Laissez-faire

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Laissez faire)

Laissez faire ehk laissez-faire ehk laisser-faire [less'ee feer] (itaalia keeles lasciate fare) on oma algses tähenduses füsiokraatidelt pärinev printsiip, mille kohaselt riik peaks hoiduma majandusellu sekkumast. Praegu mõistetakse selle all ka lihtsalt vabaturumajandust.

Väljend tuleb prantsuskeelsest ütlusest laissez faire, laissez passer 'laske teha [jätke rahule], laske juhtuda'.

Väljendit kasutas esimest korda ilmselt markii d'Argenson anonüümses kirjas ajakirjale Journal Économique aastal 1751. Esmakasutajaks on peetud ka Vincent de Gournay'd. Turgot' järgi tuletas Gournay selle väljendi kaupmees Thomas Le Gendre'i (1638–1706) vastusest Colbert'ile, kes oli küsinud, kuidas kaupmehi aidata: "Laissez-nous faire." 'Laske meil teha.'

Laisser-faire 'i printsiipi propageerib libertarism, mille järgi kapitalistlik majandussüsteem on seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub. Printsiibi pooldajad lähtuvad eeldusest, et reguleerimata majandus tagab tendentsina üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu.

Laissez-faire 'i printsiip tekkis reaktsioonina merkantilismile, mille kohaselt riik peab enda tugevdamiseks võtma tööstuse ja kaubanduse, eriti väliskaubanduse, enda kontrolli alla. Esimene, kes Prantsusmaal laissez-faire 'i printsiipi propageeris, oli Pierre Boisguillebert. Tema järgi on majanduse tasakaaluseisund saavutatav ainult vaba konkurentsi tingimustes ilma valitsuse vahelesegamiseta.

Et Prantsusmaa merkantilismi järgides alates 17. sajandist rakendas meresõiduseadusi, kaubandusmonopole, makse ja muid kaupmeeste tegevust piiravaid regulatsioone, töötasid füsiokraadid 18. sajandil välja kaupmeestele vabadust tagavad printsiibid. Eriti olid nad vastu äritegevuse maksustamisele.

Briti majandusteadlase Adam Smithi järgi ei tule eesmärgiks seada mitte riigi tugevust, vaid üksikisiku heaolu. Sellest lähtudes leidis ta, et kaubandusel ei tohiks olla riigi poolt seatud piiranguid. Kui lasta üksikisikutel vabalt juhinduda omakasust, siis kujuneb välja konkurentsi "nähtamatu käsi", mis reguleerib majandust efektiivsemalt kui riik. Smithi meelest on riigi roll siiski hädavajalik kaubandust hõlbustavate avalike rajatiste (näiteks kanalite ja dokkide) ehitamisel ning väliskaubanduse reguleerimisel kodumaise tööstuse kaitseks.

Jeremy Bentham arendas laissez-faire'i õpetuse põhjal välja individualismi ja utilitarismi filosoofia, mis omandas lõpule viidud kuju John Stuart Millil. See mõtteviis oli meelt mööda tööstusliku pöörde aegsetele vabrikantidele ja kaupmeestele, kellele jäid jalgu feodalismiajast pärit piirangud.

Vabakaubandust ja laissez faire'i propageeris Manchesteri koolkond, eriti Richard Cobden ja John Bright, nii et nendest said üldtunnustatud klassikalised printsiibid. Cobden ja Bright, kes olid ise edukad ärimehed, saavutasid viljaseaduste (toiduhindu kõrgel hoidnud merkantilistlike importtollide) tühistamise. Samuti olid nad vastu tööliste tööpäeva pikkust ning naiste ja laste tööd reguleerivatele seadustele.

Laissez-fairei printsiipe ei rakendatud kuskil täielikult ellu. Kaitsetollid säilitati igal pool.

19. sajandil hakkasid ettevõtted moodustama truste ja kartelle hindade ja tootmismahtude kontrollimiseks. Seega viis konkurents välja monopolide tekkimiseni. See nõudis riigi mittesekkumise printsiibist loobumist, et vaba konkurentsi taastada. 20. sajandil hakati seadusega keelama kaubanduse piiramise kokkuleppeid ja "kõlvatut konkurentsi".

See sundis laissez-faire'i teooriat oma rõhuasetust muutma. Konkurentsi asemel hakati rääkima sellest, kui tähtis on kasum kui tootmise motiiv ja eraalgatus kui majanduskasvu mootor.