Melanoom

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimestel esinevast pahaloomulisest nahakasvajast; melanotsüütidest arenevate kasvajate kohta osadel loomadel vaata artiklit Melanotsütaarsed nahakasvajad; silma pahaloomulise pigmentkasvaja kohta vaata artiklit Korioideamelanoom

Melanoom ehk maliigne melanoom (ladina keeles melanoma malignum) on koondnimetus inimestel esineda võivate melanotsüütidest arenevate pahaloomuliste kasvajate kohta.

Melanoomiks ehk nahamelanoomiks nimetatakse ka nahavähi vormi.

Valdavalt lokaliseerub see vähivorm nahas, aga melanoom võib alguse saada igas koes, mis sisaldab melanotsüüte: limaskestadel suuõõnes, soolestikus, tupes, kusitis, sugutil ja sugutilukil[1].

Primaarne maliigne melanoom võib kasvada ka tüümuses.[2]

Silma pahaloomuline pigmentkasvaja korioideamelanoom saab alguse silma soonkestast ehk korioideast. Kuigi korioideamelanoom on saanud kunagi sama nime nahamelanoomiga on tegemist iseloomult täiesti erineva haigusega. Silmas võib melanoom esineda ka konjunktiivil ehk sidekestas[3]. Nahamelanoom võib esineda ka silmalaugudel.[4]

Nahamelanoom on üks ohtlikemaist pahaloomulistest kasvajatest inimesel, mille edasiarenemisel arenevad metastaasid nii lümfogeensel kui ka hematogeensel teel peaaegu kõigisse organitesse ja tekib retsidiive.

Melanoma2.jpg

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Melanoom võib tekkida sünnimärgist, aga ka ilma sünnimärgita nahast. Olemasolevates sünnimärkides või tedretähnides tekib värvi, suuruse, vormi või tundlikkuse muutus. Tavaliselt omavad melanoomid asümmeetrilisi piirjooni ja on ebaühtlase värvusega. Sügelemine on veel üks tähtis tunnus melanoomi kahtluse puhul, kuid see võib esineda ka tervete sünnimärkide puhul. Kui melanoom on diagnoositud varases staadiumis ja patsient saab õigeaegset ravi, siis prognoos on suhteliselt hea.

Tavaliselt tekivad melanoomid meestel seljal ning naistel jalgadel ja näol (seega, Päikesele enim avatud nahapiirkondades).

Riskitegurid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Genotüüp – hele nahk, heledad (helesinised) silmad, heledad juuksed ja roosad tedretähnid – need on kõige levinumad eripärad, kuid melanoom esineb ka teiste genotüüpidega inimestel). I ja II nahatüüp – neile inimestele on iseloomulik hele nahk, heledad silmad (sinised, rohekad, hallid), blondid või punased juuksed ja kergesti tekkiv päikesepõletus juba pärast lühiajalist päevitamist.
  • Päikesepõletuste tekkimine – olulist rolli mängivad ka need päikesepõletused, mis on tekkinud lapse- või noorukieas.
  • Üleliigne UV-kiirguse toime (ka solaariumides) – haigestumise järsu tõusu põhjuseks peetakse UV-kiirguse ekspositsiooni. Üheks põhjuseks tuuakse ka solaarium, samuti mõõdutundetut päevitamist nii lapse- kui ka täiskasvanueas.
  • Atüüpilised sünnimärgid, pigmentsünnimärgid e neevused – rohkem on ohustatud inimesed, kellel on väga palju või ebatüüpilisi sünnimärke. Samuti peetakse ohtlikeks väga suuri kaasasündinud neevusi.
  • Pärilikkus – perekonnas on teada melanoomi haigestumisi.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatamata sellele, et melanoom ei ole „noor“ haigus, on teadmisi selle esinemisest antiiksetest aegadest väga vähe. Siiski on üks näide pärit 1960. aastatest, kus uuriti üheksat Peruust pärit muumiat. Radioaktiivse süsiniku analüüsi järgi leiti, et muumiad olid umbes 2400 aastat vanad. Analüüsid näitasid oletatavaid märke melanoomist: melanootilisi masse nahas ja luudesse levinud metastaasid.

