Hastfer

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hastferi suguvõsa aadlivapp

Hastfer, varem Haversforde (vene keeles Гастфер, rootsi keeles ka Hastfehr) oli Vestfaalist pärit aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hastferid said oma nime Corvey abtkonnas Forsti ja Holzmindeni lähedal asunud Haversforde küla järgi. 1176. aastal on nimetatud villicus Herenfridust ja tema poega Brunot, kes oli ministeriaal. Ürikuliselt on esimesi teateid suguvõsa kohta aastast 1243, mil on mainitud Arnoldus de Haversfordet.[1] Haversforded olid Eversteini krahvide, Lippe isandate ja Corvey abtide vasallid.[2] Vestfaalis kustus suguvõsa XVI sajandil.[3]

Liivimaa kindralkuberner krahv Jakob Johann Hastfer (1647−1695)

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Vabahärra Berndt Johan Hastfer (1737−1809)
Aaspere mõis. Hastferite pikaaegne valdus

Hastferi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Claesdorpi loss
Vibyholmi loss 1670. aastatel
  • Eestimaa:
    • Aaspere (Kattentack) (u 1498−1700), Arkna (Arknal) (1772−pärast 1782), Avanduse (Awandus) (1496−1510), Erra (Erras) (kuni 1693, kaasvaldus), Haimre (Heimar) (1681−1724), Hiinurme (Idenorm) (1573−pärast 1586), Kaarli (Alt-Sommerhusen) (XV sajand−1668), Kabala (Kappel) (u 1626−1783), Kandle (Kandel) (1487−1690ndad ja enne 1765−1788), Karula (Karrol) (1775−1783), Kihlevere (tollal Kõnnaste) (Kichlefer, tollal Köndes) (enne 1453−1563 ja 1670−XVII sajandi lõpp), Kiikla (Kiekel) (1521−1691), Koordi (Kirrisaar) (1483−1485), Kostivere (Kostifer) (1615−u 1686), Kuusiku (Saage) (enne 1716−1724 ja 1765—pärast 1796), Kõrve (Corpes) (u 1500−1517), Kõrvetaguse (Körwentack) (1777−enne 1787), Lante (Lante, tollal Lanthi) (oli 1336), Lellapere (Lellafer) (1626−1708), Maidla (Wredenhagen) (1670−1686), Peeri (Perifer, tollal Korküll) (1675−1691), Pruuna (Tois) (1750ndad), Rohu (Rocht) (1489−1494), Saku (Sack) (1660ndad−1699), Sõmeru (Neu-Sommerhusen) (1642−1781), Telliste (Tellist, varem Teylis) (1487−1556), Toomla (Thomel) (1521−1545), Tuimõisa (Poltsum) (1460ndad), Udeva (Uddewa) (1629−u 1678), Undla (Undel) (u 1336−1525), Vana-Märjamaa (Alt-Merjama) (enne 1716−pärast 1720), Varudi (Wardes) (kuni 1540), Vatku (Wattküll, tollal Jeienam) (1486−1533), Voka (Choudleigh, tollal Kollota) (1614−1626), Üksnurme (Uxnorm) (1612−1795)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Kõnnu (Kondo) (1642−1677), Mõisamaa (Moisama) (1557−? pandi-, ?−pärast 1637 pärusvaldus), Vaiatu (Somel) (1680−pärast 1688)
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Stockholmi lään:
    • Norrnäs (XVII sajandil), Seggesta (XVII sajandil)
  • Södermanlandi lään:
    • Claesdorp (XVII sajandil), Sjöholm (XVII sajandil), Vibyholm (XVII sajandil)

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Hastferite pärandiks on mitmed kohanimed Eestis ja Lätis. Nende järgi on oma nime saanud Virumaal Aaspere ja Tartumaal ilmselt Astuvere. Lätis on nende nimest tulenenud Āstere. Lisaks sellele on XVII sajandil elanud Carl von Hastferi eesnimest tulenenud Kaarli mõisa nimi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1984, lk 8.
  2. Oeynhausen, Julius Graf von. Der Stierkopf. – Der Deutsche Herold. V. Jahrgang. Nr 3. Berlin: 1874, lk 26.
  3. Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 857.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 95 (Hastferi suguvõsa).
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 314.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. III kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1927. Lk 492-495 [1] [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 95-111 [3].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd V. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1984. Lk 8-9.
  • Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933. Lk 857-858.
  • Oeynhausen, Julius Graf von. Der Stierkopf. – Der Deutsche Herold. V. Jahrgang. Nr 3. Berlin: 1874. Lk 26-29. Siin: lk 26 [4].
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 115-116 [5].
  • Transehe-Roseneck, Astaf von. Die Ritterlichen Livlandfahrer des 13. Jahrhunderts. – Marburger Ostforschungen. Im Auftrage des Johann Gottfried Herder-Forschungsrats e. V. Band 12. Würzburg: Holzner-Verlag, 1960. Lk 109-110, 111.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]