Aleksander Suuman

Allikas: Vikipeedia

Aleksander Suuman (õieti Aleksander Suumann; ka Sass Suuman, Suumani Sass; 25. aprill 1927 Metsaküla, Avanduse vald (täna Käru, Väike-Maarja vald) – 19. aprill 2003 Tallinn) oli eesti luuletaja ja maalikunstnik.

Lõpetas 1958. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. Töötas õpetajana Rakveres ning aastast 1958 Tartu Kunstikoolis.

Suuman debüteeris 1963. aastal kassetipõlvkonna teises luulekassetis koguga "Oh seda inimest!", aga 1966. aastal ilmunud "Krähmukirjad" tegid temast ühe nende aastate armastatuima luuletaja.

Alates kogust "Kui seda metsa ees oleks" (1989) muutis Suuman oma luuletamise stiili. Tema luuletused kasutavad graafilisi efekte ning sisaldavad argielulisi tähelepanekuid.

Suumani loomingut on tõlgitud vene, soome, läti, leedu, kasahhi, usbeki, moldova, armeenia, gruusia ja tšehhi keelde.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Oh seda inimest" (1963)
  • "Krähmukirjad" (1966)
  • "Valguse kuma sees" (1972)
  • "Maa paistel" (1975)
  • "Meil siin Hüperboreas" (1980)
  • "Nofretetega metsas" (1986)
  • "Kui seda metsa ees oleks" (1989)
  • "Viru viirus" (1992)
  • "Maniakk puuris" (1993)
  • "Targemat ei ole" (1995)
  • "Neid enam ei tehta" (1997)
  • "Mälestus on metsast rohelisem" (2000)

Valikkogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Sõnad sulavad taevaga ühte" (1977)
  • "Kaunis on kummaline" (1988)
  • "Tondihobu tõugud vetikatega" (valikkogu aastatest 1957–2002; 2002)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Toomas Suumani, Imat Suumanni ja Aapo Puki isa.

Elas Tallinnas Kirjanike majas.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]