Anarhokapitalism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anarcho-capitalist flag.svg

Anarhokapitalism (ingl. anarcho-capitalism), mida on nimetatud ka paleokonservativismiks, või laissez-faire'iks, lähtub kapitalistliku turumajanduse mudelist ja põhineb anarhistlikul ideoloogial.

Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Valitseb arusaam, et „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism.

Anarhokapitalismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis

Anarhismi tunnuseks „õhuke riik“ või „öövahi riik“, mis tähendab et riigivõimu kehtestav organisatsiooni pole olemas või see on nii nõrk, et ei suuda koguda makse ega tasustada ametnikke nende töö eest. Seetõttu osutavad ametnikud meeleldi teenuseid eraviisilise tasu eest ning riiklikke ametikohti käsitletaksegi loana võtta altkäemakse. Otsuseid langetatakse hetkeolukorra ajel ning lühiajalisest ajaperspektiivist ning inimesi ei huvita nende otsuste ja tegevuste hilisemad tagajärjed ümbritsevale keskkonnale ja ühiskonnale tervikuna. Turg on killustunud väikeettevõtjate omavahelises ellujäämisvõitluses ning on pidevas muutuses. Kuna koostöövõime inimeste vahel on kadunud, siis iseloomustab seda olukorda kõige paremini lause „kõik võitlevad kõikide vastu“.

Turumajanduslikud tehingud toimuvad vabarahal (tänapäeval valdavalt krüptorahad), mida toetab vabapangandus. Majanduse arengu määrab üksnes hinnamehhanism ja püüd maksimeerida hetke kasumit. Lühinägelik majanduspoliitika põhjustavad keskkonna saastumise, riigi konkurentsivõime languse ning ühiskonna varandusliku kihistumise, mis on pidevas muutuses, kuna keegi ei saa jääda „loorberitele puhkama“.

Olemuslikult on süsteem ebaõiglane ja läbipaistmatu. See tähendab, et üksikisikutel puudub valikuvabadus või on see äärmiselt piiratud ning turul toimunud tehinguid ja inimeste varalisust puudutav teave pole saadav. Inimsuhted põhinevad moraali põhimõttel (ära tee teisele seda, mida sa ei taha enesele osaks saavat) ja patsifistlikul maailmavaatel, mis keelab igasuguse vägivalla rakendamise nii teiste inimeste kui ka teiste riikide suhtes. Inimestevahelisi majanduslikke ja tsiviilõiguslikke konflikte lahendavad omavahel konkureerivad kaubandus- ja erakohtud, kuriteo tuvastamisel selgitatakse tekitatud kahju, mille süüdlane peab kompenseerima kahekordsel määral, kui ta seda ei tee siis peab ta kahjukannatajat teenima orjana ning kui ta ka sellest keeldub, siis võib kahjukannataja rakendada veritasu põhimõtet tingimusel, et ta viib karistuse isiklikult avalikus ruumis täide.

Selle ideoloogia praktikas realiseerunud näidetena võiks nimetada 18. ja 19. sajandil koloniaalvallutusi teostanud avalikke aktsiaseltse, nagu Hudsoni Lahe Kompanii, Inglise Ida-India Kompanii ja Hollandi Ida-India Kompanii. Kõik nad said lähteriikidelt õigused, mida tavaliselt omavad vaid riigid, s.h õiguse sõlmida siduvaid lepinguid kohalike valitsejatega, koguda makse ja emiteerida raha, mõista õigust, korraldada kohalikku elu, pidada ülal oma politseid, sõjaväge ja laevastikku ning alustada sõjategevust.

