Anarhosündikalism

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Anarhosündikalism on anarhistlik ideoloogia, mis vastandub otseselt keskselt juhitavale riigibürokraatiale ja marksism-leninismi töölisliikumisele. Anarhosündikalism kujutas endast peamiselt bakuninlaste ja prodhonistide ideede segu.

Anarhosündikalismi kui individualistliku ideoloogia positsioon turumajanduse mudelis

Anarhosündikalismi liidrid ja teoreetikud olid Hubert Lagardelle, Émile Pouget ja Bertile, kellele avaldas mõju ka sotsioloog Georges Sorel. Anarhosündikalism eitab riiki kõigis tema esinemisvormides. Eitades igasugust poliitilist võitlust parlamentlikust tegevusest kuni sotsialistliku revolutsioonini, vastandab anarhosündikalism sellele otsese tegevuse (action directe). Anarhosündikalistid soovitavad otsese mõjutamise vahendeid nagu: streik, boikott ja sabotaaž. Otsese mõjutamise kõrgemaks vormiks on nende arvates üldstreik, millega nad asendasid revolutsiooni ja relvastatud mässu. Anarhosündikalistid eitavad proletariaadi võitluse keskse juhtimise vajadust mõne tööliste poliitilise partei poolt. Partei süsteemi peavad nad kodanluselt ülevõetuks ja töölisklassile võõraks. Peamiseks töölisklassi organisatsiooniks on anarhosündikalistliku doktriini järgi sündikaat. Vastavalt anarhosündikaadi põhiõpetusele on sündikaadid töö võitlusvahenditeks kapitali vastu. Tulevikus aga moodustatakse üksikisikute koostööst lähtuvad ja kooperatiivsetel põhimõtetel tegutsev organisatsioon - ühistu, millest saavad peamised tootmise organiseerijad. Anarhosündikalismi edusammud olid seletatavad ka Prantsusmaa Sotsialistliku Partei kitsalt parlamentaarse, üha oportunistlikumaks muutuva praktikaga. Töölisi pööras anarhosündikalismi poole täiesti õigustatud viha II Internatsionaali parteide oportunismi vastu. Paljud revolutsiooniliselt meelestatud töölised, kes ei olnud rahul Prantsusmaa Sotsialistliku Partei halvakspaneva suhtumisega parlamendivälistesse võitlusmeetoditesse, astusid anarhosündikaatide liikumise ridadesse.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

1890. aastate lõpul Üldise Töökonföderatsiooniga seotud anarhistlid töötasid aegapidi välja oma teoreetiliste vaadete ja praktiliste meetodite süsteemi, mis sai nimetuseks anarhosündikalism.

1906. aastal võeti Üldisel Töökonföderatsioonil vastu süsteemne anarhosündikalismi programm, nimega Amiens' Harta (Amiens Charta).

Gustave Hervé asutas samal aastal anarhosündikaadse ajalehe La Guerre sociale ('sotsiaalne sõda'). Ajalehe veergudel ja rohkearvulistel esinemistel propageeris Hervé oma antimilitaristlikku programmi. Ta kutsus töölisi üles vastama igasugusele sõjale üldstreigi ja kutsealuste deserteerimisega.

Georges Sorel oma teostes "Mõtisklused vägivallast" (Réflexions sur la violence, 1908) ja Progressi illusioonid (Les illusions du progrès, 1908) seostas Henri Bergsoni ja Friedrich Nietzsche filosoofilisi vaateid, Pierre-Joseph Proudhoni anarhismi ja Eduard Bernsteini revisionismi ning lõi vastukaaluks enamikus sotsialistlikes parteides tugevnevale reformismile anarhosündikalismi teooria. See eitab poliitilise võitluse, parteide ja proletariaadi diktatuuri vajadust ning peab töölisklassi kõrgeimaks organisatsioonivormiks sündikaate. Poliitilisele võitlusele vastandab anarhosündikalism otsese tegevuse (action directe) taktika (sabotaaž, boikott, streik) ja kõrgeima võitlusvormina üldstreigi. Liikumise peaeesmärk on ametiühingute organiseeritud ühiskondlik pööre, mis kaotab riigi ja poliitilise võimu ning toimib keskse võimuta, anarhia olus. Anarhosündikalism mõjutas tugevasti Prantsusmaa töölisliikumist ja tungis ka sotsialistlikesse parteidesse.