1787. aastal teatas John Hunter, et tema hakkas esimesena melanoomi uurima. Siiski ei teadnud ta täpselt, millega oli tegu ja sellepärast nimetas ta melanoomi "punguvaks kasvajataoliseks moodustiseks". Tema poolt väljalõigatud kasvajat säilitatakse Hunterian Museum of the Royal College of SurgeonsInglismaal.

Prantsuse arst Rene Laennec oli esimene, kes kirjeldas melanoomi kui iseseisvat haigust. Tema sellekohane ettekanne sai esitatud arstiteaduskonna loengutel Pariisis 1804. aastal. Ametlikult publitseeriti see 1806. aastal.

1840. aastal avaldas Samuel Cooper esimese avaliku kinnituse progressiivse melanoomi kui mitteravitava haiguse kohta. Ta leidis, et ainuke võimalus patsiendi seisundi parandamiseks on kasvaja kirurgiline eemaldamine varajases staadiumis. Rohkem kui pool sajandit jäi selline lähenemisviis muutusteta.

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldes teiste vähitüüpidega on melanoom suhteliselt harvemini esinev. Siiski on see üks ohtlikematest vähivormidest, põhjustades suurema osa haigestunute surma (75%). Vastavalt MTO statistikale sureb igal aastal melanoomi tõttu maailmas ca 48 000 inimest. Igal aastal diagnoosivad arstid kogu maailmas umbes 160 000 uut melanoomi haigestumist. Naiste seas on haigestunute arv suurem kui meeste seas.

  • 1998. aastal oli Venemaal peaaegu 6000 uut haigusjuhtumit. Keskmine haigestumise tase on 4,1 juhtumit 100 000 elaniku kohta.
  • 2000. aastal oli melanoomi haigestumise tase Eestis 6,4 juhtumit 100 000 elaniku kohta ja suremus 1,6 (2/3 haigestunutest olid naised).
  • 2002. aastal oli Venemaal registreeritud juba 6606 melanoomi haigestumist. Kõrgeim haigestumise tase oli registreeritud inimestel vanuses 75–84 aastat.
  • 2005. aastal oli USAs registreeritud 59 580 uut melanoomi haigusjuhtu ja 7700 surmajuhtu. SEER (The Surveillance Epidemiology and End Results) programmis tehti kindlaks, et haigestumine melanoomi aastatel 1950–2000 suurenes 600% võrra.[6]
  • 2011. aastal registreeriti USAs melanoom 70230 täiskasvanul ja surmade arv oli 8790.[7]

Kõrgeim haigestumus on Taanis (2008. aastal 24 juhtu 100 000 elaniku kohta). Melanoom on üks kõige sagedamini esinevatest vähihaigustest 25–30 aasta vanustel inimestel ka Austraalias ja Uus-Meremaal. Meestel esineb nahavähki poole vähem, kuid mehi sureb poole rohkem, kuna vähk avastatakse liiga hilja. Nahavähi levimus on suurenenud kogu maailmas, Eestis on haigestumine viimase 20 aasta jooksul suurenenud kaks, meeste hulgas kolm korda. Dermatoloogidele teeb muret, et suremus hõlmab ka nooremaid inimesi. Kõikidesse vähivormidesse haigestumine on sagenenud viimaste 20 aasta jooksul, kuid melanoomi tendents on järsult suurenenud. Eestis teeb enim muret melanoomi haigestumise jätkuv suurenemine – haigus moodustab Eestis 15% kõikidest nahavähivormidest, kusjuures viimase 30 aasta jooksul on haigestumus sagenenud üle kolme korra. Uusi haigusjuhte esineb Eestis igal aastal keskmiselt seitsmel mehel ja 14,5 naisel 100 000 inimese kohta.[8]

Samas on Eestis melanoomi haigestumine väiksem kui põhjanaabritel.[6]

Solaariumide külastust on samuti seostatud nahavähi arenguga, kaasa arvatud melanoomiga.

