Läänemere loomastik

Läänemeri satelliidifotol 2000. aasta märtsis

Läänemere loomastiku all mõistetakse Läänemeres elavaid või eluviisilt Läänemerega seotud loomi. Läänemere madala soolsuse tõttu elab meres nii merelise kui ka mageveelise päritoluga organisme.

HELCOM 2020. aasta aruandes on Läänemere loomastikku arvatud 2043 liiki selgrootuid (sisse pole arvestatud pelaagilist loomhõljumit), 242 kalaliiki, 159 veelinnuliiki ja viis imetajaliiki (viimaste hulka pole arvatud eksikülalisi).

Üldised jooned

Läänemerd peetakse maailma suuruselt teiseks sisemereks. Võrreldes tüüpilise soolsusega meredega iseloomustab Läänemere loomastikku siinse eraldatuse ja riimveelisuse tõttu suhteline liigivaesus. Kuna Läänemeri tekkis pärast viimast jääaega, siis ei ole mere suhtelise nooruse tõttu geoloogilisel ajaskaalal Läänemeres kujunenud ka oma endeemseid liike.

Paljud siinsed liigid elavad pidevas harjumatust soolsusest ja temperatuurist põhjustatud stressis, mistõttu on kasvult väiksemad, arengult aeglasemad ja nende tundlikkus keskkonna muutuste suhtes on suur. Merelist päritolu liikide arvukus ja kasvukiirus Läänemeres on enamasti korrelatsioonis vee soolsusega. Seetõttu on rohkem liike mere suurema soolsusega lõunaosas. Kõige liigivaesemateks piirkondadeks on Läänemere keskosa sügavamad alad, idaosas liikide arvukuses kindlat mustrit pole.

Liigirikkaimad piirkonnad Läänemeres on Põhjamerega piirnevad Kattegat, Suur-Belt ja Øresund (kuni 1791 liiki) ning Kieli laht (kuni 1000 liiki). Eesti vetest on liigirikkaim Soome laht, mille liigirikkus on võrreldav Mecklenburgi lahe ja Arkona merega Läänemere lõunaosas (kuni 800 liiki). Silmatorkavalt liigivaesed (kuni 300 liiki) on Lääne-Gotlandi bassein, Liivi laht, Gdański laht ja Rootsi ja Eesti vahele jääv Läänemere keskosa, kuni 400 liigiga on Põhjalaht, Kvarken, Ahvenamaa meri ja Ida-Gotlandi bassein.

Läänemere elustiku peamine mõjutaja on kliima, kuid järjest enam mõjutab merd ka valglas elavate inimeste tegevus. Elustikku on muutnud väärtuslike kalavarude ülepüük, vee eutrofeerumist tekitavate toitesoolade (väetisejäägid) ning keskkonnaohtlike ainete merrejuhtimine. Praegu on takistatud lõhe looduslik paljunemine (suur osa lõhepüükidest põhineb kasvatatud noorjärkudel) ning tursa ja väärtuslike rannikukalade varu juurdekasv on häiritud. Mereimetajate arvukus on vähenenud väga palju ja nende populatsiooni säilitamiseks on nad kaitse all. Samuti mõjutab ohtlik inimtegevus merelinde.

Kujunemine

Läänemere lesta (Platichthys solemdali) eksemplar

Läänemere loomastik on kujunenud koos mere kujunemisega ja eri liigid lisandunud selle eri ajajärkudel. Joldiamerre rännanud liikide järglased on riimveelised ja merelised glatsiaalreliktid, hilisemad tulnukad on merelised boreaalsed liigid ning mandriveekogudest pärit mageveeliigid.

Läänemeres pole mere suhtelise nooruse tõttu oma endeemseid loomaliike, ainsaks hiljuti leitud erandiks on 2018. aastal kudemisstrateegia erinevuse alusel uueks liigiks eristatud läänemere lest (Platichthys solemdali), kes elab ainult Läänemeres.

Läänemere elustik täieneb pidevalt uute liikidega. Võrreldes HELCOM 2012. aasta Läänemere liikide nimistuga on 2020. aasta nimistusse lisandunud 145 selgootute liiki ja kaks kalaliiki, linnuliikidest lisati nimistusse 33 pesitsejat ja 69 talvitujat. Uute liikide sisseränne on kiirenenud, sest neid tuuakse väljapoole nende levikupiire laevade ballastveega. Uute liikide lisandumine mere ökosüsteemi on probleemne, sest võib põhjustada suuri ökosüsteemide muutusi.

