Suur slaavlaste ülestõus
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2019) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2019) |
Suur slaavlaste ülestõus 983. aastal oli polaabide (vendide), peamiselt Elbest idas elavate lutitšite ja obotriitide ülestõus tänapäeva Kirde-Saksamaal. Nad mässasid ristiusustamise ja nende allutamise vastu Saksa-Rooma keisri Saksamaa (endise Ida-Frangi) valdustele.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Slaavlased Elbe ja Läänemere ranniku vahel olid vallutatud ja nimeliselt ristiusku pööratud kampaaniate käigus, mida juhtisid Saksa kuningas Heinrich Linnupüüdja ja tema poeg Otto I, kes 962. aastal Saksa-Rooma keisriks krooniti. Otto oli viimati obotriitide ja tsirtsipaanide hõimuliitu võitnud 955. aasta lahingus Raxa jõel. Vallutatud ala Saksimaa hertsogiriigist idas oli esialgu organiseeritud tohutusse Saksi Idamarki markkrahv Gero alluvusse, kuid jaotati pärast tema surma 965. aastal väiksemateks markideks.
Oma võimu kindlustamiseks edendas Otto slaavlaste ümberpööramist, rajades 948. aastal Havelbergi ja Brandenburgi piiskopkonnad, millele järgnes 968. aastal Magdeburgi peapiiskopkond, mis teostas eriti aktiivset misjonitööd.
Ülestõus
[muuda | muuda lähteteksti]981. aastal suri peapiiskop Adalbert von Magdeburg, "slaavlaste apostel", ja tema järglane Giselher pidi võitlema Magdeburgi kapiitli vastupanuga. Teda toetas keiser Otto II, kes oli siiski Itaalias kampaanias, kus ta sai 982. aastal Stilo lahingus Sitsiilia Kalbiididelt katastroofiliselt lüüa ja suri järgmisel aastal Saksamaale naasmata, jättes oma alaealise poja Otto III keisrinna Theophano ja Adelheidi eestkoste alla.
Kuigi Saksa-Rooma riigis oli sisemisi erimeelsusi, hakkasid lutitšite juhitud slaavi jõud mässama ning ajasid keisririigi poliitilised ja religioossed esindajad välja. Alustades slaavi pühapaigast Rethras, hõivati 29. juunil 983 piiskopi asukoht Havelberg ja rüüstati. Kolm päeva hiljem järgnes Brandenburg ja arvukalt asulaid kuni Tangeri jõeni läänes. Kaasaegse krooniku Thietmar von Merseburgi sõnul ühinesid obotriidid lutitšitega, hävitasid Püha Laurentiuse kloostri Kalbes, Oldenburgi piiskopkonna ja ründasid isegi Hamburgi.
Kiiresti kokkupandud Saksi armee suutis slaavlased vaid Elbe taha jätta. Nordmark ja Billungite mark jäeti maha. Lausitzi mark, samuti külgnevad margid lõunas Zeitz, Merseburg ja Meißen ei võtnud ülestõusust osa.
Tagajärg
[muuda | muuda lähteteksti]985. aastast alates viisid mitmed keisririigi vürstid läbi iga-aastasi kampaaniaid ala allutamiseks üheskoos kristlike Poola vürstide Mieszko I ja Bolesław I Chrobryga, kuid need kampaaniad olid edutud. 1003. aastal proovis Saksamaa kuningas Heinrich II teistsugust lähenemist: ta asus liitu lutitšitega ja läks sõtta oma endise liitlase Poola vürsti Bolesławi vastu. See stabiliseeris lutitšite iseseisvust ja kindlustas, et ala jäid valitsema polaabid ja seda ei ristiusustatud enne 12. sajandit.
Ülestõusu otseseks tagajärjeks oli peaaegu täielik Saksamaa ittalaienemise (Ostsiedlung) peatumine järgmiseks 200 aastaks. Suurema osa ajast eksisteerisid Brandenburgi ja Havelbergi piiskopkonnad vaid titulaarsel kujul, piiskopid viibisid kuninga õukonnas. Alles 12. sajandil pärast Vendi ristisõda 1147. aastal ja Brandenburgi margi loomist Askania vürsti Albrecht Karu juhtimisel 1157. aastal jätkati Elbest itta asumist; järgnesid Mecklenburgi põhjapoolsed maad, kus pärast mitut aastat võitlust obotriidi vürsti Nikloti vastu kuulutas tema poeg Pribislav 1167. aastal end Saksi hertsogi Heinrich Lõvi vasalliks.