Põhjus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik vähitüübid on põhjustatud DNA kahjustustest rakkudes. See kahjustus võib olla päritud geneetiliste mutatsioonide näol, aga paljudel juhtudel tekib see inimese elu jooksul ja on tingitud keskkonnateguritest. DNA kahjustused võivad esile kutsuda rakkude kontrollimatu jagunemise, mis annab aluse kasvajate tekkimisele. Tavaliselt tekib melanoom kahjustustest, mis on tingitud päikese UV-kiirgusest, aga ka UV-kiirgus solaariumites võib sellele kaasa aidata.

UV-kiirguse mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt sõltub risk melanoomi arenguks indiviidis kahte tüüpi teguritest: sisemistest ja keskkonnateguritest. Sisemiste tegurite hulka kuuluvad perekonna geneetiline ajalugu ja päritud genotüüp. Keskkonnateguritest kõige sagedasem ja ka ohtlikum on Päikese mõju.

Otsene UV-kiirte mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Epidemioloogilised uuringud toetavad teooriat, et ultraviolettkiirgus on melanoomi tekke ja arengu peamine põhjustaja. Erinevalt röntgenikiirgusest, mille puhul mutageensus ei sõltu lainepikkusest, on UV-kiirte mutageensus tugevalt sellega seotud. Puriinid ja pürimidiinid, mis kuuluvad DNA koosseisu, võivad maksimaalselt neelata UV-kiiri, mille lainepikkus on umbes 260 nm. See suurus vastab UV-kiirte mutageneesi maksimumile, mis näitab otsest seost DNA mutatsioonidega ja UV-kiirte neeldumist DNA lämmastikaluste poolt. Peamised produktid, mis tekivad kaheahelalise DNA kiiritamisel, on pürimidiin-pürimidiin (tavaliselt tümiin-tümiin) dimeerid, mis moodustavad naabruses olevate lämmastikalustega tsüklobutaani komplekse. Dimeeride olemasolu DNA struktuuris viitab vigadele DNA replikatsioonis. Mutatsioonideni DNA-s viib mitte pidev UV-kiirte toime, vaid lühiajaline aga korduv mõju. Selleks, et dimeeride olemasolu põhjustaks muutusi rakus, on vaja aega, mille jooksul toimuvad keemilised muutused DNA molekulaarses struktuuris. Ja veelgi enam: kui UV-kiiritamine toimub siis, kui rakud on DNA sünteesi ehk S-faasis, suureneb mutageensus veelgi.

Kaudne UV-kiirguse mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Kaudne mõju seisneb selles, et UV-kiirguse tagajärjel tekivad rakkudes vabad radikaalid ja peroksiidid, mis on mutageensete omadustega. Võimalikud olulised tegurid melanoomi diagnoosil on päevitamise kestus ja intensiivsus, inimese vanus ja naha pigmentatsiooni tase. Päikese (ja ka solaariumi) kahjulik mõju on laste jaoks suurema riskiga kui täiskasvanud inimeste jaoks. Sama nähtub ka Austraalias läbi viidud uuringutest, millest võtsid osa Austraaliasse migreerunud täiskasvanud. Tulemustest selgus, et inimestel kipub säilima kõrge risk haigestuda melanoomi, mille nad omandasid veel lapseeas kodumaal. Indiviidid, kel tekib mullitav või kooriv päikesepõletus (eriti esimese 20 eluaasta jooksul), on suurema eelsoodumusega melanoomi tekkeks. See aga ei tähenda veel, et päikesepõletused, mis mõnikord päivitamisest tekivad, on kasvaja tekke peamised põhjused. Põhjuseks on mitte põletus, vaid piiramatu UV-kiirguse mõju.[9]

Organismi kaitsemehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese organismil on palju erinevaid kaitsesüsteeme. Nende seas on ka selliseid, mis pakuvad meile kaitset Päikesest tulenevate ohtude eest. Suurt rolli selles mängib nahk. Iga kord, kui nahka eksponeeritakse Päikesele, aktiveeruvad need kaitsesüsteemid:

