Aul

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Aul (perekond)

Aul
Long-tailed-duck.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Perekond: Aul
Liik: Aul
Ladinakeelne nimetus
Clangula hyemalis
(Linnaeus, 1758)

Aul (Clangula hyemalis) on partlaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Taksonoomia ja süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aul on auli perekonna ainus liik.

Liigi esmakirjeldaja oli Karl von Linné (1758).

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aul pesitseb tundravöötmes, Põhja-Jäämere ning suurte järvede kaldal Põhja-Euroopas, Põhja-Aasias, Alaskal ja Kanadas.

Talvituma lendab lõuna poole – Põhja-Ameerika ida- ja läänerannikule, Suure järvistu äärde ning Euroopa ja Aasia rannaaladele. Tähtsaim talvitusala on Läänemere rannik (umbes 4,5 miljonit lindu), Euroopas on neid palju talvitumas ka Briti saartel.

Talvitumise ajal moodustavad aulid suuri parvi.

Eestis on aul Lääne-Eesti rannikul ja saartel talvituv lind.

Arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aulide koguarvu hinnatakse 7,2–7,8 miljonile.

Aulide talvist arvukust Eestis hinnatakse 100 000–500 000 isendile [1].

Auli arvukus on vähenenud seoses naftareostusega. 2006. aasta jaanuaris toimunud Lääne-Eesti naftareostuse ohvriks langesid põhiliselt aulid.

Ränne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis langeb aulide kevadränne põhiliselt maikuu keskele.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aul on väiksemat sorti sukelpart.

Sulestiku värvus sõltub linnu soost (sooline dimorfism) ja aastaajast. Täiskasvanud auli kõhualune on valge. Emane lind on pruunika sulestikuga. Talvel on emaslinnu pea ja kael valged, peas on tume kroon; suvel on pea tume. Isasel on talvel musta-valgekirju sulestik pikkade kitsaste sabasulgedega. Pea on enamasti valge, põsel on tume laik, rind on tume, keha suuremalt jaolt valge. Suvel on isaslinnu pea, kael ja selg tumedad ning põsel on valge laik.

Isaslinnul on pikk terav saba, emaslinnul suhteliselt lühike terav saba.

Nokk on suhteliselt lühike. Isaslinnu nokk on tume, otsast heledam.

Aul on 38–60 cm pikk ja kaalub 500...1100 g (tavaliselt 600...700 g). Tiibade siruulatus on 75 cm. Isaslinnud on suuremad.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toitumiseks aulid sukelduvad ja ujuvad vee all. Tavaliselt toituvad nad pinna lähedal, kuid võivad sukelduda kuni 60 m sügavusele.

Nad söövad peamiselt limuseid, vähilaadseid ja mõningaid väikesi kalu.

Häälitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isaslinnud on häälekad. Nende kutsehüüd meenutab joodeldamist ning kostab nagu "au, au, aul, au".

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aul ehitab pesa kaldale varjatud kohta. Pesamaterjalina kasutab ta taimset materjali, vooderdusena udusulgi.

Kurnas on 5...12 (tavaliselt 6...10) muna. Munad on rohekad või kreemikad. Muna mõõtmed on 54×38 mm, mass umbes 43 g.

Haub ainult emaslind. Haudeaeg on 23–24, teistel andmetel 24...29 päeva.

Pojad on pärast koorumist kohe suutelised ise liikuma ja toituma.

Aulil on aastas üks kurn.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aulid elavad veekogude kaldal. Lõuna pool eelistavad nad mägijärvi ja -jõgesid.

Ohustatus ja looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aul on väheohustatud.

Mõnes riigis, näiteks Bulgaarias, on aul looduskaitse all.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]