Don Juan

See artikkel räägib tegelasest; Mozarti ooperi kohta vaata artiklit Don Giovanni; Molière'i näidendi kohta vaata artiklit Don Juan (Molière); 1913. aasta filmi kohta vaata artiklit Don Juan (film 1913).

Don Juan tuntud ka kui Don Giovanni (itaalia keeles), on legendaarne väljamõeldud hispaania vabameelne mees, kes pühendab oma elu naiste võrgutamisele.

Tuntuim teos don Juanist on Wolfgang Amadeus Mozarti ooper "Don Giovanni".

Näidend

Don Juani loo originaalversioon esineb Tirso de Molina 1630. aasta näidendis "El burlador de Sevilla y convidado de piedra" ("Sevilla pilkaja ja kivist külaline"). Näidend sisaldab enamikku elemente, mis on leitud ja hiljem kohandatud järgnevates teostes, sealhulgas tegevuspaik (Sevilla), tegelased (Don Juan, tema teener, tema armuke ja tema isa, kelle ta tapab), moralistlikud teemad (au, vägivald ja võrgutamine, pahe ja kättemaks) ning dramaatiline lõpp.

Hilisemad töötlused

Don Juani tegelaskuju on hiljem arendatud mitmesugustes kirjandus- ja muusikateostes, kusjuures tema iseloom ja loo toon on varieerunud olenevalt autorist ja ajastust:

Molière’i näidend "Dom Juan ou le Festin de pierre" (1665) pakub Prantsuse valgustusaegset käsitlust, kus Don Juan on silmakirjalik vaba mõtleja.
Lorenzo Da Ponte libretole kirjutatud Wolfgang Amadeus Mozarti ooper "Don Giovanni" (1787) on üks tuntumaid muusikalisi töötlusi. Siin seguneb draama ja koomika, ning peategelane esindab romantilist individualismi ja trotsi moraalinormide vastu.
Lord Byroni eepilises värssromaanis "Don Juan" (1819–1824) on tegelane ümber mõtestatud pigem süütu ja passiivne kuju, keda naised ise võrgutavad.
José Zorrilla teoses "Don Juan Tenorio" (1844) lisandub lunastuse motiiv – Don Juan saab lõpuks andeks oma patud armastuse kaudu.

Kokkuvõte

Don Juani loost on tehtud palju versioone, kuid põhiline ülesehitus jääb samaks: Don Juan on jõukas Andaluusia vabameelne mees, kes pühendab oma elu naiste võrgutamisele. Ta on uhke oma võime üle võrgutada igas vanuses ja seisus naisi ning ta varjab end sageli ja võtab naiste võrgutamiseks teisi identiteete.

Tema elu läbib ka vägivald ja hasartmängud ning enamikus versioonides tapab ta mehe: Don Gonzalo (Komandör), Doña Ana isa, tüdruku, kelle ta on võrgutanud. See mõrv viib kuulsa "viimse õhtusöömaaja" stseenini, kus Don Juan kutsub Don Gonzalo kuju õhtusöögile. Tulemusest on erinevaid versioone: mõnes versioonis Don Juan sureb, kuna Jumal on talle pääste keelanud; teistes versioonides läheb ta vabatahtlikult põrgusse, keeldudes meelt parandamast; mõnes versioonis palub ja saab Don Juan jumalikku armuandmist.

Kultuuriline mõju

1901. aastal kirjutas Soome helilooja Jean Sibelius oma teise sümfoonia teise osa, mis põhineb ooperi „Don Juan“ kulminatsioonil. Teos algab kujutisega surmast, kes kõnnib mööda teed Don Juani maja poole, kus Don Juan anub Surma, et see laseks tal elada. Ka Soome kirjaniku Johannes Linnankoski 1905. aasta romaan „Laul tulipunasest lillest“ on saanud Don Juanilt nii loo peategelase kui ka loo autori mõjutusi.

Don Juanist on saanud kultuuriline arhetüüp, mille kaudu uuritakse võimu, seksuaalsuse ja moraali teemasid. Tema nime kasutatakse sageli sümboolselt meeste kohta, kes on tuntud oma võrgutusoskuste poolest („donžuan“ kui tüpiseeritud võrgutaja). Tegelaskuju on jätkuvalt populaarne kirjanduses, teatris, filmis ja muusikas, olles saanud ikooniliseks näiteks vabaduse, mässu ja enesehävitusliku kire kujutamisel.