DNA kahjustuste parandamine[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud on näidanud, et suurt rolli DNA-s mutatsioonide tekke vähendamises mängib valk p53. Kahjustatud DNA, mis sisaldab anomaalseid piirkondi, „saadab“ signaali, mis põhjustab p53 valgu kiiret aktiveerumist. Selle tulemusena rakk lõpetab jagunemise. Edasi on võimalikud kaks protsessi: kahjustused parandatakse ja rakuline jagunemine jätkub, kui DNA on täiesti parandatud. Juhul, kui kahjustused on liiga suured, suunatakse rakk apoptoosi (raku surm). Paljudel juhtudel on signaalirajad rakkudes ka kahjustatud mutatsiooniga nii, et kahjustatud DNA tekke puhul rakus antakse edasi vale käsk või ei teki signaali üldse. Sellel juhul jätkab rakk oma eksistentsi muutunud genotüübiga.[10]

Geneetilised tegurid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mõnel juhul levib melanoom perekonnasiseselt (ehk on geneetiliselt päritav). On leitud geenid, mis olid identifitseeritud kui melanoomi arengu kiirendajad. Üksikutel geenidel on suhteliselt suur roll melanoomi tekkes. Mõned geenid, näiteks geen nimega MC1R, mis põhjustab punapäisust, omab suhteliselt väikest mõju.
  • Geneetilised testid võimaldavad kindlaks teha, kas inimesel esineb mutatsioone neis ohtlikes geenides. Mutatsioonid nendes geenides on võimelised suurendama vastuvõtlikkust melanoomi suhtes.
  • Üks klass mutatsioone mõjutab geeni nimega CDKN2A.
  • Päritav melanoom on geneetiliselt väga heterogeenne. Melanoomiga assotsieeritavad geenid olid leitud kromosoomidel 1p, 9p ja 12q.
  • Mõned mutatsioonid on populatsioonis domineerivad, kuid toovad kaasa siiski väiksema riski haigestuda melanoomi. Inimestel, kel esinevad mutatsioonid geenis nimetusega MC1R, on kaks korda suurem eelsoodumus melanoomi tekkele, kui inimestel, kellel on kaks geenikoopiat metsiktüüpi (mõjutamata) – MC1R. Mutatsioonid MC1R geenis on väga levinud. Tuleks ära märkida, et kõik punaste juustega inimesed omavad muteerunid geenikoopiat ühes alleelis.
  • Mutatsioon geenis nimega MDM2 SNP309 on seotud melanoomi haigestumise riski suurenemisega noorte naiste seas.
  • Veel üheks ohtlikuks teguriks võib pidada mutatsioone kõikides melanoomi supressorgeenides või nende geenide inaktiveerumist.
  • Kui perekonnas on esinenud melanoomi, suurendab see tohutult indiviidi riski haigestuda sellesse haigusse. Teadlased said sellele kinnitust, leides mutatsioone CDKN2A, CDK4 ja mõnedes teistes geenides inimestel, kelle sugulased põdesid nahavähki.
  • Melanoomi juhtude esinemine on viimastel aastatel tõusnud, kuid siiani ei ole selge, millise olulise muutuse tõttu keskkonnas see on toimunud.
  • Et teha kindlaks, kuidas päevavari võib vähendada päikesepõletusi ja samal ajal mitte kaitsta melanoomi eest, tuleb eristada otsest DNA kahjustust ja kaudsest DNA kahjustusest. Geneetilised analüüsid on näidanud, et 92% kõikidest melanoomijuhtudest on tegelikult põhjustatud kaudsete DNA kahjustuste tagajärjel.[5]

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kodeeritakse melanoomi koodidega [C43.0] – [C43.9].

