Sotsiaalne turumajandus

Sotsiaalne turumajandus on majandusmõiste, mis pärineb saksa kultuuriruumist (saksa: Soziale Marktwirtschaft) ja märgib vaba turumajandust, milles ühiskonna avalikku huvi esindav institutsioon kehtestab õiglase konkurentsi reeglid ning ühiskond tagab ühel või teisel viisil igaühele võimetekohase eneseteostuse ja igapäevase toimetuleku võimaluse.^[1] Selle alused pani paika Lääne-Saksa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) 1949. aastal, kantsler Konrad Adenaueri juhtimisel.^[2] Majandusmudeli alused sõnastati 20. sajandi esimesel poolel nn Freiburgi koolkonda kuulunud majandusteadlaste poolt.^[3]

Sotsiaalse turumajanduse tunnuseks on vastastikust kasu taotlev koostöö ning kasu hindamine pikaajalise arengu mõõtmes. Investeeringute hindamisel lähtutakse utilitarismist (lad utilitas tähendab kasu), mis on eetiline positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus see, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kasu hinnatakse üleüldise hüve hulgaga. ^[4]

Sotsiaalse turumajandusmudeli tunnuseks on inimkapitali väärtustamine ning aluseks kaduraha (mis ei lase kasutada raha võimu teostamise vahendina), jätkusuutlikkust kindlustav ühistegevus, osapoolte vajadusi vastastikku arvestavad majandussuhted (partnerlus), võimekaimate toetamine sõltumata nende päritolust ja taustast ning hädasolijatele kokkuleppelise suurusega inimliku toimetuleku kindlustamine (näiteks negatiivse tulumaksu põhimõttel). Selle majandusmudeli erinevaid lahendeid eristab üksteisest see, kes ühistegevuse algatajaks on avalikku ruumi haldavad ametnikud, ettevõtjad või üksikisikud.

Sotsiaalse turumajanduse mudelis on keskne roll partnerlusel või ühistulisel (kooperatiivsel) ettevõtlusvormil, mis tasakaalustavad kasumi maksimeerimisele keskendunud suurte või koguni monopolistlike ettevõtete mõjuvõimu turul ja taastab turumajandusliku tasakaaluseisundi. Ühistu kaudu kaupu/teenuseid sisse ostes või oma toodangut müües saavad väikeettevõtjad ja tarbijad ära kasutada mastaabiefekti ning saada seeläbi suuremat tulu oma toodangu müügist või säästu kaupade ja teenuste sisseostul. Ühistu omanikeks on reeglina väikeettevõtjad või lõpptarbijad. Ühistu taotleb tulu nagu iga teine äriühing, kuid kasum tekib reeglina selle omanikel, kuna ära jäävad lisaväärtust maksimeerivad vahendajad ja dividendide väljamaksmisel tekkiv tulumaksu kohustus. Sotsiaalse turumajandusega riikides (Soome, Saksamaa, Šveits, Taani, Holland jt) võib ühistulise ettevõtlusvormi osakaal mõnedes majandusharudes ulatuda 90%-ni (põllumajandus üldse, eriti aga aiandus, maapiirkondade kaubandus, pangandus ja kindlustus).

Sotsiaalse turumajanduse tähenduses on kasutatud ka mõistet „Reini kapitalism“, kui saksa sotsiaalse turumajanduse mudelit võrreldakse angloameerika kapitalistliku turumajanduse mudeliga.^[5] Ühisosa otsides on seda mudelit kirjeldatud angloameerika kapitalismi ja sotsiaaldemokraatia sünteesina, millega viidatakse ühiskonna ühishuve esindava institutsiooni rollile, mis kindlustab turumajanduslike vabaduste säilimise kõigile selles osalejatele.^[6] Saksa mudelit on ka vastandatud teistele majandusmudelitele ja kirjeldatud „kolmanda teena“ (kapitalismi ja sotsialismi vahel). Seda suundumust esindas muuhulgas Tony Blairi „Kolmas tee“, prantsuse dirigism, hollandi poldrite mudel, Põhjamaade majandusmudel (ametiühingute keskne) ning Jaapani majandusmudel (suurettevõtete keskne).^[7]

Sotsiaalne turumajandus eristub sotsiaalriigi bürokratistlikust majandusmudelist sellega, et otsustusõigus jääb turuosalistele ja majandust suunavad nende hinnamehhanismi alusel langetatud otsused, mitte ametnike koostatud plaanimajanduslikud projektid. Euroopa Liidu liikmesriikide sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on märgitud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

21. sajandil on kasvavate keskkonnaprobleemide tõttu hakatud rääkima „ökosotsiaalse turumajanduse kontseptsioonist“.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Germaani majanduskultuur kujunes välja pärast Karl Suure Impeeriumi lagunemist, ajal mil tänase Saksamaa alasid valitses enam kui 360 feodaalset valitsejat ning domineeris hõimukultuur. Saksa kultuuriruumi linnades tegutsesid käsitööliste tsunftid ja kaupmeeste gildid, mis omakorda olid ühinenud Hansa Liitu.

