Rahvaetümoloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Rahvaetümoloogia on sõna, tavaliselt tähenduslikult tundmatuma laen- või vananenud omasõna ebareeglipärane muutumine, kus võõram tüvi asendatakse kõlaliselt sarnase tuntuma tüvega (või tüvedega), millega sõna saab seletuse tema osiste tähenduse kaudu. Rahvaetümoloogilised sõnad on nt saksa keelest laenatud Zubiss "juurdehammustus" ja Sarg "surnukirst", mis muudeti arusaadavaks kujul suupiste ja (puu)särk. Setumaal on vene viljapuunimesid слива ja груша seletatud liiva- ja kruusapuuna. Unustatud tähendusega omasõnadest on nt abi "abielu" võrdsustatud samatüvelise sõnaga, mis tähendab abistamist, ja süülä(tüügas) "soolatüügas" muudetud soolatüükaks.[1][2][3] Sage on ka kohanimede rahvaetümoloogiline tõlgendamine, nt Riisipere ja Luua on tuletatud saksa perekonnanimedest Riesebiter ja Luden.[4]

Viita[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat.
  2. Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar (2012). Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 20.
  3. Huno Rätsep. Pahupidi kadakasaksad. Rahvaetümoloogiaid eesti keelest. Oma Keel nr 25 / sügis 2012.
  4. Tiina Laansalu, Marit Alas, Marja Kallasmaa (2014). Saksa juurtega asulanimed Eestis. Keel ja Kirjandus, 2, 125–133.