Liigid

Selgrootud

Temora longicornis

Järve kiivrik (Daphnia cucullata)

Macoma balthica

Meririst

 Pikemalt artiklis Läänemere selgrootute loend

HELCOM 2020. aasta aruandes on Läänemere loomastikku arvatud 2043 liiki selgrootuid (nimistus puuduvad pelaagilise zooplanktoni liigid ja mikro- ning meiobentose liigid). Üksnes merelise päritoluga on Läänemere loomastikus karikloomad (Scyphozoa) kahe liigiga, kammloomad (Ctenophora) kuue liigiga, siilussid (Kinorhyncha), keraskärssussid (Priapulida) kahe liigiga ja hulkharjasussid (Polychaeta) 359 liigiga. Ülejäänud rühmad, nagu hüdraloomad (Hydrozoa), rõngussid (Annelida), sammalloomad (Bryozoa), limused (Mollusca), lülijalgsed (Arthropoda) jt on riimvee- või mageveeliigid, kes taluvad ka madalamat soolsust.

Eesti mereala selgrootuid oli 2012. aasta seisuga tuvastatud 22 selgrootute klassist kokku 440 liigiga. Suhteliselt liigirikkamad neist olid vähilaadsed (Crustacea), keriloomad (Rotatoria) ja putukad (Insecta) vastavalt 119, 100 ja 63 liigiga.

Eesti vete zooplanktonis domineerivad merelised ja riimveelised aerjalalised: avamerel on levinumad ebahormik (Pseudocalanus elongatus), koodik (Temora longicornis), tavaline tömbik (Acartia bifilosa) ja tiib-ahaskoodik (Eurytemora affinis), suvel vesikirbulised (Bosmina coregoni maritima, Evadne nordmanni ja perekonna Podon liigid) ning keriloomad Synchaeta baltica, Synchaeta monopus jt. Soome ja Liivi lahes, kus zooplanktoni produktsioon on suurem kui avameres, on ülekaalus riimveelised liigid Acartia bifilosa ja Eurytemora affinis; lahtede rannavööndis mageveeliigid keriloomad Keratella quadrata, Keratella cochlearis ja vesikirbulistest järve kiivrik Daphnia cucullata, Daphnia cristata, suvine hõljursõudik (Mesocyclops leuckarti) jt. Lahtede süvavees on reliktset aerjalalist Limnocalanus grimaldii.

Kõrveraksetest on Eesti vetes esindatud vaid mõned hüdraloomade liigid ja karikloomadest on tavaline, vahel massiline meririst (Aurelia aurita). 21. sajandil on faunasse tulnukatena lisandunud mitu uut kammloomaliiki, sealhulgas ameerika kammloom ja Mertensia ovum.

Põhjaloomastik on Eesti merealal esindatud 92 taksoniga. Ka zoobentose produktsioon on Liivi ja Soome lahes suurem kui avameres. Eesti merevetes domineerivad balti lamekarbi (Macoma balthica) kooslused, avameres ja Soome lahes on ka söödava rannakarbi (Mytilis edulis) ja küüraka harjaslabalase (Pontoporeia femorata) biotsönoose ning Liivi lahes tavalise harjaslabalase (Pontoporeia affinis) ja merikilgi (Saduria entomon) kooslusi. Karpidest esineb Eesti merealal veel liiva-uurikkarp (Mya arenaria), südakarp (Cerastoderma sp) ja rändkarp (Dreissena polymorpha). Mere ökosüsteemides on oluline roll põhjalähedastes veekihtides vabalt liikuvatel lõhkjalalistel, nagu mere kuulmiksaba (Mysis mixta), reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), uuskuulmiksaba (Neomysis integer) jt.

Merevee eutrofeerumine on põhjustanud põhjaelustiku koosseisu muutusi. Sügavatel aladel oleneb zoobentose seisund vee hapnikusisaldusest: süvavee stagnatsiooni perioodil hävib ta hapnikupuuduse tõttu, kuid pärast soolase hapnikurikka vee juurdevoolu koloniseeritakse sügavad alad uuesti.

