Kapitalism (ideoloogia)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sõna „kapitalism“ on nii varasemas ajaloos kui ka tänapäeval kasutatud väga erinevates tähendustes, kuid kõige enam on seda kasutatud plaanimajandusele vastanduva turumajanduse kontekstis.

Kapitalismi kui ideoloogia positsioon võrdsuse-vabaduse kaheteljelises poliitikakäsitluses

Sõna kapitalism märgib ka ideoloogiat, mis tunnustab üksikisiku õigust valida sobiv eneseteostuse viis ja võtta midagi ette enda toimetuleku parandamiseks ning õigust sellest tekkivale eraomandile, s.h ka tootmisvahendite eraomandusele. Viimase läbi vastandub kapitalism humanismile, mis propageerib ühisomandit.

Kapitalism on majandusideoloogia, mis propageerib eraettevõtlust ja turupõhist vahetust, milles hindu määrab vaid nõudluse-pakkumise vahekord, kusjuures vahet ei ole millises rollis üksikisik selles protsessis on. Kasumi taotlemine, mida õhutab egoistlik omakasu, süveneb liikudes sotsiaalselt turumajanduse mudelilt vabaturumajanduse mudelile ning saavutab maksimumi kapitalistliku turumajanduse mudelis. Vastavalt väheneb valmidus teadvustada ja arvestada mõjudega, mida selline majandustegevus tekitab sotsiaalses ja looduslikus keskkonnas, mis lõppkokkuvõttes vähendavad ka protsessis osalejate heaolu ja riigi pikaajalist jätkusuutlikku arengut.

Kui kapital (maa, loodusvarade, raha) kontsentreerub üksikute eraisikute valdusse siis hakkavad nad seda kasutama võimu teostamise vahendina. Kuna inimestel, kes tahavad kapitali kasutada (rentida, laenata) enda toimetulekuks puuduvad alternatiivid, siis pakub see kapitali omanikele võimalust nõuda selle kasutamise eest ebaõiglast tasu. Selline ebaõiglus juurutatakse vägivallaga hirmutamisel ja kinnistatakse sotsiaalriigi õiguskorraga.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelne sõna "kapitalism" on mugandus ingliskeelsest sõnast capitalism, mis omakorda on tuletatud vana-rooma aegsest ladina sõnast caput (pea) ja märkis karilooma vara tähenduses. Alates 16. sajandist märkis itaaliakeelne sõna capitale varalisust üldistatult, kuigi kariloomad moodustasid sellest põhiosa. [1]

Kapitali mõiste muutus aktuaalseks feodaalaja lõpus alanud võidurelvastumise olukorras, kus sõjalise edu eelduseks oli tulirelvade kasutamine ning nende tööstuslik tootmine oli võimalik vaid piisava kapitali kontsentratsiooni korral. Selle saavutamiseks pidid senised feodaalsed maaomanikud ning tootmisvahendeid ja -oskusi valdavad kaupmehed oma vara ühendama ning alustama üheskoos tootmistegevust. Nii omandas kapitalism vara eraettevõtlusse investeerimise tähenduse. [2]

Ideoloogilise tähenduse omandas sõna „kapitalism“ luterliku reformatsiooni käigus. Uus usuõpetus asendas senise religioosse patu lunastuse viisi (alistumise ja heategevuse kohustus) töökohustusega vara (kapitali) omanikku teenides. Kauba omaniku tähenduses dokumenteeriti sõna capitaliste esmakordselt Prantsusmaal 1753. aastal. [3]

Saksa publitsist ja poliitik Julius von Soden kasutas 1805. aastal sõna capitalist ajakirjanduses, märkides sellega rohkete luksuskaupade tarbijaid. Kapitali võimu tähenduses kasutas Saksamaal 1842. aastal Richard de Radonvilliers ja 1848. aastal Pierre Leroux. Ingliskeelses kultuuriruumis kasutas kapitalismi mõistet inglise majandusteadlane David Ricardo (1772–1823) ja briti kirjanik William Thackeray (1811–1863) oma romaanides. Negatiivse tähenduse andis kapitalismile prantsuse utopistlik sotsialist Louis Blanc (1811–1882) oma raamatus „Töökorraldus“ (Organization du travail), kus ta märkis sellega klassiühiskonna ekspluateerivat ideoloogiat. [4]

Luterlikku töökohustust ehk „tööholismi“ kirjeldas saksa majandusteadlane Werne Sombart (1863–1941) oma raamatus „Modernne kapitalism“ (Der moderne Kapitalismus) ja filosoof Max Weber raamatus „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“ (Die protestantische Ethik und der 'Geist' des Kapitalismus). Mõlemad pidasid seda positiivseks nähtuseks ja sellest tulenevalt kapitalismi kõige arenemisvõimelisema majandussüsteemiks.