25. detsembril 1922 algas Berliinis Internatsionaali XI (anarhosündikaadi) kongress, mis taastas 1864. aasta 28. septembril Londonis St. Martin’s Hallis 58 aastat tagasi asutatud Rahvusvahelise Töötavate Inimeste Assotsiatsiooni ehk I Internatsionaali. I Internatsionaali esimene kongress toimus 1866. aasta 3.8. septembrini Genfis, kus organiseeriti Internatsionaali Šveitsi sektsioon, mis oli õige suuresti Michael Bakunini mõju all. Internatsionaali viimane (bakuninlik) X kongress toimus 1877. aasta 6.8. septembrini Verviersis.

Revolutsioonilise sündikalismi põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Vastu võetud detsembris 1922 rahvusvahelise töötavate inimeste assotsiatsiooni Berliini kongressi poolt (väljavõtted)

I. Revolutsiooniline sündikalism, iseenesest baseeruv klassivõitlusel, püüab rajada kõigi manuaalsete ja intellektuaalsete tööliste ühtsust ja solidaarsust majanduslikes organisatsioonides, mis võitlevad nii palgasüsteemi kui ka riigi ärakaotamise eest. Ei riik ega poliitilised parteid suuda saavutada majanduslikku organisatsiooni ja töö vabastamist.

II. Revolutsiooniline sündikalism toetab seda, et majanduslikud ja ühiskondlikud monopolid peavad olema asendatud vabade, nõukogude süsteemis ühinenud põllumajandus- ja tööstustööliste isejuhitavate föderatsioonidega.

III. Revolutsioonilise sündikalismi kaheosaline kohustus on viia läbi igapäevast võitlust sotsiaalse ja intellektuaalse täiustumise eest eksisteerivas ühiskonnas ja saavutada sõltumatu, isejuhitav tootmine ning jaotamine võttes enda valdusse maa ning tootmisvahendid. Riigi ja poliitiliste parteide asemel töölisklassi majanduslik organisatsioon. Inimeste üle valitsemise asemel valitsemine asjade üle.

IV. Revolutsiooniline sündikalism on baseerunud föderalismi, vaba kokkuleppe ja rohujuurte organisatsiooni põhimõtetel oma baasilt ülespoole kohalikeks, ringkondlikeks, maakondlikeks ja rahvusvahelisteks föderatsioonideks, mis on ühinenud jagatud taotluste ning ühiste huvide pinnal. Föderalismi all on igal ühikul oma sfääris täielik omavalitsus ja sõltumatus, samal ajal nautides kõiki ühinemise eeliseid.

V. Revolutsiooniline sündikalism lükkab tagasi natsionalismi, riigi religiooni ja kõik meelevaldsed piirangud, tunnustades ainult nende oma eluviisi vabalt viljelevate loomulike kogukondade omavalitsust, mis on pidevalt rikastatud teiste föderatsiooniks ühinenud kogukondadega vaba läbikäimise kasudest.

VI. Revolutsiooniline sündikalism, mis iseenesest baseerub majanduslikul otsesel tegevusel, toetab kõiki võitlusi, mis pole vastuolus selle põhimõtetega – majandusliku monopoli ja riigi dominatsiooni ärakaotamisega. Otsese tegevuse vahendid on streik, boikott, seesistumine (sit-in) ja muud otsese tegevuse viisid, mis on väljaarendatud tööliste poolt nende võitluste käigus, mis viivad töölisklassi kõige tõhusama relva, Üldstreigini, mis on sotsiaalse revolutsiooni prelüüd.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]