Anoomia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist.

Anoomia on ühiskonna seisund, kus lagunevad sotsiaalsed normid ja sotsiaalsed institutsioonid. Tavaliselt sellises situatsioonis on inimtegevused ebastabiilsetes tingimustes ning toimub lahknevus ühiskonnas väljakujunenud eesmärkide ja nende saavutamiseks kasutatavate inimestele kättesaadavate seaduslike vahendite vahel[1]. Sotsiaalsete normide lagunemise tõttu ei suuda ühiskond anda indiviididele moraalset kindlasuunalist tuge sotsiaalsetes institutsioonides ning kaob tulemuseks side indiviidide ja ühiskonna vahel[2].

Sellised sotsioloogid nagu Émile Durkheim, Robert King Merton ja Piritim Sorokin arendasid anoomia mõistet ja uurisid anoomia nähtuse mõju ühiskonnale[3].

Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud normide järgimine, kaovad üldtunnustatud normid.

Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.

Sotsioloogiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Anoomia (anomie - ´ilma normideta´): selle mõiste võttis sotsioloogiasse kasutusele Émile Durkheim[4]. Tema järgi on anoomia ühiskonnaseisund või isiklik suhtumine ühiskonda, kus nõrgeneb või juba on nõrk väärtuste süsteem. Sellele on iseloomulik individuaalset või kollektiivset elu reguleeriva õigusraamistiku tugevuse kaotamine[4].

E. Durkheim on uurinud kahte anoomia konkreetset vormi: majanduslikku anoomiat ja niinimetatud abieluanoomiat. Esitatud mõistete paremaks mõistmiseks kirjutab Durkheim oma teoses „Enesetapp” veel kahest mõistetest – regressiivsest ja progressiivsest anoomiast[5].

Durkheim konstrueeris teoreetilise mudeli ühiskonnast, mis oli aktuaalne tema ajastul. Teooria mõistmiseks tuleb vaadata anoomia mõistele kui ilma normideta ühiskondliku seisundile[3].

Durkheimi mudeli peamised väited on[3]:

  • Kahe solidaarsuse vormi (mehaaniline ja orgaaniline) ja vastavate tööjaotuse vormide segamisel rikutakse ühiskonnas väärtuse tasakaalu, põhjustades näiteks ideaalide purunemist ja kurvameelsust.
  • Progresseeruvad tööjaotuse ja spetsialiseerumise vormid viivad ühiskonna anoomia seisundini.  

Robert Merton (1949): sotsiaalne olukord või indiviidi käitumine, mis pole olemasoleva väärtuste ja reeglite raamistiku tõttu ühiskonnas lubatud[4].

Merton oli rohkem huvitatud anoomia ja ühiskonna struktuuri koostoime mehhanismist. Ta tegi selgeks anoomia võimalikud põhjused, analüüsides kultuurilisi ja sotsiaalseid institutsioone. Mertoni anomaaliakontseptsioonis saab eristada järgmisi punkte[3]:

  • Sotsiaalsüsteemi loob resti, mis toetab sotsiaalse ühtekuuluvuse eksisteerimist.
  • Ühiskondlikud struktuurid dikteerivad indiviidile juba väljakujunenud kultuurilised eesmärgid ja normid eesmärkide saavutamiseks.  
  • Ühiskonnal on kaks stsenaariumi, kuidas ta areneb ühest küljest kohanevad inimesed anoomia seisundiga või teisest küljest adapteeruvad nad konformismi, innovatsiooni, ja ritualismiga.

Merton tahtis oma kontseptsiooniga edastada, et sotsiaalne struktuur tahab isiku üledomineerida, sundides teda muutuma, kuid ühiskondlikud huvid ei lange alati kokku isiku sisemiste huvidega[3].

Psühholoogiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

1. Amnestilise sündroomi avaldumine, mille korral inimene kaotab nimede mäletamise võime täielikult või osaliselt. Termini kasutamist ei saa rakendada tavaelus[6].