Industriaalse revolutsiooni käigus omandas kapitalism ekspluateerimise tähenduse, kuna tööstusettevõtete omanikud üritasid suurendada kasumit töölistele minimaalset võimaliku töötasu makstes ning oma tooteid võimalikult kallilt müües. Karl Marx nimetas oma raamatus „Kapital“ toote müügi- ja omahinna vahet lisandväärtuseks ning pidas selle ebaõiglase jagunemise põhjuseks eraomandit. Siit siis ka loogiline järeldus – õigluse taastamiseks tuleb eraomand riigistada (natsionaliseerida), s.t võtta ühiskondlikku omandusse. [5]

Uusajal laienes kapitali mõiste (kasutus)õigustele, s.t kapitali omanik säilitas kapitali omandiõiguse, kuid andis renditasu eest selle kasutusõiguse (näiteks veekogu puhul kalapüügiõigus või hüdroenergia kasutamise õigus) teisele isikule, kes sai enesele kapitalist tekkinud vilja.

21. sajandi alguses tekkis uus mõiste – riskikapitalist, mis märgib ühel või teisel viisil suure hulga raha teeninud või saanud isikut, kelle põhitegevuseks on teenitud kasumi investeerimine erinevatesse uutesse innovaatilistesse ettevõtetesse kapitali väärtuse säilitamiseks ja kasumi teenimiseks.

Tähendus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnale "kapitalism" on seda mõne muu sõnaga sidudes antud erinevaid tähendusi, näiteks:

  1. Anarhokapitalism on äärmusideoloogia, mis rõhutab üksikisiku eneseteostuse vabadust ning vastustab igasugust riigibürokraatia sekkumist turupõhistesse protsessidesse. Olemuslikult on see ideoloogia patsifistlik, sest ta vastustab sunnivõimu rakendamist teise inimese suhtes ning tahab lahendada kõik konfliktid rahaliste trahvidega (mis peab topelt hüvitama tekitatud kahju) või ajutise orjatööga kannatanu heaks.
  2. Erakapitalism märgib eraomandi ja eraettevõtluse domineerimist ning nende kaudu ülejäänud majanduse kontrollimist, kuna kapitali omanikud saavad määrata tingimused, kes ja millise tasu eest saavad nende omanduses olevat kapitali tarbida. Kapitaliks nimetatakse seejuures vaid materiaalset kapitali, nagu maa, loodusvarad ja raha.
  3. Finantskapitalism märgib olukorda, milles kogu majandus on alistatud rahakapitalile ning ettevõtluse kõige olulisemaks ja selle eesmärgiks on kasumi maksimeerimine antud ajahetkel. Majanduspraktikas tähendab see ettevõtete tükeldamist ja maksimaalset spetsialiseerumist, spekuleerimist valuutavahetuskursside ja tulevikutehinguid võimaldavate futuuride ja optsioonidega. Tulemiks on majanduse äärmine volatiivsus, perioodiliselt korduvad majanduskriisid ning ühiskonna varandusliku kihistumise jätkuv süvenemine;
  4. Riigikapitalism märgib ettevõtetel põhinevat turumajanduslikku ühiskonda, milles inimeste isiklik ettevõtlusvabadus on piiratud või puudub üldse ning ettevõtete omanikud on avalikult või varjatult isikud (partei- ja riigiametnikud), kes teostavad riigis valitsemisvõimu. See sõna kannab erinevates kultuuriruumides väga erinevat tähendust ning seda sisustatakse vastavalt valitseva ideoloogia vajadustele.
  5. Sotsiaalne kapital(ism) märgib mittemateriaalset suhet inimeste vahel ning selle suurus ilmneb kriisiolukorras, mil selgub kui palju on isikuid, kes on valmis hädasolijaid abistama ja millisel määral on nad valmis seda tegema altruistlikult, s.t ilma materiaalset vastutasu saamata.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Friedrich Kluge, Elmar Seebold: Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 22. Auflage. Walter de Gruyter, 2002, ISBN 3-11-017472-3
  2. Tevotrosyan, Diana. Le Goff J. - The Birth of Europe - 2005
  3. Alain Rey (Hrsg.): Dictionnaire historique de la langue française. Dictionnaire Le Robert, Paris 1992, ISBN 978-2-84902-236-8.
  4. Ingomar Bog: Kapitalismus. In: Handwörterbuch der Wirtschaftswissenschaften. Band IV. Gustav Fischer u. a., Stuttgart/New York u. a. 1978, S. 419–432.
  5. Piketty, Thomas, Capital in the twenty-first Century. Harvard University Press. ISBN 978-0-674-97985-7