Valgemädanik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Valgemädanik on taimede seenhaigus, mida tekitab peamiselt valge mügarliudik (Sclerotinia sclerotiorum). Valgemädanik kahjustab enam kui 220 liiki taimi. Kahjustatud koht muutub pehmeks ja kattub valge koheva seeneniidistikuga. Haigustekitajad säilivad mullas aastaid.[1] Puudel kasvavatest seentest tekitavad valgemädanikku tuletael, lepa-antrodiell, poolliibuv antrodiell, harilik suitsik, must pässik, pruun suitsik, põhjatorik, pajukakk, valge korgik ja paljud teised.

Tuletael (Fomes monetarius)

Paljud seened suudavad lagundada tselluloosi ja hemitselluloosi, kuid vaid mõni seenerühm on võimeline lagundama samal ajal ka ligniini. Ligniini lagundamise tulemusena tekib puidus valgemädanik – puit värvub heledaks ja selle struktuur muutub, tekivad painduvad pikikiud. Kuigi valgemädanik areneb suhteliselt kiiresti, püsib puit alguses kaua tugevana, lõpuks muutub aga pehmeks ja kiuliseks heledat värvi massiks. Paljud seened moodustavad mädanenud puidu sisse iseloomulikke musti kilejaid piirjooni – need on vaheseinad, mis eraldavad eri seene isendeid või erineva niiskusesisalduse ja kõdunemise astmega puiduosi.[2]

Valgemädanikku esineb sagedamini lehtpuudel, mistõttu tekivad neil tihti mädanemise lõppfaasis tüveõõnsused.[2]

Esinemine[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiselt esineb valgemädanikku lehtpuudel, harvem ka ilupuudel, tavaliselt puu noorematel kudedel. Valgemädanik võib taime mõjutada igal kasvuperioodil ja kasvada ka raiutud puidul. Sageli leidub seda niisketes kudedes, mis asuvad pinnase lähedal.[3]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene sümptom on puidule tekkiv valge kohev moodustis. Sellele eelneb tumepruun muutus puu maapinna lähedasel osal. Kui maltspuit on kahjustatud, siis tekivad teised sümptomid ka taime kõrgemates osades, näiteks lehtede langemine, millele võib järgneda taime surm.[4]

Kännupessi tekitatud mädanik harilikul kuusel

Levik ja keskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Valgemädanik on levinud Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Iraanis. Seda leidub niisketel aladel. Valgemädanikku tekitavad seened on suutelised taime täielikult seeneniidistikuga katma. Optimaalne kasvutemperatuur on 15–21 °C. Märgadel aladel moodustab seen rohkelt seeneniidistikke ja sklerootiat. Seen säilib mullas peamiselt eelmise aasta taimejäänuste varal. Lisaks eelistab valgemädanik pimedaid ja varjulisi tingimusi.[4]

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgemädanikku tekitavaid liike kasutatakse mulla puhastamiseks ja tervendamiseks.[5][3]

Mõnda valgemädanikku tekitavat seent, näiteks šiitake seent, kasvatatakse toiduks.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]