Libertarism

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib üksikisiku maksimaalse vabaduse pooldamisest ühiskonnas; vaba tahte jaatamise ja determinismi eitamise kohta vaata artiklit Libertarism (metafüüsika)

Libertarism (ladinakeelsest sõnast liber – "vabadus") on poliitiline filosoofia, mille järgi inimesed peaks olema vabad oma isikut ja omandit puudutavates otsustes, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on "üksikisiku vabadus", "poliitiline vabadus" ja "vabatahtlik kaasatus". Libertarismi pooldajaid nimetatakse libertaarideks või libertaarlasteks.

Libertaaride aluspõhimõtteks on vabatahtlik inimtegevus ja tuginemine konsensusele. Ühiskonnas on libertarismi eesmärgiks valitsuse vähim sekkumine või üldse valitsuse puudumine. Libertarism vastandub seega autoritarismile ja riigiteoorias ka heaoluühiskonnale (heaoluriigi mudelile), kus vastavalt sotsiaaldemokraatlikele ideedele on valitsusel oluline osa ühiskonna elu suunamisel. Libertarism pole liikumisena ühtne. Sellel on mitmeid vorme, sealhulgas libertaarsotsialism.

Libertaarse eetika alus on sisemine vastutustunne. Nad usuvad, et kellegi sundimine millekski on eetiliselt vale. Iga katse (või selle ähvardus) kasutada jõudu teise isiku või tema omandi vastu, aga ka pettus, on nende põhimõtete rikkumine. Mõne libertaari arvates on ebamoraalne iga katse kasutada jõudu. Teised toetavad piiratud tegutsemisega valitsust, et kindlustada mõningaid väikeseid makse ja eeskirju. Madalad maksud on vajalikud suurima isikliku vabaduse kindlustamiseks. Jõudu võib kasutada rünnaku (agressiooni) vastu (nt loata sisenemine või vägivald).

Eesti keeleruumis on sõna "libertarism" kasutamine üsna hiline nähtus ning levinud peamiselt ameerika inglise keele mõjul. Siin on tavaliselt selle filosoofia kohta ekslikult kasutatud katusmõistet "liberalism", seostades libertaarseid põhimõtteid eelkõige klassikalise liberalismiga.

Prantsuse ajaleht Le Monde kirjeldas oma 2005. aasta väljaandes Wikipediat „libertaarse võrgu-entsüklopeediana“, kuna see on täielikult vabatahtlike kirjutatud ning seda annab välja mittetulundusühing.[1] Wikipedia asutajad kirjeldavad ennast siiski objektivistidena ja minarhismi esindajatena. Nad ei usalda libertaare, kelle arusaam kapitalismist põhineb ennekõike moraalil. Dominique Cardon, prantsuse sotsioloog leiab siiski, et Wikipedia ja veebikeskkond üldisemalt on pannud aluse anarhismile oma iidses vormis, sest ta talub mitmekesisust ilma kindlate esindajateta ja võimu delegeerimiseta  ning langetab otsuseid konsensuslikult. Samas on selles siiski teatav meritokraatlik hierarhia, sest need kes on kõige aktiivsemad leiavad end olevat keskmes.[2]

Riigivõimu kandjad kirjeldavad anarhismi vägivalda külvava ja avalikku korda lõhkuva liikumisena, pannes kahtluse alla selle esindajate terve mõistuse (anoomia). Hem Day (1902-1969), Belgia esseist ütles, et „Meil ei õnnestu kunagi selgitada, et anarhism tähendab elukorraldust ilma valitsuseta ja rahu ilma vägivallata. See on täpselt vastupidine sellele, millena anarhismi teadmatusest või pahatahtlikult süüdistatakse." [3]

Sõna päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõiste libertarian võtsid inglise keeleruumis kasutusele valgustusaja vabamõtlejad, märkimaks vabasse tahtesse uskujaid. Sellega nad vastandusid determinismile. Kirjalikult kasutas seda mõistet esimest korda William Belsham 1789. aastal, arutledes vaba tahte ja determinismile vastandumise üle.

Prantsusmaal tõi selle sõna kasutusse 1857. aastal Joseph Déjacque soovides sellega rõhutada anarhismi egalitaarset ja sotsiaalset suundumust. Laiemalt tuli see sõna kasutusse peale 1893. ja 1894. aasta seadusi (tühistati alles 1992. aastal) mis keelasid igasuguse anarhistliku propaganda ja poliitilised organisatsioonid. Anarhistide senisest häälekandjast La Revue sai peale seda La Revue libertaire.  

Teoreetiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

William Belsham (1752–1827), inglise poliitik ja ajaloolane kasutas libertarismi mõistet kirjasõnas 1789. aastal, kui ta vastandas libertaare deterministidele (ettemääratuse tähenduses).[4]

1796. aastal kasutati ajalehes London Packet libertaari mõistet, märkides sellega vabaduse eestkõnelejat või kaitsjat poliitilises või sotsiaalsfääris: "Hiljuti marssisid Bristoli vanglast välja 450 Prantsuse libertaarlast."

Bruno Bauer (1809–1882), saksa filosoof ja teoloog, kes koos oma venna Edgar Baueriga pani 1840. aastatel aluse libertaarsele liikumisele Saksamaal. Nad asutasid organisatsiooni Berliini Vabamehed, mille juhiks sai Max Stirner. Nad sõnastasid kriitilise nihilismi teooria, mis keeldus tunnistamast riikliku institutsiooni vajalikkust ning mõjutas tugevalt Kropotkini ja Ludwig Feuerbachi mõttemaailma.[5]

Joseph Déjacque (1821–1864), prantsuse anarhist ja kirjanik, kes kirjeldas end esimese libertaarlasena, kirjutas anarhistliku utoopia "The Humanisphere" ning saatis 1857. aastal avaliku kirja ühistegevust propageerinud filosoofile ja poliitikule Pierre-Joseph Proudhonile, milles ta kritiseeris Proudhoni patriarhaalset nägemust perekonnast.[6]

Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865), prantsuse filosoof ja poliitik andis aastatel 1858–1861 välja ajalehte Le Libertaire: Journal du Mouvement Social, mida trükiti New Yorgis. Selles propageeris ta ideid, mis vastavad rohkem anarhosündikalismi ideoloogiale.[7]

Sébastien Faure (1858–1942) prantsuse anarhist hakkas 1890. aastate keskel uuesti välja andma ajalehte Le Libertaire. Kuna Kolmanda Vabariigi ajal olid anarhistlikud ajalehed keelatud, siis võttis ta kasutusele mõiste libertarism. 1954. aastal sai ajalehe nimeks Le Monde libertaire (Libertaarne maailm) ning sellest ajast peale on libertarismi mõistet kasutatud Prantsusmaal anarhismi sünonüümina.[8] Oma 1928. aastal ilmunud raamatus raamatus La synthèse anarchiste (Anarhismi süntees) nelja olulisemat libertaarset suunda:

  • Libertaarne individualism – rõhutab üksikisiku täielikku sõltumatust igasuguse välisest võimukandjast;
  • Libertaarne sotsialism – propageerib egalitaarse ühiskonna kollektiivset juhtimist. Mihhail Bakunin kutsus oma poolehoidjaid üles vägivaldsele revolutsioonile, et seejärel rajada riikliku institutsioonita ja kapitalistide võimuta ühiskonda, mis välistaks Marxi poolt soovitatava proletariaadi diktatuuri.
  • Libertaarne kommunism – lähtus Louis Blanc’i aforismist „igaühelt vastavalt tema võimalustele, igaühele vastavalt tema vajadustele“ ning otsis lahendust kuidas seda mõtet realiseerida praktikas.
  • Anarho-sündikalism – propageeris ühinemist ametiühinguteks, mis kaitseksid üksikisikute õigusi ning osaleks ettevõtete juhtimises.

Émile Armand, tegelikult Ernest-Lucien Juin Armand (1872–1962), avaldas oma mõtteid ajakirjades L’Ère nouvelle (1901–1911), L’Anarchie, L'EnDehors (1922–1939) and L’Unique (1945–1953) ning pani sellega aluse individualistlikule anarhismile Prantsusmaal, vastustades seejuures aktiivselt anarhokommunismi. Ta väitis, et tõeline individualist "elab jooksvas ajahetkes" ning "ta ei saa jätta negatiivselt reageerimata nõudele, et ta peab ohverdama oma elu või heaolu riigi eest ja tundma sellest veel rõõmu". Mõjutatuna Max Stirnerist hakkab ta vastustama sotsiaalseid kokkuleppeid ja valitsejate poolt peale surutud dogmasid ning rõhutama, et igaühel on õigus elada nii, nagu see talle sobib. Majandussuhetes "jääb tõeline anarhist enesele kindlaks – kasvõi surmani – nii moraalselt, intellektuaalselt kui ka majanduslikult". Nii kapitalistlik kui ka plaanimajandus, mis teenivad üksnes spekulantide ja manipuleerijate huve, on talle ühevõrra vastikud.[9]

