Mecklenburg-Schwerini hertsogkond

Allikas: Vikipeedia
Lipp
Vapp
Mecklenburg-Schwerin

Mecklenburg-Schwerini hertsogkond (saksa Herzogtum Mecklenburg-Schwerin) oli aastal 1701 loodud hertsogkond Põhja-Saksamaal, kui Friedrich Wilhelm ja Adolf Friedrich II jagasid Mecklenburgi hertsogkonna Schwerini ja Strelitzi vahel. Mecklenburgide järglaste valitsetud Mecklenburg-Schwerin jäi suhteliselt vaeseks Saksa-Rooma riigi osariigiks piki Läänemere rannikut Holstein-Glückstadti ja Pommeri hertsogkonna vahel.

Juured[muuda | muuda lähteteksti]

Dünastia asutaja Niklot (1090–1160) oli slaavlastest obodriidide hõimuliidu juht, kes võitles edasitungivate sakside vastu ja kaotas lõpuks aastal 1160 Heinrich Lõvile Vendi ristisõjas. Nikloti poeg Pribislaw allutas end Heinrichile ja sai aastal 1167 esimeseks Mecklenburgi vürstiks.

Pärast mitmeid jagunemisi Pribislawi järglaste seas omandas Heinrich II (1266–1329) aastani 1312 Stargardi ja Rostocki isandkonnad ning pärandas taasühendatud Mecklenburgi maad – välja arvatud Schwerini krahvkond ja Werle – oma poegadele Albrechtile ja Johannile. Pärast seda, kui mõlemad said hertsogitiitli, loodi aastal 1352 endisest Stargardi isandkonnast Johannile Mecklenburg-Stargardi hertsogkond. Albrecht II säilitas Mecklenburgi suurema lääneosa ja pärast endise Schwerini krahvkonna omandamist aastal 1358 tegi Schwerini oma residentsiks.

Aastal 1363 pidas Albrechti poeg, hertsog Albrecht III kampaaniat Rootsis, kus ta aasta hiljem kuningaks krooniti. Aastal 1436 suri viimane Werle isand Wilhelm ilma meessoost pärijata. Kuna Wilhelmi väimees Ulrich II ei saanud järglasi, hääbus tema liin pärast Ulrichi surma aastal 1471. Kõik valdused läksid hertsog Heinrich IV kätte, kes sai siis kogu Mecklenburgi ainuvalitsejaks.

Aastal 1520 jagasid Heinrichi pojapojad Heinrich V ja Albrecht VII taas hertsogkonna, luues Mecklenburg-Güstrow', mille päris aastal 1610 hertsog Adolf Friedrich I. Teisel jagamisel, aastal 1621, andis ta Güstrow' oma vennale, Johann Albrecht II-le. Mõlemad kukutati aastal 1628 Albrecht von Wallensteini poolt, kui nad toetasid Kolmekümneaastases sõjas Christian IV-t. Sellele vaatamata taastas Rootsi nad kolme aasta pärast troonile. Kui Johann Albrecht II poeg, hertsog Gustav Adolf aastal 1695 ilma meessoost pärijata suri, taasühendati Mecklenburg veelkord Friedrich Wilhelmi alla.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1692, kui Christian Ludwig I suri maapaos ja ilma poegadeta, tõusis vaidlus hertsogkonna pärimise üle tema venna, Adolf Friedrich II ja tema vennapoja, Friedrich Wilhelmi vahel. Keiser ning Rootsi ja Brandenburgi margi valitsejad võtsid võitlusest osa, mis tugevnes kolm aastat hiljem, kui Gustav Adolfi surmaga hääbus Mecklenburg-Güstrow' liin. Aastal 1701 sõlmiti Alam-Saksi ringkonna riikide heakskiidul Hamburgi leping (1701) ja riik jaotati viimast korda. Mecklenburg jagati kahe nõudleja vahel. Mecklenburg-Schwerini hertsogkond anti Friedrich Wilhelmile ja Mecklenburg-Strelitzi hertsogkond, mis oli laias laastus keskaegse Stargardi isandkonna taasloomine, anti Adolf Friedrich II-le. Samal ajal taastati esmasünniõigus ja Mecklenburg-Schwerini valitseja sai õiguse kokku kutsuda Landtag. Jätkuvad konfliktid ja jagamised nõrgestasid hertsogite võimu ja kinnitasid Mecklenburgi reputatsiooni kui üks kõige mahajäänumaid territooriume keisririigis.

Mecklenburg-Schwerin alustas oma olemasolu rea põhiseaduslike võitlustega hertsogi ja aadli vahel. Karl Leopoldi, kes ühines Venemaaga sõjas Rootsi vastu, tekitatud raske võlg tõi kriisi; Karl VI sekkus ja aastal 1728 kuulutas keiserlik kohus hertsogi võimetuks valitsema. Tema vend Christian Ludwig II nimetati hertsogkonna halduriks. Selle vürsti ajal, kes sai de jure valitsejaks aastal 1747, sõlmiti aprillis 1755 Rostocki konventsioon, millega raamistati uus põhiseadus hertsogkonnale. Selle vahendiga oli kogu võim üldiselt hertsogi, aadli ja ülemklasside kätes; alamklassid olid täielikult esindamata. Seitsmeaastase sõja ajal oli Friedrich Friedrich Suure suhtes vaenulik ja seetõttu okupeeriti Mecklenburg-Schwerin Preisimaa poolt. Muus osas oli tema valitsemine riigile kasulik. Prantsuse revolutsioonisõdade algusaastatel jäi Friedrich Franz I neutraalseks ja aastal 1803 sai ta Wismari Rootsilt tagasi. Aastal 1806 vallutati maa Prantsuse esimese keisririigi poolt ja aastal 1808 ühines ta Reini Liiduga. Ta oli esimene Liidu liige, kes hülgas Napoleoni, kelle armeesse oli ta üksuse saatnud, ja aastatel 1813–1814 võitles ta Prantsusmaa vastu.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Viini kongressil aastal 1815 sai Friedrich Franz I suurhertsogitiitli. Pärast monarhiate langemist aastal 1918 Esimese maailmasõja järel sai suurhertsogkonnast Mecklenburg-Schwerini Vaba Riik. 1. jaanuaril 1934 ühendati see naabri, Mecklenburg-Strelitzi Vaba Riigiga (täna mõlemad osa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaast).