Kapitalism (ideoloogia)

Kapitalism märgib ideoloogiat, milles tunnustatakse üksikisiku õigust valida sobiv eneseteostuse viis ja võtta midagi ette enda toimetuleku parandamiseks ning õigust sellest tekkivale eraomandile, s.h ka tootmisvahendite eraomandusele.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelne sõna "kapitalism" on mugandus ingliskeelsest sõnast capitalism, mis omakorda on tuletatud vana-rooma aegsest ladina sõnast caput (pea) ja märkis karilooma vara tähenduses. Alates 16. sajandist märkis itaaliakeelne sõna capitale varalisust üldistatult, kuigi kariloomad moodustasid sellest põhiosa. ^[1]

Kapitali mõiste muutus aktuaalseks feodaalaja lõpus alanud võidurelvastumise olukorras, kus sõjalise edu eelduseks oli tulirelvade kasutamine ning nende tööstuslik tootmine oli võimalik vaid piisava kapitali kontsentratsiooni korral. Selle saavutamiseks pidid senised feodaalsed maaomanikud ning tootmisvahendeid ja -oskusi valdavad kaupmehed oma vara ühendama ning alustama üheskoos tootmistegevust. Nii omandas kapitalism vara eraettevõtlusse investeerimise tähenduse. ^[2]

Ideoloogilise tähenduse omandas sõna „kapitalism“ luterliku reformatsiooni käigus. Uus usuõpetus asendas senise religioosse patu lunastuse viisi (alistumise ja heategevuse kohustuse) töökohustusega vara (kapitali) omanikku teenides. Kauba omaniku tähenduses dokumenteeriti sõna capitaliste esmakordselt Prantsusmaal 1753. aastal. ^[3]

Saksa publitsist ja poliitik Julius von Soden kasutas 1805. aastal sõna capitalist ajakirjanduses, märkides sellega rohkete luksuskaupade tarbijaid. Kapitali võimu tähenduses kasutas Saksamaal 1842. aastal Richard de Radonvilliers ja 1848. aastal Pierre Leroux. Ingliskeelses kultuuriruumis kasutas kapitalismi mõistet inglise majandusteadlane David Ricardo (1772–1823) ja briti kirjanik William Thackeray (1811–1863) oma romaanides. Negatiivse tähenduse andis kapitalismile prantsuse utopistlik sotsialist Louis Blanc (1811–1882) oma raamatus „Töökorraldus“ (Organization du travail), kus ta märkis sellega klassiühiskonna ekspluateerivat ideoloogiat. ^[4]

Luterlikku töökohustust ehk „tööholismi“ kirjeldas saksa majandusteadlane Werne Sombart (1863–1941) oma raamatus „Modernne kapitalism“ (Der moderne Kapitalismus) ja filosoof Max Weber raamatus „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ (Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus). Mõlemad pidasid seda positiivseks nähtuseks ja sellest tulenevalt kapitalismi kõige arenemisvõimelisema majandussüsteemiks.

Tööstus revolutsiooni käigus omandas kapitalism ekspluateerimise tähenduse, kuna tööstusettevõtete omanikud üritasid suurendada kasumit töölistele minimaalset võimaliku töötasu makstes ning oma tooteid võimalikult kallilt müües. Karl Marx nimetas oma raamatus „Kapital“ toote müügi- ja omahinna vahet lisandväärtuseks ning pidas selle ebaõiglase jagunemise põhjuseks eraomandit. Siit siis ka loogiline järeldus – õigluse taastamiseks tuleb eraomand riigistada (natsionaliseerida), s.t võtta ühiskondlikku omandusse. ^[5]

Uusajal laienes kapitali mõiste (kasutus)õigustele, s.t kapitali omanik säilitas kapitali omandiõiguse, kuid andis renditasu eest selle kasutusõiguse (näiteks veekogu puhul kalapüügiõigus või hüdroenergia kasutamise õigus) teisele isikule, kes sai enesele kapitalist tekkinud vilja.

21. sajandi alguses tekkis uus mõiste – riskikapitalist, mis märgib ühel või teisel viisil suure hulga raha teeninud või saanud isikut, kelle põhitegevuseks on teenitud kasumi investeerimine erinevatesse uutesse uuenduslikesse ettevõtetesse kapitali väärtuse säilitamiseks ja kasumi teenimiseks.

Kapitalismi ideoloogiad[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "kapitalism" mõne muu sõnaga sidudes saame erinevaid tähendusi, näiteks:

Anarhokapitalism on äärmusideoloogia, mis rõhutab üksikisiku eneseteostuse vabadust ning vastustab igasugust riigibürokraatia sekkumist turupõhistesse protsessidesse. Olemuslikult on see ideoloogia patsifistlik, sest ta vastustab sunnivõimu rakendamist teise inimese suhtes ning tahab lahendada kõik konfliktid rahaliste trahvidega (mis peab topelt hüvitama tekitatud kahju) või ajutise orjatööga kannatanu heaks.
Erakapitalism märgib eraomandi ja eraettevõtluse domineerimist ning nende kaudu ülejäänud majanduse kontrollimist, kuna kapitali omanikud saavad määrata tingimused, kes ja millise tasu eest saavad nende omanduses olevat kapitali tarbida. Kapitaliks nimetatakse seejuures vaid materiaalset kapitali, nagu maa, loodusvarad ja raha.
Finantskapitalism märgib olukorda, milles kogu majandus on alistatud rahakapitalile ning ettevõtluse kõige olulisemaks ja selle eesmärgiks on kasumi maksimeerimine antud ajahetkel. Majanduspraktikas tähendab see ettevõtete tükeldamist ja maksimaalset spetsialiseerumist, spekuleerimist valuutavahetuskursside ja tulevikutehinguid võimaldavate futuuride ja optsioonidega. Tulemiks on majanduse äärmine volatiivsus, perioodiliselt korduvad majanduskriisid ning ühiskonna varandusliku kihistumise jätkuv süvenemine;
Riigikapitalism märgib ettevõtetel põhinevat turumajanduslikku ühiskonda, milles inimeste isiklik ettevõtlusvabadus on piiratud või puudub üldse ning ettevõtete omanikud on avalikult või varjatult isikud (partei- ja riigiametnikud), kes teostavad riigis valitsemisvõimu. See sõna kannab erinevates kultuuriruumides väga erinevat tähendust ning seda sisustatakse vastavalt valitseva ideoloogia vajadustele. (Seotud nn "vaskpoolse" ilmavaatega.)
Sotsiaalne kapital(ism) märgib mittemateriaalset suhet inimeste vahel ning selle suurus ilmneb kriisiolukorras, mil selgub kui palju on isikuid, kes on valmis hädasolijaid abistama ja millisel määral on nad valmis seda tegema altruistlikult, s.t ilma materiaalset vastutasu saamata. (Vt: Sotsiaalne kapital)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Friedrich Kluge, Elmar Seebold: Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 22. Auflage. Walter de Gruyter, 2002, ISBN 3-11-017472-3
↑ Tevotrosyan, Diana. Le Goff J. - The Birth of Europe - 2005
↑ Alain Rey (Hrsg.): Dictionnaire historique de la langue française. Dictionnaire Le Robert, Paris 1992, ISBN 978-2-84902-236-8.
↑ Ingomar Bog: Kapitalismus. In: Handwörterbuch der Wirtschaftswissenschaften. Band IV. Gustav Fischer u. a., Stuttgart/New York u. a. 1978, S. 419–432.
↑ Piketty, Thomas, Capital in the twenty-first Century. Harvard University Press. ISBN 978-0-674-97985-7

[1] Friedrich Kluge, Elmar Seebold: Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 22. Auflage. Walter de Gruyter, 2002, ISBN 3-11-017472-3

[2] Tevotrosyan, Diana. Le Goff J. - The Birth of Europe - 2005

[3] Alain Rey (Hrsg.): Dictionnaire historique de la langue française. Dictionnaire Le Robert, Paris 1992, ISBN 978-2-84902-236-8.

[4] Ingomar Bog: Kapitalismus. In: Handwörterbuch der Wirtschaftswissenschaften. Band IV. Gustav Fischer u. a., Stuttgart/New York u. a. 1978, S. 419–432.

[5] Piketty, Thomas, Capital in the twenty-first Century. Harvard University Press. ISBN 978-0-674-97985-7

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]