Neoliberalism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Osa artiklitest teemal
Liberalism
Koolkonnad

Neoliberalism on modernse riigi vabaturumajanduse ideoloogia, mis tunnustab üksikisiku majandusvabadust. Neoliberalismi mõiste võeti kasutusele angloameerika liberaalsete majandusteadlaste Walter Lippmanni kollokviumil diskusioonide ajal 1930. aastatel, kui nad üritasid taaselustada ja uuendada klassikalise liberalismi perioodi (1600–1900) majandusvabaduse kontseptsiooni. Kuna I maailmasõda ja ülemaailmne majanduskriis olid hävitanud inimestes usu eneseteostuse vabadusse ja turumajandusse ning üha enam hakkas pooldama riigibürokraatia poolt juhitud plaanimajandust, siis oli vaja leida sellele alternatiive. Lippmanni kollokviumil määratleti neoliberalismi tunnustena: hinnamehhanism, vaba ettevõtlus, konkurentsimajandus ning tugev, kuid erapooletu riik.[1] Viimane säte (tugev riik) eristab neoliberalismi pooldajaid kapitalistliku majandusmudeli ja eriti laissez-faire'i ja anarhokapitalismi pooldajatest.

Bürokraatliku sotsiaalse korra propageerijad ning hoolekande- või heaoluriigi pooldajad kasutavad sõna „neoliberalism“ turumajandust halvustavas tähenduses, viidates sellega kasuahnusest pimestatud kapitalistliku majandusmudeli halvimatele omadustele. Hispaaniakeelses kultuuriruumis omandas neoliberalism sellise tähenduse peale 1980. aastat, kui kindral Augusto Pinochet pani Tšiiliis toime riigipöörde, kukutas Salvador Allende sotsialistliku valitsuse ning hakkas majanduses juurutama kapitalistliku turumajanduse põhimõtteid. Kuna Pinochet' majandusreformide läbiviimist nõustasid majandusteadlased, kes olid saanud tuntuks just vabaturumajanduse propageerijatena, siis hakati ka Tšiili reforme nimetama neoliberalistlikuks. Seda praktikat on jätkanud edukalt diktaatorlike kalduvustega võimukandjate poolt juhitud riikide propaganda-aparaadid, kelle eesmärgiks on turu allutamine isiklikele huvidele ja plaanimajanduse elementide juurutamine majanduses.[2]

Neoliberalismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis

Termini "neoliberalism" võttis 1938. aastal kasutusele saksa teadlane Alexander Rüstow Walter Lippmanni Kolledžist.[3][4][5] Neoliberalismi kontseptsioon defineeriti kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse, konkurentsisüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus.[6] Olla “neoliberal” tähendas, et laissez-faire liberalism pole piisav ja seda, et moodsas majanduspoliitikas on vajalik liberaalsus.[7] Hiljem märgiti neoliberalistlikuks mitmeid akadeemilisi koolkondi, nagu Freiburgi koolkond, Austria koolkond ja Chicago koolkond.[8] Neoliberalismi teravalt kritiseerinud ameerika lingvist ja filosoof Noam Chomsky (s 1928) on väitnud, et neoliberalism vastandub kõige teravamalt sotsiaaldemokraatlikule heaoluühiskonnale.

Teoreetiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Charles Gide (1847–1932), prantsuse majandusteadlane ja ajaloolane, tõi selle mõiste kasutusele, kui ta kirjeldas itaalia majandusteadlase Maffeo Pantaleoni (1857–1924) töid maksunduse ja avaliku valiku valdkondades.[9]

Walter Lippmann

Prantsusmaal tõstatasid neoliberalismi teema majandusteadlased Auguste Detœuf (1883–1947) ja Louis Marlio (1878–1952). Tähelepanu objektiks tõusis see tänu ameeriklase Walter Lippmanni (1889–1947) raamatule „The Good Society“ prantsuskeelsele tõlkele ja selle käsitlemiseks prantsuse filosoofi Louis Rougier’i (1889–1982) poolt kokku kutsutud Pariisi 1938. aasta „Walter Lippmanni konverentsi“, mis tõi kokku 26 liberaalset majandusteadlast üle kogu maailma ning mis kesti pea nädala. Saksa sotsioloog ja majandusteadlane Alexander Rüstow (1885–1963) tegi ettepaneku võtta kasutusele mõiste neoliberalism, kuigi teda ennast peetakse rohkem sotsiaalse turumajanduse ja saksa ordoliberalismi propageerijaks.[10] Kuna vahetult enne konverentsi okupeeriti Austria Saksamaa poolt (Anscluss) ning maailmas süvenes totalitaarne riigikord ja plaanimajandus, siis oli selle eesmärgiks meelde tuletada liberaalse turumajanduse eeliseid ja rõhutada, et see on lääne demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks. Konverentsi käigus püüti leida vastust järgmistele küsimustele: Mis põhjustas liberalistliku majanduse allakäigu; Liberalism ja sõjamajandus; Liberalism ja majanduslik natsionalism; Liberalism ja sotsiaalne heaolu; Vabaturumajanduse arhitektoonika. Konverentsi lõppes kokkuvõttega, millega sätestati

  1. punkt. Majanduslik liberalism põhineb vabal turul ja hinnasüsteemil, mis tagab tootmisvahendite parima kasutuse ning inimeste vajaduste ja soovide rahuldamise;
  2. punkt. Riikliku institutsiooni poolt kehtestatud õiguskord kujundab turumajanduslikke protsesse ja selle tasakaalupositsiooni;
  3. punkt. Poliitiline liberalism põhineb õiguskorral, mis algab avalikust arutelust ja sätestatakse seadusena rahvaesindajate poolt. Lahendid peavad põhinema varem kehtestatud standarditel;
  4. punkt. Sätestatud õiguskord peab tagama tootmistegevuse maksimaalse kasulikkuse, arvestades siiski sotsiaalsetest eesmärkidest tulenevaid piiranguid. Need piirangud peavad olema sätestatud demokraatlikus korras ja mõjusid teadvustades.
  5. punkt. Käsitles sotsiaalkindlustuse ja riiklike sotsiaalteenuste pakkumist ja riigi rolli selles;
  6. punkt. Kokkuvõte, millega tunnustati, et A. Turu hinnad on mõjutatud riigi omandipoliitikast ja lepinguõigusest; B. Maksimaalne kasulikkus on sotsiaalne hüve, kuid see pole ainus tegur, mida tuleb järgida; C. Isegi olukorras, kus tootmist suunab üksnes hinnamehhanism, võib see kahjustada ühiskonna jätkusuutlikkust. Sellises olukorras tuleb sunnivõimu rakendamiseks saada ühiskonnalt selgesõnaline ja tagajärgi teadvustav nõusolek, mitte teha seda varjatult.

Kongress otsustas luua liberalismi uurimise ja taastamise keskuse (Centre International d’études pour la Rénovation du libéralisme) Prantsusmaal, mis tegutses II maailmasõja alguseni ning oli eeskujuks Société du Mont Pèlerini asutamisele 1947. aastal. Uue tegevuskava märkimiseks hakatigi kasutama mõistet „neoliberalism“.[11]

Peale II maailmasõda ei saavutanud prantsuse neoliberaalid märkimisväärset mõjuvõimu, kuna riigi majanduspoliitika arenes Prantsuse Kommunistliku Partei ja kindral de Gaulle'i vahelises võitluses. Selle käigus sätestati üksikasjalikud seadused omandi-, lepingu-, pankroti-, konkurentsi-, sotsiaal- ja maksuõiguse valdkondades ning loodi riigi poolt hallatud rahasüsteem, mis põhines võlarahal. See kõik pani aluse sotsiaalse õigusriigi domineerimisele. See omakorda võimendas rahva seas usaldamatust riigivõimu suhtes ning üksikisiku suveräänsuse põhimõtte rõhutamist ja vabaduse ideaali heroiseerimist. Prantsuse neoliberaalid on leppinud riikliku sekkumisega majandusprotsessidesse, mis on põhjustanud oligopolide ja kartellide ning suure avaliku sektori moodustumise.[12]

Milton Friedman

Neoliberaalse ideoloogia mõju hakkas kasvama peale sotsialistliku majandusmudeli kokkuvarisemist 1990-ndate alguses, mil algas kiire globaalse vabaturumajanduse taasareng (eelmine kord oli see domineeriv perioodil 1860–1905). Ingliskeelses kultuuriruumis on neoliberalism säilitanud põhiosas positiivse tähenduse, kuigi vene jt illiberaalsete riikide propagandaaparaadid on üritanud anda sellele halvustavat tähendust. Kõige suurema panuse neoliberalismi arengusse on andnud Mont Pelerin Society’sse koondunud majandusteadlased, s.h Ludvig von Mises (1881–1973), Friedrich von Hayek (1899–1992), Karl Popper (1902–1994) ja Milton Friedman (1912–2006). Nad kõik vastustasid teravalt marksismi, sotsialismi, keinesianismi ja bürokraatlikku plaanimajandust. Eriliselt rõhutasid nad eraomandi puutumatuse, tulude ümberjagamise mitte-lubatavuse, riikliku sekkumise vältimise, ametiühingute võimu kaotamise, riigiomandi ja riiklike teenuste privatiseerimise, maksukoormuse ja riiklike abirahade vähendamise ning turuvabaduste suurendamise vajalikkust. Selle ideoloogia eesmärgiks on ülemaailmne spetsialiseerumise ja vabakaubanduse edendamine.

Friedmani mõjuväljas rakendas 1973. aastal neoliberalistlikku majanduspoliitikat esimesena tšiili sõjaväeline diktaator Augusto Pinochet (1915–2006), kes erastas riiklikud ettevõtted ja vabastas ettevõtjad bürokraatia ahelatest. Kuna tema reformid olid edukad ja Tšiili majandus hakkas kiiresti arenema, siis järgisid tema eeskuju peaminister Margaret Thatcher (1925–2013), kes reformis põhjalikult Suurbritannia majandust aastatel 1979–1990, ning president Ronald Reagan (1911–2004), kes tegi sedasama Ameerika Ühendriikides aastatel 1981–1989. Domineerivaks majandusideoloogiaks jäi see 2008. aasta majanduskriisini.

Sel perioodil olid neoliberalismi tunnusteks keinsismivastasus, Chicago koolkonnast võetud monetarismi propageerimine (inflatsiooni vastu tuleb võidelda aktiivse intrssipoliitikaga), Ronald Reagani rahapakkumispoliitika majanduse edendamiseks + erastamine, maksude alandamine ja eraalgatuse õhutamine, tööturu paindlikkus, sotsiaalmaksete vähendamine ja heaoluriigi kaotamine, riiklike kulutuste vähendamine, tasakaalustatud eelarve ja säästmise soodustamine (Arthur Laffer)

Reagani valitsusperioodi lõpul fikseeriti neoliberaalne Washingtoni konsensus:

  1. Eelarvepuudujäägil on majandusaktiivsusele ja tööhõivele lühikeses ajaplaanis positiivne mõju, kuid, kuid pikaajalises plaanis negatiivne mõju, sest selle peavad kinni maksma järeltulevad põlvkonnad. Seetõttu tuleb see keelata ja kasutada vaid erakorralistel juhtudel majanduse taaskäivitamiseks.
  2. Avalikud kulutused peavad piirduma vaid meetmetega, mis on vajalikud toimetulekuraskustes olevate abistamisega hariduse ja tervishoiu valdkondades ning infrastruktuuri rajamisega, et toetada majanduskasvu;
  3. Maksupoliitika eesmärgiks peab olema lai maksubaas ja madalad piirmäärad, mis ei moonuta majanduse arengut ja on efektiivsed;
  4. Rahapoliitikas peab intressimäära kujundama turg, et nende mõju oleks positiivne ja nad ise mõõdukad;
  5. Valuutavahetuskursid ei või olla fikseeritud, sest ujuvad vahetuskursid ei lase moodustuda suurtel valuutareservidel ja valuutade väärtused muutuvad vastavalt olukorrale, mis lõppkokkuvõttes vähendab valuutaturu muutlikkust (volatiilsust) ja tagab kapitali parema jaotuse maailmas;
  6. Siseriiklik ja rahvusvaheline kaubandus tuleb vabastada piirangutest, sest see soodustab konkurentsi ja pikaajalist majanduskasvu. Impordi- ja ekspordikvoodid tuleb kaotada, tollimakse vähendada ja normeerida. Kapitali vaba liikumine peab olema tagatud investeeringute soodustamiseks;
  7. Riiklikud ettevõtted tuleb erastada ja monopolid lammutada, et parandada turu tõhusust ja pakkuda majandustegevuses osalejatele rohkem valikuvõimalusi;
  8. Seadusandliku ruumi dereguleerimine, v.a ohutust, keskkonnakaitset, tarbija- ja investorikaitset sätestavad seadused, et kõrvaldada konkurentsi piiravad ja uute konkurentide turule sisenemist keelavad takistused;
  9. Omandiõigus peab olema seadusandlikult tagatud;
  10. Finantseerimisvõimalusi tuleb avardada.[13]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, Harvard University Press, 2009, ISBN 0-674-03318-3
  2. Taylor C. Boas, Jordan Gans-Morse (June 2009). "Neoliberalism: From New Liberal Philosophy to Anti-Liberal Slogan". Studies in Comparative International Development. 44 (2): 137–61.
  3. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, Harvard University Press, 2009, ISBN 0-674-03318-3, p. 12-13, 161
  4. Oliver Marc Hartwich,Neoliberalism: The Genesis of a Political Swearword, Centre for Independent Studies, 2009, ISBN 1-86432-185-7, p. 19
  5. Hans-Werner Sinn, Casino Capitalism, Oxford University Press, 2010, ISBN 0-19-162507-8, p. 50
  6. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 13-14
  7. François Denord, From the Colloque Walter Lippmann to the Fifth Republic, in Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 48
  8. Philip Mirowski, Dieter Plehwe, The road from Mont Pèlerin: the making of the neoliberal thought collective, 2009, p. 14 f
  9. Gide, Charles (1898-01-01). "Has Co-operation Introduced a New Principle into Economics?". The Economic Journal. 8 (32): 490–511.
  10. Taylor C. Boas; Jordan Gans-Morse (2009), "Neoliberalism: From New Liberal Philosophy to Anti-Liberal Slogan" (PDF), Studies in Comparative International Development (in German), 44 (2), pp. 137–161.
  11. Serge Audier, Aux origines du néo-libéralisme : le colloque Walter Lippmann, Éditions du Bord de l'eau, 2008 (contient la réédition intégrale de l'édition de 1939).
  12. François Bilger, «La Pensée néolibérale française et l’ordo-libéralisme allemand», in Patricia Commun (éd.), L’Ordo-libéralisme allemand, Cergy-Pontoise, CIRACC/CICC, 2003
  13. F. Williamson, John (1990), "What Washington Means by Policy Reform" in John Williamson, ed. Latin American Adjustment: How Much Has Happened? (Washington: Institute for International Economics