Poliitiline vabadus

Allikas: Vikipeedia

Poliitiline vabadus (ka poliitiline iseseisvus) on enesemääramise ja isikliku tahte väljendamise õigus. See on ajaloo ja poliitilise mõtte keskne mõiste ning demokraatliku ühiskonna üks olulisem tunnus. Poliitiline vabadus tähendab eneseteostuse võimalusi, vabadust rõhumisest (millestki) ja paternalistliku hoolduse puudumist. Majanduses ja ühiskondlikus elus teeb valikuid inimene ise. Üksikisiku vabadust võib piirata vaid siis, kui tema tegevus hakkab kahjustama teiste isikute vastavaid vabadusi.

Stanfordi filosoofiline entsüklopeedia defineerib poliitilist vabadust: Demokraatlik ühiskond on olemuslikult vaba, kui ta sätestab ise enesele seadusandlikud piirangud ning sellise ühiskonna liikme vabadus sõltub otseselt sellest, mil määral ta selles seadusloomes osaleb.[1]

Poliitilise vabaduse kontseptsioon sündis võitlusest ühiskonnakorraga, mis piiras üksikisiku eneseteostuse vabadust. Sellisteks piirajateks võivad olla:

  • kogukondlik külaühiskond, mis iga hinna eest püüab vältida muudatusi, sest need võivad hakata ohustama senist traditsioonilist eluviisi;
  • kapitali (agraarühiskonnas maad, modernses ühiskonnas raha) valitsev eliit, kes ei soovi kaotada oma tuluallikaid ja omandist tekkivat võimutäiust;
  • parteilised või palgalised ametnikud, kes kehtestavad riiklikku organisatsiooni ära kasutades õiguskorra, mis võimaldab neil oma võimutäiust suurendada ja positsioone kindlustada.

Isiah Berlinil on üksikisik vaba, kui

  • teised inimesed ja avalikku huvi esindavad bürokraatlikud organisatsioonid ei piira tema tegevusvabadust,
  • ei rakenda tema suhtes vägivalda sundimaks teda tegema midagi, mida ta vabatahtlikult ei ole valmis tegema
  • ei võta ära ega jaga ümber tema vara ega riku tema füüsilist puutumatust ega sisene omavoliliselt tema eluruumidesse.

Ron Reploge lõi oma filmis „Ühiskondliku lepingu taastamine“ (Recovering the Social Contract) metafoori, mis aitab kaasa poliitilise vabaduse mõistmisele: „Kindlasti ei tähenda see minu vabaduse piiramist, kui te võtate minult auto võtmeid vastu minu tahtmist olukorras, kus ma olen tarbinud liiga palju alkoholi. Seadusega on reguleeritud, teatud (paternalistlik) järelevalve olukorras, kus isiku otsustuspädevus on kaheldav.“[2]

Antiikse ehk poliitilise vabaduse sümbol

Poliitiline vabadus ei tähenda, et üks inimene saaks kõigile teistele dikteerida, mida nad tegema peavad. Elades kogukonnas või ühiskonnas ja sõltudes selle ühistegevuse tulemitest, peab inimene alluma seda esindava institutsiooni otsustele. "Antiikse vabaduse" mõistet kasutades viitab Benjamin Constant Antiik-Kreeka demokraatlikule ühiskonnakorraldusele, milles kõigil kodanikel oli vabadus, kuid mitte sundus osaleda arutelu- ja otsustusprotsessis, millega tema enda vabadusi piirati. Ja kui langetatud otsus teda ei rahuldanud, siis võis ta selles süüdistada vaid iseennast ja oma suutmatust selgitada kaaskodanikele oma nägemust arengutest, mis johtuvad langetatavast otsusest või laiskust, mis takistas tal osalemast selles protsessis.

Inimeste vabadusi piiratakse, kui leidub egoistlikust ahnusest ajendatud inimesi, kes on omakasust ajendatuna valmis petma tehingu osapooli ja kahjustama usaldusel põhinevaid (nt turumajanduse) suhteid. Piirata tuleb selliste inimeste vabadusi, kes tahavad saavutada võimu teiste inimeste üle ja luua oma "toiduahelaid", millega seotakse enda toimetulekuga ise mitte toimetulevaid inimesi. Salastades infot, õhutades usaldamatust ja manipuleerides ühiskondliku arvamusega, püüavad sellised inimesed saavutada kontrolli kogukonna ühisomandi ja riigieelarve vahendite üle ning kinnistada juba saavutatud positsiooni, seda oma järeltulijatele üle andes. Pärilusõigust põhjendatakse võimuvõitluse vältimise vajadusega, mis võib puhkeda peale isevalitseja surma.

Teoreetilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Loomuõiguse (lad ius naturale, lex naturalis) järgi on kõik inimesed sündinud ühtemoodi vabadena. Sellest järeldub, et ühe inimese vabadus lõpeb seal, kust algab teise inimese vabadus. Loomuõiguse põhimõtteid järgides juurutas Ateena riigimees Solon (638–558 e.m.a) oma reformidega uut tüüpi ühiskondliku korra - kodanikuühiskonna. Ateena kindral Perikles (495–429 e.m.a) koostas loomuõigusest lähtudes seadused hädasolijate kaitsmiseks. Ateena filosoof Platon (u 427–347 e.m.a) nõudis õiglust inimestevahelistes suhetes ning Aristoteles (384–322 e.m.a) pidas oluliseks teiste inimeste ja nende vajaduste mõistmist. Loomuõiguse ja ratsionaalse mõtlemise ühendas stoikude filosoofia, mille avaliku moraali tähtsust rõhutavale õpetusele pani aluse Küprose linnast Kitionist pärit Zenon (334–262 e.m.a) Ateenas. Stoitsismil oli suur mõju ühiskondlikule mõtlemisele antiikmaailmas kuni aastani 529 p.m.a, mil Bütsantsi keiser Justinianus I sulges kõik koolid, kus õpetati “paganlikku filosoofiat”.

Rooma-Katoliku kirik, mis võttis endale lihtrahva kaitsja rolli barbarite ülemvõimu alla sattunud Lääne-Euroopas, lähtus antiikse loomuõiguse põhimõtetest. Mitmed kristlikud mõtlejad pidasid loomuõigust jumalikuks õiguseks, mida ka paganad mõistavad. Olulise panuse loomuõiguse arengusse Euroopas andsid katoliiklik mõtleja Aquino Thomas (1225–1274) ning protestantlikud mõtlejad Hugo Grotius (1583–1645) ja Samuel von Pufendorf (1632–1694). Loomuõiguse järgi omandab iga inimene sünniga võõrandamatu õiguse elada, vabaduse midagi ette võtta enda toimetuleku ja heaolu tagamiseks ning omada töö viljana loodud vara.

Thomas Hobbes (1588–1679), inglise filosoof väitis oma teedrajavas teoses „Leviaatan“: „loomuõiguse järgi on vabal inimesel õigus teha asju, milleks ta on võimeline, ning kellelgi ei ole õigust takistada tema vaimu tahte realiseerimist“ ning lisas veel, et „Vaba inimene teeb seda, mis on talle jõukohane ning jätab tegemata selle, millest tal jõud üle ei käi“. Leviathan, 2. osa, ptk XXI.

John Locke (1632–1704), inglise vabamõtleja ja filosoof väitega, et valitsusvõimu teostavad ametnikud võivad piirata üksikisiku eneseteostuse vabadusi vaid siis, kui on saanud selleks oma alamatelt vastava nõusoleku ning seejuures kaitsta nende elu, vabadust ja vara. Kui ametnikud pole selleks volitust saanud, siis on ebaõiglase võimu alla langenud inimestel õigus vastuhakule. Seejuures tegi Locke panuse sisemisele eetikale ja ühiskondlikule moraalile, mille põhimõtted arenevad välja vabade ja arukate inimeste omavahelistest suhetest nende praktilise tegevuse käigus. Sõnastades vabadust negatiivse vabaduse kontekstis väitis ta, et kellelgi ei ole õigust kahjustada teise inimese elu, vara ja vabadust. Seega võib inimest takistada vaid siis, kui tema tegevus kahjustab teiste inimeste vara või ohustab nende elu ja toimetulekut. Kuid kedagi ei pea abistama ega kellelgi pole sundi ohverdada ennast või oma heaolu teiste inimeste heaolu suurendamise nimel.[3]

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716), saksa filosoof, eristas vabadust rõhumisest ja orjusest (liberté de droit) vabadusest, mis pakub võimalusi enda olukorda parandada (liberté de fait).[4]

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778), prantsuse filosoof, mõtestas negatiivset vabadust: inimese võimetusena integreeruda loomulikul viisil ümbritseva keskkonnaga.[5]

Claude Adrien Helvétius (1715–1771), prantsuse filosoof ja vabamüürlane, väitis: Vaba mees on see, keda pole vangistatud ja paigutatud trellide taha, kelle suhtes ei rakendada sundi karistusega hirmutamise vormis nagu seda tehakse orjade suhtes … see ei tähenda vabaduse puudumist, nagu see on kotkal kes hõljub kõrgustes või vaalal, kes ujub vetesügavustes.

