Heaoluühiskond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Heaoluühiskond on üks sotsiaalriigi lahenditest, kus on saavutatud kõrge elatustase ja kodanike sotsiaalne turvalisus.[1]

Heaoluühiskonna mõiste kasutamine on tänapäeva maailma iseloomustamisel väga tähtis. Paljude riikide valitsused püüdlevad eesmärgi poole, kus riik hoolitseb kodanike eest turvasüsteemide ja erinevate toetuste kaudu. Heaoluühiskonna toimimiseks ning jätkusuutliku arengu tagamiseks on vaja väga efektiivset valitsemis- ja majandussüsteemi. Arenenud riikides on tavaliselt üldine ühiskondlik heaolu juba saavutatud, kuid enamikul arenguriikidel võtab samale tasemele jõudmine veel palju aega.[2]

Heaoluühiskonna mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Heaoluriigi mõiste tekke tõi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kaasa inimeste vajaduste suurenemine ning nende täitmisega tekkivate probleemide lahendamiseks vajalike sotsiaalsete süsteemide areng.[2]

Heaoluühiskonnas leevendatakse riigi abiga tururiske ja nende mõju inimese sotsiaalsele toimetulekule.[3] Heaoluühiskond soovib tagada olukorda, kus inimesed saaksid elada vastavalt oma individuaalsetele eelistustele, ilma materiaalsete tingimuste pärast igapäevaselt muretsemata. Heaoluriik areneb välja juhul, kui elanike heaolu tagamine ja elatustaseme tõstmine on kogu riigi tegevuse ühtseks eesmärgiks.[2]

Heaoluühiskond toetab ühiskonna riskigruppe näiteks pensioniplaanide, tervisehoiu, stipendiumide ja töötuskindlustusega. Heaoluriigi negatiivseteks külgedeks on suur tulumaksu koorem, isikliku vastutustunde vähenemine või kadumine ja mugavuse tagaajamine.[4] Heaoluühiskonna tekkega lagunes traditsiooniline, kogukonnakeskne ja religioonile toetuv maailmamudel ning see asendus ateistliku ja minakeskse maailmapildiga.[5]

Heaolu on näitaja, mille abil saab väljendada inimeste vaimset, sotsiaalset ja füüsilist tervist. Riigi tagatud heaolu ja kindel elukvaliteet on seotud nii kodanike arusaamadega kultuurist, üldistest väärtustest, isiklikest eesmärkidest kui ka muredest.

Ühiskondliku heaolu määratlemisel saab kasutada riigi inimarengu, jätkusuutlikkuse, elamiskõlblikkuse, elukvaliteedi ja tõrjutuse kontseptsioone.[2]

Mitmetes Lääneriikides on aastate jooksul välja kujunenud efektiivne ja stabiilne heaoluühiskond, mille enamik liikmeid tunneb end sotsiaalselt ja majanduslikult turvaliselt. Samuti on sellistes riikides tagatud lihtinimese ostujõu märgatav kasv.[6] Heaoluühiskond ei saa kahjuks välja areneda igas riigis. Peamiseks arenguriikide probleemiks on ressursside vähesus ning vajalike majanduslike ja poliitiliste süsteemide puudumine või nõrkus.[2]

Heaoluühiskonna lahendid[muuda | muuda lähteteksti]

Heaoluriigi lahendusi on püütud klassifitseerida sotsiaalpoliitiliste uurimuste raames. Neist tuntuimad on Richard Titmuss'i ja Gösta Esping-Anderseni jaotused. Viimane võttis heaoluriikide jaotuse aluseks sotsiaalse riski kandja ja heaoluteenuste pakkuja isiku:

  • Põhjamaade (sotsiaaldemokraatlikus) mudelis lasub vastutus võrdse toimetuleku kindlustamise eest valitsusinstitutsioonidel. Sotsiaalkindlustusega on kaetud kogu elanikkond (varem vaid kodanikud) ning sellest tulenevaid kulud kaetakse maksudest saadud vahenditega.
  • Kesk-Euroopa (konservatiivses) mudelis lasub põhivastutus perekonnal, mille liikmed peavad vastastikku hoolitsema nii laste kui ka vanurite toimetuleku eest. Saksa mudelile on iseloomulik see, et palgatööl käib vaid mees, kellele palga maksmisel arvestatakse ka tema ülalpidamisel olevat perekonda. Vahemere ja Iirimaa katoliiklikes ühiskondades on perekonna roll selles valdkonnas veelgi suurem.
  • Anglo-ameerika (liberaalses) mudelis vastutab toimetuleku eest inimene ise. Selles heaolumudelis jäävad tulu ülekanded tagasihoidlikeks, igaüks peab ise kindlustama enda toimetulekut ootamatuteks raskusteks ja vanadusperioodiks endale sobival viisil. See võib toimuda nii ise tööd tehes ja vara kogudes või kindlustust sisse ostes ning seeläbi kasutada olevaid vahendeid kasutades. Kindlustus võib olla ettevõtte-, tegevusvaldkonna- või äriteenuse põhine, ning väljamaksed võivad toimuda kas solidaarsus- või personaalsusprintsiipi järgides. Need, kel toimetulekuvahendid puuduvad jagatakse kaheks: abi väärivateks ja abi mitte väärivateks. Valitsusinstitutsioonid võivad abistada esimesi, teistel jääb loota vaid heategevuslike organisatsioonide poolt pakutavale abile.  

Heaoluühiskonna näitajad[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide arengutaset saab mõõta paljude näitajate alusel. Üheks tuntumaks ja kasutatumaks näitajaks on ÜRO arendusprogrammi avaldatav inimarengu indeks. Statistiline näitaja võtab numbrilisel skaalal arvesse inimarengu kolme aspekti: keskmist eluiga, haridustaset ja üldist elatustaset.

Riikide jõukuse ja heaolutaseme võrdlemiseks kasutatakse ka Legatumi instituudis avaldatavat indeksit, mis põhineb 89 muutujal.

Elanike heaolu hindamiseks riigisiseselt on võimalik analüüsida erinevaid sotsiaalkaitse valdkondi.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]