Kalad

 Pikemalt artiklis Läänemere kalad

Euroopa kilu (Sprattus sprattus), mille alamliik on Sprattus sprattus balticus

Lest (Platichthys flesus) Vääna-Jõesuu rannikumeres

Püütud räimed

HELCOM 2020. aasta aruandes on Läänemere loomastikku arvatud 242 kalaliiki. Läänemere madal soolsus võimaldab siin elada magevetest pärit kalaliikidel, kuid osa kalastikust moodustavad ka Atlandi ookeanist pärit liigid. Läänemeres elavad ookeanikalad on sageli väiksemad kui nende ookeanides elavad liigikaaslased, nii nagu räim (Clupea harengus membras) on heeringa (Clupea harengus) väikesekasvuline alamliik, ning mõned Läänemeres elavad kalaliigid ei saa mere liiga väikese soolsuse tõttu siin järglasi. Lisaks leidub Läänemeres ka siirdekalu, kes rändavad kudema merest mageveekogudesse või vastupidi.

Eesti aladel elab Läänemeres 32 liiki merekalu, 10 liiki siirdekalu ning 26 liiki mageveekalu. Merekaladest on arvukaimad ja majanduslikult olulisimad räim ja kilu (Sprattus sprattus balticus). Tursa (Gadus morhua) arvukus tõuseb ajal, mil Atlandi vee sissevoolu tõttu on soolsus Eesti merevees tavalisest suurem, muul ajal on arvukuselt kolmandal kohal lest (Platichthys flesus) ja tuulehaug (Belone belone), ka merisiig ja vähemal arvul kammeljas. Teised tavalised merekalad on ogalik (võib sigida ka magevees), emakala, merihärg, nolgus, väike tobias ja madunõel. Väiksema levikuga on pisimudil, must mudil, väike mudil, suurtobias, merivarblane, pullukala ja merinõel. Paljudest neist liikidest toituvad röövkalad. Harvad on võikala, nelipoiseluts, suttlimusk, kirju mudil, meripühvel ja raudkiisk, eksikülalised Läänemeres on anšoovis, mõõkkala, pollak, makrell, soomus- ja merilest.

Siirdekalade liike elab Eesti merealal 10. Anadroomsed kalad, kes tulevad kudema merest jõkke, on sõõrsuudest merisutt ja jõesilm, kaladest atlandi tuur, lõhe, vinträim (teada varasemast, praegusest puuduvad andmed), meriforell, osa merisiia asurkonnast ja vimb. Meritint võib kudeda nii jões kui jõe läheduses magestunud lahes. Mageveest merre rändaja (katadroomsed kalad) on Eestis angerjas.

Lisaks päris mere- ja siirdekaladele elavad rannikumeres ka mageveekalad, kuid riimvees sigivad neist siiski vähesed (ahvenlaste sugukonna liigid, haug, karplastest säinas ja nurg).

Läänemere olulised püügikalad on räim (kudeaja järgi eristatakse kevad- ja sügisräime, sügisene on vähearvukas), kilu, lest ja tursk, kes on ka levinud ja arvukad kalaliigid. Kilu ja räim kuuluvad mõlemad pelaagiliste kalade hulka ja neid püütakse enamasti traalidega ja nad moodustavad Eesti kaubanduslikel eesmärkidel püütava kala saagist üle 90%. Lõhe, ahven, koha ja lest on aga Eestis olulised väikesemahulise kohaliku rannapüügi jaoks.

Merelinnud

Valgepõsk-laglede lennuparv Puise poolsaarel

Isas- ja emashahk

Läänemerega kui elukeskkonnaga on seotud palju linnuliike, enamuses kurvitsaliste ja haneliste seltsidesse kuuluvad linnud. Samuti kulgevad üle Läänemere olulised lindude rändeteed. Läbirändajatest on eriti arvukad aul, kelle isendite koguhulk rändel võib olla mitu miljonit, samuti sinikael-part, valgepõsk-lagle ja rabahani, kõiki üle 100 000 isendi.

Läänemere linnustikku iseloomustab ookeaniliste linnuliikide täielik puudumine ja mereliste liikide arv on tunduvalt väiksem kui Põhjameres. Samas kompenseerib mereliikide arvu vähesust siseveekogude liikide lisandumine eriti mere kirde- ja põhjaosas, nii et Läänemere linnustikku ei saa ühelgi viisil nimetada liigivaeseks.

HELCOM 2020. aasta nimistusse on kantud nii pesitsevad merelinnud, kes olid ka eelmises nimistus, kui ka uue rühmana nimistusse lisatud talvituvad linnuliigid. Merelindudeks loeti seal liigid, kes pesitsesid eelistatult rannikul ja sisemaal vaid erandina, samuti liigid, kes on rannikul arvukamad kui sisemaal, ja lõpuks liigid, kes asustavad tüüpiliselt rannikuga seotud elukeskkondi nagu abajad, padurad, luited ja skäärid.

Läänemere ala on nimistus jagatud riikide järgi. Pesitsejate ja talvitujate nimistud on dokumendis eraldi ja liigid neis kattuvad osaliselt. Kokku on nimistus 159 linnuliiki, kellest 90 on pesitsejad, neist 33 uut. Talvituvad liigid lisati HELCOM aruandesse esmakordselt, kuna leiti, et osa nende elutsüklist on merega tugevalt seotud ning seega nad vastavad nimistu koostamise tingimustele. Talvituvaid linnuliike lisati nimistusse kokku 69.

Pesitsejate liikide üldarv on suurim Läänemere Eesti vetes – 67 liiki, järgnevad Saksamaa 62 liigiga ja Rootsi 57 liigiga. Taani pesitsejate nimistust arvati välja vihitaja. Eesti nimistu on lisatud liikide arvult teisel kohal. Talvituvate lindude liikide arvult on esikohal Saksamaa 51 ja 50 liigiga vastavalt Macklenburgi ja Schleswig-Holsteini vetes, järgnevad Poola 35 liigiga ja Soome 34 liigiga.

Kõige arvukamalt on pesitsejate nimistus esindatud haneliste selts (Anseriformes) 24 liigiga, kurvitsaliste selts (Charadriiformes) 39 liigiga ja värvulised (Passeriformes) 14 liigiga. Merelindudest pesitsejatest on tuntuim tüüpiline merelind hahk, eriti mere kesk- ja põhjaosas. Ta pesitseb kaljusaarekestel ja lamedal kaljurannikul ning on seetõttu arvukas Soome ja Rootsi ranniku skäärides. Eesti vetes pesitseb hahk ainult Vaika kaljusaarekestel Saaremaa lääneranniku lähedal. Pütilisi (Podicipediformes) on pesitsejate hulgas neli liiki, pelikanilistest (Pelecaniformes) on oma leviala jõudsalt laiendanud kormoran, kullilistest pesitseb kolm liiki merikotkas, kalakotkas ja roo-loorkull.

Talvitujate nimistus on arvukaimad hanelised 31 liigiga, kurvitsalised 18 liigiga, pütilised nelja liigiga ja Läänemerel üksnes talvituvad kaurilised (Gaviiformes) nelja liigiga.

Mereimetajad

Hallhüljes Malusi saarte juures

Läänemere loomastiku hulka loetakse HELCOM nimistu järgi järgmised imetajad:

• Hallhüljes (Halichoerus grypus)
• Randal (Phoca vitulina)
• Viigerhüljes (Pusa hispida botnica)
• Pringel (Phocoena phocoena)
• Saarmas (Lutra lutra)

Läänemerre on eksikülalistena sattunud vaalalised laiksilm-delfiin (Tursiops truncatus), küürvaal (Megaptera novaeangliae) ja valgevaal (Delphinapterus leucas) ning valgekoondelfiin (Lagenorhynchus albirostris).

Võõrliigid Läänemeres

Tõruvähkidega kaetud karp, Usedomi saar

Kalanduses sissetoodud võõrliikide kõrval (nt hävinud asurkonna taastamine, töönduskala toidubaasi rikastamine sissetoodud liikidega) on olemas võõrliikide juhuslik invasioon, mis toimub peamiselt laevanduse vahendusel, laevade ballastvee mahutites ja laeva korpuse pealispinnal. Samuti saavad võõrliigid levida tehislike kanalite kaudu või kasvandustest, aga järjest enam ka seoses akvaariumi- ja muu eluskala kaubandusega. Tänapäeval on seoses laevanduse arenguga (suuremad ja puhtamad ballastveemahutid, kiiremad laevad, uued sadamad) võõrliikide invasioon kiirenenud ja kasvanud.

2022. aastaks oli Läänemeres kokku registreeritud üle kahesaja võõrliigi, kellest elujõulisi asurkondi moodustab umbes kolmandik, 2023. aasta seisuga on teada 223. Ajavahemikus 2016–2021 leiti Läänemerest HELCOM andmetel 13 uut tulnukliiki, enamus neist mitmesugused vähiliigid jt selgrootud, kuid ka kaks kalaliiki. Suur osa selle ajavahemiku võõrliikide leide tehti Läänemere lääneosast, aga nii hulkharjasuss ogajas tolmuhari (Laonome xeprovala) kui ka ida-lontmudil (Proterorhinus nasalis) on leitud Eesti vetes (eelnenud seireperioodil, 2011–2016, leiti 12 uut liiki).