Ameerika Ühendriikides sündis libertarism tänu 1913. aastal tehtud 16. konstitutsiooniparandusega. Põhiseaduse parandus andis föderaalvalitsusele õiguse kehtestada üleriigiline tulumaks. Seda käsitleti otsese sekkumisena üksikisiku ellu ja tema majandusliku otsustusvõime piiramisena. Kuna inimese isikuga seotud otsest maksukohustust on iidsete Induse ja sumeri linnriikide aegadest peale seostatud vabaduse kaotuse ja orjusliku sõltuvussuhte tekitamisega, siis põhjustas selline – inimese töökust ja ettevõtlikkust karistav – maks laialdase protestilaine ning pani aluse uuele liikumisele. Protest tugevnes veelgi seoses Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin Roosevelti (1882–1945) poolt ülemaailmse majanduskriisi järel juurutatud majanduspoliitikaga, mis sai nimeks sotsiaalne liberalism ja mis tõi kaasa tugeva riikliku sekkumise majandusprotsessidesse. Nimetatud poliitikast eristumiseks hakkasid "tõelised liberaalid" II maailmasõja ajal ja selle järel kasutama enda kohta nimetust "libertaarid".

Rose Wilder Lane (1886–1968), ameerika ajakirjanik, reisikirjade koostaja ja poliitikateoreetik, kes hakkas kuulutama libertarismi ideoloogiat ning asutas koos Ayn Randi ja Isabel Patersoniga 1940. aastatel libertaristliku liikumise Ameerika Ühendriikides.[10]

Ayn Rand

Ayn Rand (1905–1982) oli vene päritolu ameerika kirjanik ja filosoof, kes pani aluse objektivistlikule mõttesuunale, mis rõhutas tõeluse tunnetuse, ratsionaalse mõtlemise, egoistliku eetika ja kapitalistliku ideoloogia olulisust. Tema tuntuim teos "Atlas Shrugged" ("Atlas kehitab õlgu") ründab otseselt riigibürokraatia ettevõtlust ahistavat tegevust. Nii selles kui teistes teostes demonstreerib Rand ilmekalt, kuhu ettevõtlust ahistav poliitika võib ühiskonna viia.[11]

1955. aastal selgitas ameerika kirjanik Dean Rusell oma kirjas libertaarlase mõiste kasutamist järgmiselt: "Paljud meist nimetavad end liberaalideks. See on tõsi, et sõna "liberaal” kirjeldas kunagi inimesi, kes tunnustasid üksikisiku vabadust ja vastustasid riigi sunnivõimu. Kuid vasakpoolsed on nüüdseks selle väärika termini ära rikkunud, levitades enda programmi, mis ei tunnusta enam vabadust, kuid püüab ühe rohkem vahendeid saada valitsuse kontrolli alla ning üha enam kontrollida inimeste igapäevast elu. Nii peavadki vabaduse pooldajad selgitama, et ennast liberaaliks nimetades mõtleme me seda klassikalises, mitte rikutud tähenduses. Paremal juhul on see ebamugav ja tekitab arusaamatusi. Seetõttu annan ma siinkohal soovituse: las need kõik, kes väärtustavad vabadust, kasutavad edaspidi enda maailmavaate märkimiseks väärikat sõna "libertaar".[12]

Robert Nozick (1938–2002) oli ameerika filosoof, hakkas 1970. aastatel kasutama libertaari mõistet akadeemilistes ringkondades, eriti väljaspool Ameerika Ühendriike. Oma raamatus "Anarhia, riik ja utoopia" (Anarchy, State, and Utopia) vastandus ta selle mõiste all John Rawlsi õigluse teooriale. Noziek kirjeldas selles "öövahi riiki" väites, et vaid selline riik ei kahjusta üksikisiku vabadust. See raamat panigi aluse Libertaarse partei sünnile Ühendriikides.[13]

Michel Ragon (1924-2020), prantsuse ajaloolane ja kirjanik eristas oma 2008. aastal ilmunud teoses Dictionnaire de l'anarchie (Anarhismi sõnastik) viit erinevat suundumust libertarismis:

  • Vanim (Pierre-Joseph Proudhon) edendab uut tüüpi ühiskonnakorraldust, mis põhineb vastsastikusel kasul põhinevatel organisatsioonidel (mutualism) ja kooperatiividel (ühistud).
  • Libertaarne sotsialism (Mihhail Bakunin) tahtis koos libertaarsete kommunistide ja kollektivistlike anarhistiega rajada ennast ise juhtivat ja föderaalselt korraldatud egalitaarset ühiskonda.
  • Anarho-sündikalism võttis lõpuks omaks marksistliku arusaama, et libertaarne revolutsioon peab algama töölisklassi üldstreigist.
  • Individualistlik-anarhism (Max Stirner , Henry David Thoreau, Émile Armand) ei uskunud masside poolt läbiviidava revolutsiooni toimivust ning eitasid täielikult seaduste ja valitsusinstitutsioonide olemasolu vajalikkust.
  • Kristlik-anarhism (Lev Tolstoi) propageeris vägivallatut, rahumeelset (patsifism) ja egalitaarset ühiskonnakorraldust.