Napoleoni sõjakäigud lõhkusid ajaloolise saksa ühiskonnakorralduse ning industrialiseerumise käigus tekkis vajadus likvideerida Saksa alasid lõhestavad tolliterritooriumid ja kaotada feodaalriikide maksuõigus. Tänase Saksamaa alad ühendati Preisimaa initsiatiivil ja jõuga üheks riigiks 19. sajandil.

Tsunftiõiguse likvideerimise järel tekkis saksa majandusruumis väga palju pere-ettevõtteid, millest suur osa on säilinud 21. sajandini. Need väikeettevõtted kindlustasid enda positsiooni, turumajanduslikus konkurentsis suurte tööstusettevõtetega sellega, et ühinesid kooperatiivideks (s.t ettevõteteks, mille omanikud ja tarbijad nad samaaegselt olid).

Imperialistliku kapitalismi võidujooks oluliste maavarade leiukohtade ja turgude hõlvamiseks ning sellest süttinud sõjad kiirendasid Saksamaa tööstuslikku arengut. I maailmasõjas saadud kaotus ning sellest tulenev kohustus tasuda hiiglaslikke reparatsioone võitjariikidele, samuti 1930. aasta majanduskriis ja sellele järgnenud depressioon muutsid olukorra tavalise inimese jaoks väga raskeks. Asja ei suutnud parandada ka demokraatliku riigikorraldusega Weimari Vabariik ega Hitleri poolt rajatud militaristlik Kolmas Reich. Seetõttu pole ime, et sakslased hakkasid enam kui 150 aastat kestnud „jätkuva õuduse“ olukorras otsima kolmandat teed kapitalistliku vabaturumajanduse ja kommunistliku plaanimajanduse vahel. Kuna I ja II maailmasõda hävitasid seni maad valitsenud eliidi majandusliku ja poliitilise ülemvõimu, siis tekkinud kaos pakkus suurepärase võimaluse uue majandusmudeli katsetamiseks.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli tekkele panid aluse preisi poliitiku ja saksa riigi esimese kantsleri Otto von Bismarcki (1815–1898) initsiatiivil riikliku sunniga asutatud, töötajaid organiseerivad ja nende omafinantseerimisel põhinevad haiguskindlustuse ning hiljem ka töötus- ja pensionikindlustuse programmid. Nende initsiatiivide peamiseks eesmärgiks oli peatada tugevnev kommunistlik liikumine, mis üritas ühendada töölisklassi oma revolutsiooniliste eesmärkide saavutamiseks, ning selle majandusliku aluse elimineerimine. Bismarcki initsiatiiv kutsus ellu rahvakapitalismi arengumudeli ning see oli esimene samm heaoluühiskonna suunas.

Sotsiaalse turumajanduse mudeli alused sõnastasid saksa majandus- ja sotsiaalteadlased, kes I maailmasõja järel moodustasid mõttekoja, mida hiljem nimetati Freiburgi koolkonnaks (Freiburger Konzil). Weimari Vabariigi kokkuvarisemise järel ja enne II maailmasõja lõppu moodustus Saksamaal uuesti kaks majandusteadlaste mõttekoda: üks Freiburgi ja teine Kölni ülikoolis. Nende mõttekodade töö käigus sai selgeks, et sõjajärgses kaoses tuleb riigi majandusliku võimsuse taastamiseks rakendada riiklikku sekkumist turgude tegevusse.