Immanuel Kant (1724–1804); preisi filosoof, kirjeldas vabadust väljastpoolt inimolemusest tuleva (transtsendentse) spontaansusena, mis paneb aluse inimese võimele „ise luua oma olekut“. Olemuslikult vastab see negatiivse vabaduse kontseptsioonile, sest ta asetas „meelevalla kõrgemale sensuaalsetest ajenditest“.[6]

Jeremy Bentham (1748–1832), inglise õigusteadlane ja filosoof, kasutas negatiivse vabaduse mõistet, märkides sellega sunduse puudumist.

John Jay (1745–1829), ameerika riigitegelane, väitis väljaandes The Federalist paper no 2: Miski pole püsivam, kui Valitsusele antud vaieldamatud volitused, kuid sama vaieldamatu on see et selle saavutamiseks peavad inimesed loovutama osa oma loomulikest õigustest. Sellega tahtis ta selgitada, valitsuse haldusvõim tekib vaid siis kui inimesed tunnustavad tema poolt kehtestatud vabaduse piiranguid.

Benjamin Constant (1767–1830), šveitsi-prantsuse politoloog ja riigitegelane, sõnastas oma vabaduse kontseptsiooni 1819. aastal Pariisi kuninglikus Athenaeumis peetud kõnes „Antiikse ja modernse vabaduse võrdlus“ (De la liberté des Anciens comparée à celle des Modernes). Antiikse vabaduse mõistega märkis ta „aktiivset ja püsivat osalemist kollektiivse võimu teostamisel“ ning „oma suveräänse õiguse otsest teostamist kollektiivis“. Tähelepanuväärne oli antiikmaailma puhul aga see, et peale Ateena kodanike olid teised valmis leppima „inimese täieliku allutamisega võimukandja tahtele“, s.t et üksikisiku täielik suveräänsus eksisteeris samaaegselt orjusega erasfääris. „Kodanikuna langetab ta otsuseid rahu ja sõja küsimustes, kuid oma igapäevastes liikumistes oli ta vabadus piiratud, tema tegevusvabadust kontrolliti ja mittelubatud tegevusi karistati“. Constant selgitas seda fenomeni sellega, et vana-aja inimestel (v.a Ateena linnriigi kodanikud) polnud aimugi isiklike õiguste olemasolust.[7]

Friedrich Wilhelm Joseph Schelling (1775–1854), saksa loodusfilosoof, leidis, et vabaduse teemat tuleks käsitleda laiemalt: Inimesed, kes räägivad valmisolekust surra vabaduse kaitsmisel, peavad silmas inimese sõltumatust loodusest ja peavad selle saavutamist lihtsaks. Kuid inimese sisemine sõltumatust, s.h sõltumatus jumalast on palju raskem saavutada. Seega inimene peab saavutama kahekordse negatiivse vabaduse seisundi, kuna: ta seisab looduse ja … jumala vahel, peab ta suutma vabaneda mõlemast. „Ta muutub sõltumatuks jumalast, kui ta kujundab looduse ümber oma vajaduste järgi ning ta vabaneb looduse diktaadist, kui ta äratab eneses jumaliku loova vaimu …“[8]

Martin Heidegger (1889–1976), saksa filosoof tõlgendas Schellingi mõtteavaldusi nii, et negatiivne vabadus tähendab „piiranguteta vabadust“ ja positiivset vabadust „siduva, loova vabadusena (Libertas determinis)“.[9]

Erich Fromm (1900–1980), ameerika juudi päritolu humanistlik filosoof, kirjeldas negatiivset vabadust oma 1941. aastal ilmunud teoses „Vabaduse hirm“ (The Fear of Freedom) inimese vabanemisena oma madalatest, loomalikest instinktidest. Ta väitis, et inimene sündis liigina alles siis, kui sai teadlikuks enda olemasolust ja vabanes oma loomalikest instinktidest. Ta selgitas oma mõtet näitega piibliloost, mis kirjeldas inimese pagendamist paradiisiaiast:

