Bulgaaria rahvuslik valveüksus.
Burundi
Egiptus
Ekvatoriaal-Guinea
Etioopia
Gruusia
Guinea-Bissau
Guinea
Guyana
Hiina: Tüüp 56, paraadrelv.
Horvaatia: paraadrelv.
India
Indoneesia
Iraak
Jeemen
Jordaania
Kambodža
Kasahstan
Kesk-Aafrika Vabariik
Komoorid: Tüüp 56.
Kongo Vabariik
Kosovo
Kuuba
Kõrgõzstan
Laos
Liibüa
Lõuna-Sudaan
Mali
Malta
Mauritaania
Moldova
Mongoolia
Montenegro
Mosambiik
Myanmar
Namiibia
Nepal
Nigeeria
Omaan
Palestiina: auvahtkond ja Palestiina Vabastusorganisatsioon.
Poola: paraadrelv.
Põhja-Korea
Põhja-Makedoonia
Roheneemesaared
Rumeenia: paraadrelv.
Rwanda Vabastamise Demokraatlikud Jõud
Rwanda
Sambia: Zastava M59.
São Tomé ja Príncipe
Seišellid
Serbia
Sierra Leone
Sloveenia: paraadrelv.
Sri Lanka
Sudaan
Süüria
Zimbabwe: Tüüp 56, paraadidel ja omakaitseüksustes.
Tadžikistan
Tansaania
Tšehhi
Türkmenistan
Uganda
Ukraina
Ungari: paraadrelv.
Usbekistan
Valgevene
Venemaa: paraadrelv.
Vietnam: paraadidel ja omakaitseüksustes.
Endised kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Gambia: Tüüp 56.
Ida-Saksamaa
Jugoslaavia
Nõukogude Liit
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Saiga (poolautomaatvintpüss)
- Ruger Mini-14
- WASR-seeria vintpüssid
- Tüüp 63 (rünnakpüss)
- CZ 527
- AK-47
- AKM
- AK-103
- TKB-517
- vz. 52 (vintpüss)
- vz. 58
- FN M1949
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://pdf.textfiles.com/manuals/MILITARY/united_states_army_tc_9-56%20-%201_october_1969.pdf | TC 9–56, Department of the Army Training Circular, SKS RIFLE, Simonov Type 56, Headquarters, Department of the Army, October 1969