Melanoom
Klassifikatsioon ja välisallikad
Melanoma.jpg
Eestikeelne nimi Naha pahaloomuline melanoom
Ladinakeelne nimi Melanoma malignum cutis
RHK-10 kood C43.
RHK-9 kood 172
RHK-O kood 87203
OMIM 155600
DiseasesDB 794
MedlinePlus 000850
eMedicine 257  med/1386 ent/27 plastic/456
MeSH D008545

Haiguse kulg[muuda | muuda lähteteksti]

Melanotsüüte leitakse naha väliskihis (epidermises) ja järgmises nahakihis (dermises). Haiguse esimesele staadiumile on iseloomulik rakkude radiaalne kasv ja jagunemine (piirdub naha pindmise kihi – epidermisega) ning kasvaja paksus on väiksem kui 1 mm. Kuna kasvaja ei jõua veel naha alumistesse kihtidesse ega ka veresoontesse, on väga ebatõenäoline, et selline varajane melanoom võiks levida teistesse kehaosadesse. Selles staadiumis avastatud melanoom on tavaliselt kirurgilisel teel eemaldatav. Elumus on 99,9%.

Metastaasid[muuda | muuda lähteteksti]

Metastaasid on primaarse haiguskolde patoloogilisest protsessist tingitud kaugelasuv sekundaarne haiguse epitsenter. Need moodustuvad rakkude migreerumisest haiguse algkoldest teistesse kehaosadesse. Kasvaja tekitab metastaase lümfogeense (lümfisoonte kaudu), hemogeense (veresoonte kaudu) tee kaudu või implantatsiooniliselt (kontaktiga kehaõõntes). Levides lümfisoonte kaudu, moodustavad melanoomi rakud metastaase regionaarsetes lümfisõlmedes. Hemogeense tee kaudu (veresoonte kaudu) võivad metastaasid tekkida maksa, kopsudesse, luudesse, peaajju.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Yunxiang Li, Haichao Yuan, Anguo Wang jt, Case report Malignant melanoma of the penis and urethra: one case report, World Journal of Surgical Oncology 2014, 12:340 doi:10.1186/1477-7819-12-340, 11. november 2014, veebiversioon (vaadatud 5.07.2015) (inglise keeles)
  2. Fushimi H, Kotoh K, Watanabe D, Tanio Y, Ogawa T, Miyoshi S.,Malignant melanoma in the thymus. Lühikokkuvõte., Am J Surg Pathol. 2000 sept;24(9):1305-8., PMID: 10976708, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  3. By Mayo Clinic Staff. "Diseases and Conditions Eye melanoma". Mayoclinic, 1998–2014. Kasutatud 31.08.2014. Inglise.
  4. MedlinePlus. "Melanoma of the eye". MedlinePlus, 15.08.2014. Kasutatud 31.08.2014. Inglise.
  5. 5,0 5,1 5,2 "Human pigmentation genetics: the difference is only skin deep" Richard A.Sturm, Neil F.Box and Michele Ramsay
  6. 6,0 6,1 "Cutaneous malignant melanoma in Europe" Esther de Vries, Jerzy E.tyczynski and D.maxwell Parkin
  7. Chris Fellner, Ipilimumab (Yervoy) Prolongs Survival In Advanced Melanoma Serious Side Effects and a Hefty Price Tag May Limit Its Use, P T. september 2012 ; 37(9): 503–511, 530. PMCID: PMC3462607, veebiversioon (vaadatud 11.03.2015)(inglise keeles)
  8. BNS. "Haigestumus melanoomi on Eestis kümne aastaga kasvanud poole võrra". Õhtuleht, 4. mai 2014. Kasutatud 15.10.2014. Eesti.
  9. http://dermatovenerology.net/sunbeds/ultraviolet_effect.shtml
  10. http://archive.is/20121225041734/plavis.narod.ru/ora/produkt/bad/n_tan.html

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Parkinsoni tõbi
Melanoomirakkudele inhibeerivat ja/või hävitavat toimet avaldavad taimed (sh taimeosad)

St John's Wort (Hypericum perforatum L.) Photomedicine: Hypericin-Photodynamic Therapy Induces Metastatic Melanoma Cell Death, 30. juuli 2014, DOI: 10.1371/journal.pone.0103762

Teistel loomadel[muuda | muuda lähteteksti]

Koertel

Roomajatel: