Sotsiaalne turumajandus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Mõiste "sotsiaalne turumajandus" pärineb saksa kultuuriruumist (saksa: Soziale Marktwirtschaft) ja märgib vaba turumajandust, milles riigibürokraatia kehtestab õiglase konkurentsi reeglid ning ühiskond tagab ühel või teisel viisil igaühele võimetekohase eneseteostuse ja igapäevase toimetuleku võimaluse.[1] Selle alused pani paika Lääne-Saksa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) 1949. aastal, kantsler Konrad Adenaueri juhtimisel.[2] Majandusmudeli alused sõnastati 20. sajandi esimesel poolel nn Freiburgi koolkonda kuulunud majandusteadlaste poolt.[3]

Sotsiaalse turumajanduse mudelis on keskne roll partnerlusel või ühistulisel (kooperatiivsel) ettevõtlusvormil, mis tasakaalustab kasumi maksimeerimisele keskendunud suurte või koguni monopolistlike ettevõtete mõjuvõimu turul ja taastab turumajandusliku tasakaaluseisundi. Ühistu kaudu kaupu/teenuseid sisse ostes või oma toodangut müües saavad väikeettevõtjad ja tarbijad ära kasutada mastaabiefekti ning saada seeläbi suuremat tulu oma toodangu müügist või säästu kaupade ja teenuste sisseostul. Ühistu omanikeks on reeglina väikeettevõtjad või lõpptarbijad. Ühistu taotleb tulu nagu iga teine äriühing, kuid kasum tekib reeglina selle omanikel, kuna ära jäävad lisaväärtust maksimeerivad vahendajad. Sotsiaalse turumajandusega riikides (Soome, Saksamaa, Šveits, Taani, Holland jt) võib ühistulise ettevõtlusvormi osakaal mõnedes majandusharudes ulatuda 90%-ni (põllumajandus üldse, eriti aga aiandus, maapiirkondade kaubandus, pangandus ja kindlustus).

Sotsiaalse turumajanduse tähenduses on kasutatud ka mõistet „Rheini kapitalism“, kui saksa sotsiaalse turumajanduse mudelit võrreldakse anglosaksi kapitalistliku turumajanduse mudeliga.[4] Ühisosa otsides on seda mudelit kirjeldatud angloameerika kapitalismi ja sotsiaaldemokraatia sünteesina, s.t riikliku institutsiooni rolliga, mis kindlustab turumajanduslike vabaduste säilimise kõigile selles osalejatele.[5] Saksa mudelit on ka vastandatud teistele majandusmudelitele ja kirjeldatud „kolmanda teena“ (kapitalismi ja sotsialismi vahel). Seda suundumust esindas muuhulgas Tony Blairi „Kolmas tee“, prantsuse dirigism, hollandi poldrite mudel, Põhjamaade majandusmudel (ametiühingute keskne) ning Jaapani majandusmudel (suurettevõtete keskne).[6]

21. sajandil on kasvate keskkonnaprobleemide tõttu hakatud rääkima „ökosotsiaalse turumajanduse kontseptsioonist“.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Germaani majanduskultuur kujunes välja pärast Karl Suure Impeeriumi lagunemist, ajal mil tänase Saksamaa alasid valitses enam kui 360 feodaalset valitsejat ning domineeris hõimukultuur. Saksa kultuuriruumi linnades tegutsesid käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid, mis omakorda olid ühinenud Hansa Liitu.

Napoleoni sõjakäigud lõhkusid ajaloolise saksa ühiskonnakorralduse ning industrialiseerumise käigus tekkis vajadus likvideerida Saksa alasid lõhestavad tolliterritooriumid ja kaotada feodaalriikide maksuõigus. Tänase Saksamaa alad ühendati Preisimaa initsiatiivil ja jõuga üheks riigiks 19. sajandil.

Tsunftiõiguse likvideerimise järel tekkis saksa majandusruumis väga palju pere-ettevõtteid, millest suur osa on säilinud 21. sajandini. Need väikeettevõtted kindlustasid enda positsiooni, turumajanduslikus konkurentsis suurte tööstusettevõtetega sellega, et ühinesid kooperatiivideks (s.t ettevõteteks, mille omanikud ja tarbijad nad samaaegselt olid).    

Saksamaa ühendaja ja Preisi Kuningriigi kantsler Otto von Bismark

Imperialistliku kapitalismi võidujooks oluliste maavarade leiukohtade ja turgude hõlvamiseks ning sellest süttinud sõjad kiirendasid Saksamaa tööstuslikku arengut. I maailmasõjas saadud kaotus ning sellest tulenev kohustus tasuda hiiglaslikke reparatsioone võitjariikidele, samuti 1930. aasta majanduskriis ja sellele järgnenud depressioon muutsid olukorra tavalise inimese jaoks väga raskeks. Asja ei suutnud parandada ka demokraatliku riigikorraldusega Weimari Vabariik ega Hitleri poolt rajatud militaristlik Kolmas Reich. Seetõttu pole ime, et sakslased hakkasid enam kui 150 aastat kestnud „jätkuva õuduse“ olukorras otsima kolmandat teed kapitalistliku vabaturumajanduse ja kommunistliku plaanimajanduse vahel. Kuna I ja II maailmasõda hävitasid seni maad valitsenud eliidi majandusliku ja poliitilise ülemvõimu, siis tekkinud kaos pakkus suurepärase võimaluse uue majandusmudeli katsetamiseks.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli tekkele panid aluse preisi poliitiku ja saksa riigi esimese kantsleri Otto von Bismarcki (1815–1898) initsiatiivil riikliku sunniga asutatud, töötajaid organiseerivad ja nende omafinantseerimisel põhinevad haiguskindlustuse ning hiljem ka töötus- ja pensionikindlustuse programmid. Nende initsiatiivide peamiseks eesmärgiks oli peatada tugevnev kommunistlik liikumine, mis üritas ühendada töölisklassi oma revolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks, ning selle majandusliku aluse elimineerimine. Bismarcki initsiatiiv kutsus ellu rahvakapitalismi arengumudeli ning see oli esimene samm heaoluühiskonna suunas.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli käivitaja, Ludwig Erhardi büst

Sotsiaalse turumajanduse mudeli alused sõnastasid saksa majandus- ja sotsiaalteadlased, kes I maailmasõja järel moodustasid mõttekoja, mida hiljem nimetati Freiburgi koolkonnaks (Freiburger Konzil). Weimari Vabariigi kokkuvarisemise järel ja enne II maailmasõja lõppu moodustus Saksamaal uuesti kaks majandusteadlaste mõttekoda: üks Freiburgi ja teine Kölni ülikoolis. Nende mõttekodade töö käigus sai selgeks, et sõjajärgses kaoses tuleb riigi majandusliku võimsuse taastamiseks rakendada riiklikku sekkumist turgude tegevusse.

Teadlased asusid seisukohale, et korra püsimiseks ja stabiilsuse tagamiseks on vaja turumajandusest väljapoole jäävat, erahuvideta ja erapooletut jõudu, mis kehtestaks õiguskorra ja tagaks selle püsimise. „Liberaalse interventsionismi“ teostamiseks sobis kõige paremini bürokraatlik aparaat, mis kannab riigis haldusvõimu ning kindlustab õiguslikult sätestatud korra säilimise. Seda uut turumajanduslikku mudelit hakati nimetama ordoliberalismiks. Saksa majandusteadlane ja poliitik Ludwig Erhard (1897–1977), kes oli Saksa riigikantsler aastatel 1963–1966, viis Konrad Adenaueri valitsuse majandusministrina Saksamaal läbi majandusreformi nimetatud ideoloogia põhimõtteid järgides. Reform oli edukas ja pani aluse Saksamaa majanduse taassünni „imele“. Saksa majandusmudelit hakati hiljem nimetama sotsiaalseks turumajanduseks.[7]

Ka Euroopa Liidu liikmesriikide sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on sõnastatud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ralph M. Wrobel. "Social Market Economy as Alternative Approach of Capitalism after the Financial and Economic Crisis"(PDF).
  2. Spicka, Mark E. (2007). Selling the Economic Miracle: Reconstruction and Politics in West Germany. Berghahn Books. ISBN 978-1-84545-223-0.
  3. Steffen Mau (2003). Moral Economy of Welfare States. Routledge. p. 74. ISBN 978-1-134-37055-9.
  4. Naoshi Yamawaki (2002). "Walter Eucken and Wilhelm Röpke. A reappraisal of their economic thought and the policy of ordoliberalism". In Yuichi Shionoya (ed.). German Historical School. Routledge. p. 199. ISBN 1-134-62044-6.
  5. Susan Albers Mohrman; Philip H. Mirvis; Christopher G. Worley; Abraham B. Shani (2013). Building Networks for Sustainable Effectiveness. Emerald Group Publishing. p. 16. ISBN 978-1-78190-887-7.
  6. Melanie Walker; Jon Nixon (2004). Reclaiming Universities from a Runaway World. McGraw-Hill International. p. 78. ISBN 978-0-335-21291-0.
  7. Tammert, Paul (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluühiskonna vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 147-148.