Teadlased asusid seisukohale, et korra püsimiseks ja stabiilsuse tagamiseks on vaja turumajandusest väljapoole jäävat, erahuvideta ja erapooletut jõudu, mis kehtestaks õiguskorra ja tagaks selle püsimise. „Liberaalse interventsionismi“ teostamiseks sobis kõige paremini bürokraatlik aparaat, mis kannab riigis haldusvõimu ning kindlustab õiguslikult sätestatud korra säilimise. Seda uut turumajanduslikku mudelit hakati nimetama ordoliberalismiks. Saksa majandusteadlane ja poliitik Ludwig Erhard (1897–1977), kes oli Saksa riigikantsler aastatel 1963–1966, viis Konrad Adenaueri valitsuse majandusministrina Saksamaal läbi majandusreformi nimetatud ideoloogia põhimõtteid järgides. Reform oli edukas ja pani aluse Saksamaa majanduse taassünni „imele“. Saksa majandusmudelit hakati hiljem nimetama sotsiaalseks turumajanduseks.^[8]

Ka Euroopa Liidu liikmesriikide sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on sõnastatud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

Sotsiaalse turumajandusmudeli elemendid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimkapitali väärtustamine. Sotsiaalse turumajanduse tugevuseks on see, et ta suudab maksimaalselt ära kasutada olemasolevat inimpotentsiaali, tagades igaühele võimetekohase õppimise ja eneseteostuse võimaluse sõltumata tema päritolust. Sotsiokraatiast pärinevate meetmete rakendamisega välistatakse mõjuvõimsate inimeste omakasupüüdlikud intriigid, millega nad püüavad luua enesele eesõigusi teiste suhtes ning tagatakse võimekaimate inimeste esiletulek valdkonnas, milles neist on kogu ühiskonnale kõige enam kasu.

Kaduraha. Vältimaks rahakapitali kasutamist võimu teostamise vahendina ja ebaõiglaste majandussuhete tekitamist seeläbi, kasutatakse sotsiaalse turumajanduse mudelis kaduraha. Sellist lahendit saab efektiivselt rakendada digiraha süsteemis nn kontotasu vormis (süsteemi ülalpidamiskulude katteks), kui koos rahasüsteemi loomisega sätestatakse seadusandlikult, et iga kuu väheneb kontol oleva raha summa näiteks 1% võrra (kontole paigutatud raha väärtus jõuab nullini sellisel juhul 460 kuu ehk 38,3 aasta pärast). Sellises olukorras peab raha omanik, kui ta ei taha selle ostujõudu kaotada kas tarbima selle kiiresti ära (tagab suure käibe) või investeerima ettevõtlusse või varasse, mille väärtus püsib või koguni kasvab.

Ühistegevus pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Kui kapitalistlikus turumajanduses väärtustatakse hetkel teenitava kasumi suurust hoolimata selle pikaajalistest mõjudest, siis sotsiaalse turumajanduse mudelis hinnatakse teenitava kasumi suurust pikas plaanis aastatest kuni aastakümneteni. Kuid kasumi maksimeerimine pikas plaanis tähendab, et turul osalejad peavad tegema koostööd, mis algab ühisrahastuse projektidest, millega finantseeritakse lisaks lühiajalistele projektidele nii fundamentaalvaldkonna teadusuuringuid kui ka suurte infrastruktuuri rajatiste ehitamist. Ühistegevuse kaudu kujundatakse ka turgu nii, et ettevõtlus väärtustaks loodus- ja sotsiaalset keskkonda ning tootmiskulude hulka arvestatakse ka tekitatud kahju heastamise kulud.

Osapoolte vajadusi arvestavad majandussuhted (mutualism). Turumajanduse tunnuseks on see, et turul osalejad lahendavad oma probleemid ise ning väldivad riikliku institutsiooni sekkumist majandusarengutesse. Selle saavutamiseks peavad tööandjad ja töövõtjad tegema koostööd nii, et olemuslikult vastandlikud huvid ja vajadused saaks rahuldatud. See võib toimuda nii riigi poolt sätestatud korras ja raamides (tingimusel, et ametnikud ei sekku sellesse protsessi) või tööandjate initsiatiivil või tööandjate ja töövõtjate (sündikaadid) ühenduste vahelise läbirääkimise käigus ja demokraatlikus otsustusprotsessis (targa parve põhimõttel).

Minimaalse toimetuleku kindlustamine hädasolijatele. Sotsiaalse turumajanduse eesmärgiks ei ole võrdsustamine, vaid riskide maandamine ja kuritegevuse põhjuste elimineerimine. Toimetulekuallikata jäänud inimeste minimaalsete vajaduste (et säilitada huvi ise midagi ette võtta olukorra parandamiseks) rahuldamiseks võidakse rakendada riiklikul tasemel negatiivse tulumaksu lahendust (mis on minimaalse halduskulu ja suurima mastaabiefekti tõttu kõige tulemuslik lahend) või rakendada sundi, et kõik inimesed ühineks mõne erakindlustusskeemiga kohe peale seda, kui nad hakkavad vastutama ise enda toimetuleku eest.