Läbi aegade on Eesti merevetest leitud vähemalt 32 võõrliiki (mikroorganismide kohta info puudub). Kolmeteistkümnest võõrkalaliigist toodi töönduslike kalavarude rikastamise eesmärgil 1960. ja 1970. aastatel sisse kaheksa liiki (gorbuuša, keta, kisutš, vikerforell, Siberi tuur, Vene tuur, sterlet ja beluuga), kuid ükski neist ei moodusta elujõulisi populatsioone sobimatute paljunemistingimuste tõttu. Töönduslikus koguses populatsiooniga liigid on hõbekoger (Liivi lahes) ja ümarmudil (Muuga lahes).

Planktilised võõrliigid on aerjalaline Acartia tonsa, vesikirp Cercopagis pengoi, tavaline tõruvähk Balanus improvisus (planktilised on vastsed) ja Virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta (vastsed). Pelaagilised on ka tulnukatest kammloomad ameerika kammloom (Mnemiopsis leidyi) ja Mertensia ovum. Bentilistest selgrootutest on võõrliigid Balanus improvisus, liiva-uurikkarp Mya arenaria, Virgiinia keeritsuss Marenzelleria neglecta, rändtigu Potamopyrgus antipodarum, vööt-kirpvähk Gammarus tigrinus, garneel Palaemon elegans ja Põhja-Ameerika päritolu Harrise mudakrabi Rhithropanopeus harrisii. Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis arvukus on 2010. ja 2011. aastal oluliselt vähenenud.

Võõrliikide seire

2000. aastatel töötati välja Läänemere bioloogilise reostuse indeks (BPL). Eesti merevesi võib selle määramise metoodika alusel (skaalal nullist neljani: 0 – mõju ei ole; 4 – oluline ja suur mõju) jagada kahte ossa. Liivi ja Soome lahe BPL indeksi väärtus on 3 ning Väinamere ja Läänemere avaosa BPL väärtus on 2.

Liivi lahes on mõõdetava mõjuga 12 võõrliiki ning Soome lahes 18 võõrliiki. Võõrliikidest kõige mõjutatavamad piirkonnad on Läänemere idaosa lahed (Soome laht ja Liivi laht) ja säärlõukad (Kura säärlõugas ja Visla säärlõugas), mille BPL=3. Ülejäänud Läänemere osad on ühe palli võrra paremas seisus.

Meetmed

Kõige olulisem võõrliike käsitlev rahvusvaheline lepe on rahvusvaheline laevade ballastvee ja setete kontrolli ning käitlemise konventsioon – BWM (International Convention for the Control and Management of Ships' Ballast Water and Sediments). Ballastvee konventsiooni põhieesmärk on vähendada võõrliikide levimist laevade ballastvee mahutite kaudu. Peale laevaomanike ja laeva lipuriikide paneb konventsioon kohustusi ka sadamatele.

Võõrliikide leviku piiramiseks on laevad hiljemalt 2024. aasta septembrist kohustatud oma ballastvett puhastama. Eesti ühines ballastvete kasutamise rahvusvahelise kokkuleppega 2018. aastal. Kokkuleppe kohaselt tuleb laeva ballastvett puhastada ning selleks peavad laevadel olema puhastusseadmed. Ballastvee käitlemise nõuded kohalduvad kõikidele rahvusvahelisi reise tegevatele laevadele, millel on ballastvee mahutid.

Nõude puhul võetakse arvesse konkreetset piirkonda või piirkondi, mille vahel laev liigub. Juhul kui laevad liiguvad ühes merepiirkonnas ja kindlate sadamate vahel, ei pea alati ballastvett puhastama ning laevadele antakse sellekohane vabastus kohaliku fauna hindamise alusel (näiteks kui Tallinna ja Helsingi sadamate lähedasel merealal elutsevad sarnased liigid, mis ei kujuta endast mingit ohtu ei Eesti ega Soome merealadele, siis pole ballastvee puhastamine vajalik).

Kirjandus

• Ojaveer, Evald. "Läänemeri. Ökosüsteemid ja elusvarud, nende hindamine ning haldamine". Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 2014. ISBN 978-9985504253
• G. Martin, K. Torn. "Eesti mereala makrofüütide ja suurselgrootute liiginimekirjade koostamine". - TÜ Eesti Mereinstituut. Tallinn, 2018

Välislingid

• HELCOM Checklist 2.0 of Baltic Sea Macrospecies. - Baltic Marine Environment Protection Commission
• Lugeja küsib: miks Läänemere elustik nii uskumatult igav on? - ERR, Novaator, 07.12.2017