2. Olukord, mis kirjeldab kõrgelt arenenud ühiskondades elavate inimeste psühholoogilist seisundit. Vaatamata sellele, et väliselt on ühiskond väga arenenud, tunnevad inimesed end spetsialiseerunud sotsiaalse struktuuri tõttu isoleerituna[6].

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Durkheimi seisukoht anoomia kohta põhines Thomas Hobbesi inimloomuse teoorial. Hobbesi teoorias on vaatekoht, kus puuduvad indiviidi ambitsioonide ja vajaduste täitmise piirangud. Durkheim peab anoomiat niinimetatud „ebanormaalseks“ sotsiaalseks vormiks, milles ei suuda ühiskond iseseisvalt liikuda mehaanilisest solidaarsusest (vananenud ühiskondade omadus) orgaanilise solidaarsuse vormiks (põhimõte, mille järgi võib ühiskonda pidada tänapäevaseks)[4].

Samal ajal võib ühiskonnas anoomiat põhjustada liiga kiire majanduskasv või majanduse langus, mis ei olnud eeldatud ühiskonnaga[4].

Merton arvas, et anoomia tekib siis, kui ühiskonnaliikmed ei saa seaduslikult ühiskonnas väljakujunenud eesmärke saavutada. Sellisel juhul kasutavad inimesed ebaseaduslikke meetodeid ja kohanevad anoomiaga. Kõige sagedamini räägitakse hälbivast käitumisest[3].

Deviatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Robert Merton sõnastas anoomia kontseptsiooni, mida hakati rakendama hälbiva käitumise uurimisel. Mertoni tüpoloogia kirjeldab nelja olukordade arendamise varianti, kui kultuuriliste väärtuste ja ühiskonna poolt eesmärkide saavutamiseks võetud vahendite vahel on lõhe[4]. Need on[4]:

  • „Innovatsioon“ – sooritatakse kuritegu või eesmärgi saavutamiseks kasutatakse vahendeid, mida ei peeta ühiskonnas heaks
  • „Ritualism“ – püütakse saavutada legaalseid vahendeid eesmärgi saavutamiseks, edu ei ole eeldatud
  • „Retreatism“ – on olemas valik
  • „Mäss“ – soov ühiskonda muuta

Merton usub, et anoomia on nii ühiskonna muutuste allikas kui ka probleemide algataja[4].

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Anoomia on kogu aeg olnud ühiskonna lahutamatu osa, mis viib sotsiaalse korralageduseni (ühiskond ei saa kehtestada sotsiaalseid norme). Durkheim märkis, et anoomia mõjub ühiskonnale hävitavalt, kusjuures ühiskondlikud institutsioonid jäävad kontrollita[4].

Sotsiaalset anoomiat võib ühiskonnas ära hoida ideoloogia, mis toob ühiskonnale tasakaalu ja stabiilsuse tunnet. Ideoloogia peab ühiskondlikul tasandil mängima kontrollivat ja organisatsioonilist rolli ning samal ajal tekitama indiviidi tasandil tasakaalu ja sotsiaalse heaolu tunnet[3].

Väljendus ühiskonnas[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anoomia on selgelt nähtav pärast loodusõnnetusi või sõdu[6].
  • Kollektiivne julgeolek on ohus ja lagunenud[6].

Anoomia seisundi näitajateks on kuritegevuse pidev kasv, eluliste eesmärkide ebaselgus ja pööratakse rohkem tähelepanu materiaalsetele hüvede olulisusele, mitte vaid vaimsetele hüvedele[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Дюркгейм, Э. (1996). О разделении общественного труда. Москва: Канон. 
  2. Macionis, J. J., Gerber, L. M. (2010). Sociology (Seventh Canadian Edition).. Toronto: Pearson Canada. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Смородина, М. С.. ""Аномия общества и самоубийства"". Aprill-juuni 2006.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Джери, Д., Джери, Д. (2001). Большой толковый социологический словарь.. Москва: АСТ. 
  5. Durkheim (2001). Critical Assessments of Leading Sociologists. London: Routledge. Lk 48-69. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Ребер, А (2003). Большой толковый психологический словарь.. Москва: АСТ.