Konfliktide lahendamine ja kuritegevuse piiramine. Turupõhistest tehingutest tekkinud vaidlused ja konfliktid lahendatakse kaubanduslikes arbitraažikohtutes, kuid avalikus ruumis ja isikuvastaste kuritegude uurimine, süüdlase tuvastamine ja tekitatud kahju heastamise korraldamine jääb riikliku kohtusüsteemi haldusalasse. Süüdlane peab tekitatud kahju kompenseerima rahalise hüvitisega või siis vabatahtliku tööga kannatanud heaks, kui ta seda ei tee siis saadetakse ta moraalipõhimõtteid järgides eraldatud territooriumile või saarele omasuguste keskele elama, kus nad peavad ise katma enda ülalpidamiskulud.

Riikliku institutsiooni roll. Võrreldes teiste turumajanduse mudelitega võib sotsiaalses turumajanduses olla riigi roll suhteliselt suur, kuna paljusid ühiskonna ja riigi pikaajaliste huvide seisukohalt oluliste projektide finantseerimine ja haldamine on lõppkokkuvõttes riikliku institutsiooni kaudu odavam, eeldusel et süüdatakse vältida korruptsiooni ja edutatakse vaid kõige kompetentsemaid. Nii võib riik osaleda või hallata fundamentaaluuringute finantseerimisel, suurte infrastruktuuri rajatiste ehitamisel ja haldamisel (et vältida nende kasutuse tasuliseks muutumist), samuti võib ta vastutada avalikus ruumis korra hoidmise jms eest. Lisaks muidugi vältimatud õiguskorra kehtestamise, sõjalise kaitse korraldamise ja finantseerimise ning välisuhete korraldamine teiste riikidega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Ralph M. Wrobel. "Social Market Economy as Alternative Approach of Capitalism after the Financial and Economic Crisis"(PDF).
↑ Spicka, Mark E. (2007). Selling the Economic Miracle: Reconstruction and Politics in West Germany. Berghahn Books. ISBN 978-1-84545-223-0.
↑ Steffen Mau (2003). Moral Economy of Welfare States. Routledge. p. 74. ISBN 978-1-134-37055-9.
↑ Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century (7th ed.). George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8.
↑ Naoshi Yamawaki (2002). "Walter Eucken and Wilhelm Röpke. A reappraisal of their economic thought and the policy of ordoliberalism". In Yuichi Shionoya (ed.). German Historical School. Routledge. p. 199. ISBN 1-134-62044-6.
↑ Susan Albers Mohrman; Philip H. Mirvis; Christopher G. Worley; Abraham B. Shani (2013). Building Networks for Sustainable Effectiveness. Emerald Group Publishing. p. 16. ISBN 978-1-78190-887-7.
↑ Melanie Walker; Jon Nixon (2004). Reclaiming Universities from a Runaway World. McGraw-Hill International. p. 78. ISBN 978-0-335-21291-0.
↑ Tammert, Paul (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluühiskonna vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 147-148.

[1] Ralph M. Wrobel. "Social Market Economy as Alternative Approach of Capitalism after the Financial and Economic Crisis"(PDF).

[2] Spicka, Mark E. (2007). Selling the Economic Miracle: Reconstruction and Politics in West Germany. Berghahn Books. ISBN 978-1-84545-223-0.

[3] Steffen Mau (2003). Moral Economy of Welfare States. Routledge. p. 74. ISBN 978-1-134-37055-9.

[4] Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century (7th ed.). George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8.

[5] Naoshi Yamawaki (2002). "Walter Eucken and Wilhelm Röpke. A reappraisal of their economic thought and the policy of ordoliberalism". In Yuichi Shionoya (ed.). German Historical School. Routledge. p. 199. ISBN 1-134-62044-6.

[6] Susan Albers Mohrman; Philip H. Mirvis; Christopher G. Worley; Abraham B. Shani (2013). Building Networks for Sustainable Effectiveness. Emerald Group Publishing. p. 16. ISBN 978-1-78190-887-7.

[7] Melanie Walker; Jon Nixon (2004). Reclaiming Universities from a Runaway World. McGraw-Hill International. p. 78. ISBN 978-0-335-21291-0.

[8] Tammert, Paul (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluühiskonna vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 147-148.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]