Jumala korralduste vastu tegutsemine tähendab vabanemist sunnist, väljumist loomse elu alateadlikust tasandist ning tõusmist inimese tasandile. Autoriteedi käsu vastu tegutsemine, pattude tegemine on inimlikus aspektis esimene vabaduse toiming. [...] sellest peale ta on vaba paradiisi seostest, kuid tal pole veel vabadust ennast ise valitseda, oma individuaalsust mõista.[10]

Isaiah Berlin (1909–1997), Lätis sündinud juudi päritolu inglise filosoofi sõnastuses vastanduvad negatiivse ja positiivse vabaduse (v.t majandusvabadus) õpetused. Negatiivne vabadus on tema arvates olukord, milles ükski teiste inimeste seatud piirang ei takista ega raskenda inimese tegevust. Seega vastandub vabaduse seisund, milles vabaduse võimalust saab kasutada olukorraga (näiteks igaüks võib teoreetiliselt avaldada oma arvamust ilma tsensuurita), milles seda vabadust ka tegelikult kasutatakse (sõnavabaduse kasutamiseks on olemas suhtlusvahendid ja juurdepääs avalikku suhtlust pakkuvatele meediumitele on olemas).[11] [12]

Tibor Richard Machan (1939–2016), ungari päritolu ameerika libertaarne filosoof, leidis: negatiivne vabadus on vajalik moraalsete otsuste tegemiseks ja seeläbi inimkonna jätkuvuse kindlustamiseks. Selle saavutamiseks piisab: kui inimkogukonna üksikute liikmete õigust elule, eneseteostuse vabadusele ja eraomandile tunnustatakse, neid jälgitakse ja kaitstakse.[13]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Carter, Ian. "Positive and Negative Liberty". In Zalta, Edward N. (ed.). Stanford Encyclopedia of Philosophy. [1]
  2. ↑ Replogle, Ron. Recovering the Social Contract. Rowman & Littlefield Publishers, Inc. (1989). p. 164.
  3. ↑ John Locke, Second Treatise of Civil Government, Chapter 4. [2]
  4. ↑ Vgl. Gottfried Wilhelm Leibniz: Die Philosophischen Schriften, hrsg. v. C. J. Gerhardt. Reprint der Ausgabe Berlin 1890, Hildesheim 1978, Bd. 7, S. 109.
  5. ↑ Vgl. Jean-Jacques Rousseau: Abhandlung über den Ursprung und die Grundlagen der Ungleichheit unter den Menschen, in: ders.: Schriften, hrsg. v. Hennig Ritter, Fischer Verlag, Frankfurt M. 1988, Bd. 1, S. 203f.
  6. ↑ Immanuel Kant: Kritik der reinen Vernunft, Der Antinomie Dritter Widerstreit, B 472ff., siehe auch Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, BA 107ff.
  7. ↑ Maria Dimova-Cookson. Rethinking positive and negative liberty. Abingdon, Oxon ; New York : Routledge, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3, pp 54–56.
  8. ↑ Friedrich Wilhelm Joseph Schelling: Stuttgarter Privatvorlesungen, in: ders.: Sämtliche Werke, hrsg. v. Karl Friedrich August Schelling, Stuttgart 1856–1861, I. Abt., Bd. VII, S. 458.
  9. ↑ Martin Heidegger: Schellings Abhandlung über das Wesen der menschlichen Freiheit (1809) hrsg. v. Hildegard Feick, Max Niemeyer Verlag, 2. durchgesehene Aufl. Tübingen 1995, S. 106.
  10. ↑ Erich Fromm, The Fear of Freedom, London: Routledge & Kegan Paul Ltd., 1966, p. 27-28.
  11. ↑ Isaiah Berlin: Freiheit. Vier Versuche. ISBN 3-596-16860-0
  12. ↑ Maria Dimova-Cookson. Rethinking positive and negative liberty. Abingdon, Oxon ; New York : Routledge, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3, pp 120–132.
  13. ↑ Tibor Richard Machan. Individuals and Their Rights. Open Court, 1989.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poliitiline_vabadus&oldid=6626603"