Murray Newton Rothbard (1926–1995) oli Austria koolkonna majandusteadlane vastustas oma tuntuimates teostes "Inimene, majandus ja riik" (Man, economy nad State) ning "Võim ja turg" (Power and Market) egalitarismi, keskpangal põhinevat fiat-raha, intressiga väljastatavat võlaraha ning riiklikku võidurelvastumist ja vägivallapoliitikat. Ta rõhutas eetika olulisust majanduses, uuris omandiõigust ja propageeris subjektiivset väärtusteooriat, mida akadeemilised ringkonnad ei tunnustanud.[14]

Charles Murray (s. 1943) on Ameerika politoloog, kes töötas erinevates mõttekodades ning sai tuntuks 1984. aastal ilmunud raamatuga "Losing Ground: American Social Policy, 1950–1980", milles ta kritiseeris sotsiaalse hoolekandeprogramme ning tõi välja nende ühiskonna arengut kahjustava mõju ning 1994. aasta ilmunud raamatuga "The Bell Curve", milles ta propageeris intelligentsusteste ja selle mõju sotsioloogilistele arengutele.

Richard Epstein (s 1943) on ameerika õigusteadlane propageeris oma töödes väikest valitsust ja riiki, mis kaitseb korda ja eraomandit, kuid ei sekku majandusprotsessi. Eriti kritiseeris ta valitsuse sekkumist turusuhete seiskamise tõttu koroonakriisi perioodil.[15] [16]

Tyler Cowen (s 1962) on ameerika majandusteadlane, kes tänu oma rohketele kirjutistele ja sellest tekkinud mõjuvõimule on saanud tuntuks "libertaarse kauplejana". 2007. aastal ilmunud artiklis "Libertarismi paradoks" (The Paradox of Libertarianism) väitis ta, et libertaarid "peaksid rõõmu tundma kasvavast rikkusest, kasvavast positiivsest vabadusest ja isegi kasvavast valitsusest. Me ei pea soosima valitsusvõimu kasvu sellisena, kuid siiski tunnustama, et mõnikord on see terviku seisukohalt vajalik".[17]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Le Monde, 2 janvier 2005 [1]
  2. Dominique Cardon, Internet a développé une culture politique libertaire, Le Monde, 19 février 2015
  3. Hem Day, Violence - Non-violence - Anarchie, L'Unique, no 54-55-58, 1951, cité par Xavier Bekaert dans Anarchisme. Violence. Non-Violence. Petite Anthologie de la révolution non-violente chez les principaux précurseurs et théoriciens de l'anarchisme, Éditions du Monde libertaire & Éditions Alternative libertaire (Belgique), 2000, page 27
  4. William Belsham (1789). Essays. C. Dilly. p. 11Original from the University of Michigan, digitized 21 May 2007 [2]
  5. Nettlau, 1935, «La idea anarquista en Alemania desde Max Stirner a Eugen Dühring y a Gustav Landauer.»
  6. Joseph Déjacque, De l'être-humain mâle et femelle - Lettre à P.J. Proudhon par Joseph Déjacque
  7. Robert Graham, ed. (2005). Anarchism: A Documentary History of Libertarian Ideas. Volume One: From Anarchy to Anarchism (300 CE–1939). Montreal: Black Rose Books.
  8. Nettlau, Max (1996). A Short History of Anarchism. London: Freedom Press. p. 162. ISBN 978-0-900384-89-9.
  9. Armand, Emil. "Anarchist Individualism as a Life and Activity". spaz.org. Retrieved 6 March 2017. [3]
  10. Beito, David T. and Linda Royster Beito. "Isabel Paterson, Rose Wilder-Lane, and Zora Neale Hurston on War, Race, the State, and Liberty." Independent Review, 12. Spring 2008). [4]
  11. Burns, Jennifer (November 2004). "Godless Capitalism: Ayn Rand and the Conservative Movement". Modern Intellectual History. 1 (3): 359–385.
  12. Rothbard, Murray (2009) [2007]. The Betrayal of the American Right (PDF). Mises Institute. p. 83. ISBN 978-1610165013.
  13. Schaefer, David Lewis (30 April 2008). "Robert Nozick and the Coast of Utopia". The New York Sun. Retrieved 26 June 2019. [5]
  14. Guérin, Daniel (1970). Anarchism: From Theory to Practice. New York City: Monthly Review Press. p. 12.
  15. "Defining Richard Epstein: A renowned libertarian takes on a new mantle | NYU School of Law". www.law.nyu.edu. Retrieved 2016-10-07.[6]
  16. Masnick, Mike (2020-04-22). "Famed Law Professor Richard Epstein's Ever Changing Claims About How Many People Will Die From COVID-19". Techdirt. Retrieved 2020-04-26. [7]
  17. The Paradox of Libertarianism". [8]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]