Teoreetilised käsitlused[muuda | muuda lähteteksti]

Murray Rothbard

Murray Rothbard (1926–1995), ameerika juudi päritolu majandusteadlane ja ühiskonnateoreetik kes kasvas välja austria koolkonnast ja oli Ludwig von Misese õpilane, võttis kasutusele anarhokapitalismi mõiste. Teda on nimetatud ka heterodokseks (alternatiivteooriaid pooldavaks) majandusteadlaseks ja ajaloo revideerijaks. Oma uurimistöös võttis ta kasutusele prakseoloogilise meetodi, mis lähtub inimese käitumisloogikast. Rothbard asutas koos ameerika kirjaniku ja toimetaja Llewellyn Harrisoni alias „Lew“ Rockwell juunioriga (s 1944) ning ettevõtja ja väärismetallidega kaubitseja Burton S. Blumertiga (1929–2009) 1982. aastal Misese Instituudi. Hiljem ühinesid nendega veel ameerika filosoof, õppejõud ja blogija Roderick T. Long (s 1964) ja saksa päritolu ameerika majandusteadlane, poliitteoreetik ja õppejõud Hans-Hermann Hoppe (s 1949). Misese Instituudi ümber koondunud grupi ideoloogiat hakati Ameerikas märkima terminiga paleo-libertarism. See mõiste tuli kasutusele pärast 1989. aastat, mil nad hakkasid end eristama Cato Instituudiga koostööd tegevatest libertaristidest. Viimatinimetatud olid valmis piirama majandusvabadust isikliku ja vähemuste vabaduste suurendamise nimel. Nende eesmärgiks oli taastada II maailmasõja eelne majanduskord.[1]

Rothbard oli veendunud, et eraettevõtjad suudaksid osutada efektiivsemalt ja madalama omahinnaga kõiki riigi poolt osutatavaid teenuseid, mistõttu riigi kui institutsiooni ja sunnivõimu rakendava organisatsiooni likvideerimine oleks igati põhjendatud. Ta väitis, et vabaduse taotlemisel võivad inimesed kasutada iga moraalset meetodit, mis selle eesmärgi saavutamisele kaasa aitab. Samas vastustas ta igasugust sõjalist, poliitilist ja majanduslikku sekkumist teiste inimeste, rahvaste ja riikide ellu.[2]

Rothbard nõudis Kodanikuõiguste seaduse (Civil Rights Act of 1964) tühistamist, kuna see oma täieliku rassilise, soolise, religioosse ja rahvusliku võrdsuse tagamise ning diskrimineerivat töölepalkamist keelava nõudega piiras üksikisikute eneseteostuse vabadust. Samuti vastustas ta koolihariduse ühtlustamise ja rassilise integreerimise tegevuskava, mis tol ajal oli teravate vaidluste objektiks. Ta eitas ka vanemate kohustusi laste ees ning arvas, et laste müümine turul elavdaks majandust ning tooks lõppkokkuvõttes kõigile kasu. Samas tunnustas ta laste õigust põgeneda oma vanemate juurest ning alustada iseseisvat elu niipea, kui nad on selleks võimelised.[3]

Rothbard leidis, et õiguskorda (s.h seadusi) peaks looma ja turvalisust pakkuma konkureerivad eraettevõtjad ning tarbijate ülesandeks jääks nende hulgast parimate väljavalimine. Ta vastustas ka kohtuvõimu ja vangistamisõigust ning leidis, et kuriteoga tekitatud kahju tuleb hüvitada kahekordselt (kasvõi orjusliku teenimise vormis) ning isikuvastaste kuritegude puhul tuleb rakendada veritasu põhimõtet, kusjuures karistuse peaks täide viima kuriteoohver. Põhjusliku determinismi laiendamist inimeste käitumisele ei pidanud ta võimalikuks, sest nii, nagu kõik muugi looduses, lähtub inimkäitumine tema arvates „vabast tahtest“.[4]

Inimõigused tulenevad anarhokapitalistide, nagu ka anarholibertaristide arvates loomuõigusest, kuid esimesed leiavad, et isiku õigused tööga omandatud varale säilivad ka siis, kui isik seda enam aktiivselt ei kasuta ning tal on õigus anda see tasu eest teistele kasutada, s.t panna kapital teenima. See positsioon seob neid propertarianistidega, kes rõhutavad omandiõiguse primaarsust.[5]

Patrick J. Buchanan (s 1938), ameerika paleokonservatismi ja protektsionismi propageeriv poliitik ja kolumnist, kes korduvalt üritas kandideerida presidendi ametikohale. Te kritiseeris teravalt Lähis-Idas toime pandud sõjalisi aktsioone ning kasutab laialdaselt populistlikke meetodeid.[6]

Walter Block (s 1941), ameerika austria koolkonna majandusteadlane ja anarhokapitalist, kelle tuntuim teos on 1976. aastal ilmunud raamat „Kaitstes kaitstamatut“ (Defending the Undefendable). Ta leidis, et vabas ühiskonnas peaks inimesel olema seaduslik õigus müüa end ja oma lapsi orjaks või osta ja hoida orje, kui nad ise endaga toime ei tule. Samuti on ta propageerinud kiirteede erastamist, nõudnud valitsusametnike karistamist ja kaitsnud aktiivselt relvakandmise õigust, vastustades samas agressioone teiste riikide vastu.[7]

Samuel Edward Konkin III (1947–2004) ja tema poolehoidjad, keda hakati nimetama agoristideks, avaldasid 1980. aastal Uue Libertaarse Manifesti, milles propageeriti riikliku sunnivõimu piiramiseks maksumässu (s.t avalikku hoidumist riiklike maksude tasumise kohustusest) ja majandustegevuse üleviimist varimajandusse senikauaks, kuni riik nõrgeneb ja vabaturu pooldajad suudavad selle kukutada.[8]

Bruce L. Benson (s 1949), ameerika majandus- ja õigusteadlane, õppejõud ning anarhokapitalistliku õigusteooria sõnastaja.

George A. Selgin (s 1957), majandusteadlane, õppejõud ja Cato instituudi direktor, kes propageeris raha riigist lahtisidumist ja vabapanganduse edendamist. Ta väitis, et finantskriisid ja äritsüklid on riikliku sekkumise tulem ning nõudis keskpankade raha emiteerimise monopoli lõpetamist. Teada peetakse üheks bitcoini initsieerijaks. 2008. aasta finantskriis järel on pooldanud kvantitatiivse lõdvendamise poliitika laialdasemat kasutamist, s.h ka valitsuse ambitsioonikate projektide finantseerimiseks.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rothbard, Murray (January 1992). "Right-wing Populism". LewRockwell.com. Archived from the original on May 24, 2016. Retrieved August 14, 2013. Originally published in the January 1992 Rothbard-Rockwell Report. [1]
  2. Perry, Marvin (1999). "Libertarian Forum 1969–1986". In Lora, Ronald; Longton, William Henry (eds.). The Conservative Press in Twentieth-Century America. Greenwood Publishing Group. p. 372. ISBN 978-0-313-21390-8.
  3. The Great Thomas & Hill Show: Stopping the Monstrous Regiment". archive.lewrockwell.com. Archived from the original on April 18, 2017. Retrieved July 31, 2016. [2]
  4. Rothbard, Murray (1998). "Punishment and Proportionality". The Ethics of Liberty. New York University Press. pp. 85–97. ISBN 978-0-8147-7506-6.
  5. Kyriazi, Harold (2004). "31 Reckoning with Rothbard". American Journal of Economics and Sociology. 63 (2): 451–84.
  6. 'Where the Right Went Wrong': A Paleoconservative Takes on the Neoconservatives NY Times 2004 [3]
  7. Walter Block, "Toward a Libertarian Theory of Guilt and Punishment for the Crime of Statism", Journal of Libertarian Studies, Volume 22, (2011): 665–665.
  8. Gordon, David (2011-04-01) Sam Konkin and Libertarian Theory, LewRockwell.com; accessed October 28, 2017.
  9. E.g., Selgin, George (Fall 1989). "Legal restrictions, financial weakening, and the lender of last resort" (PDF). The Cato Journal. 9 (2). Archived from the original (PDF) on 2009-07-27. [4]