Pesitsemine
Pesitsemine on lindudele omane sigimisbioloogiline nähtus[1] ja koosneb järgmistest ajalistest etappidest:
- paaride moodustamine koos pesitsusala väljavalimisega;
- pesitsusalas pesa asukoha valimine ja selle ehitamine;
- paaritumine;
- munemine;
- haudumine;
- poegade kasvatamine.
Osa linnuliike, kes hangivad toitu suhteliselt kaugemalt (näiteks kajaklased), pesitsevad kolooniatena.
Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]
Pesitsemiskoha järgi võib linnuliike liigitada ava-, sulus- ja võrastikus pesitsejateks. Avapesitsejad (maaspesitsejad) teevad pesa maapinnale, puu otsa, kaljule või ehitisele; suluspesitsejad pinnase-, puu- või millegi muu õõnde. Võrastikus pesitsejad[2] pesitsevad peamiselt põõsastes või puuvõrade alumises osas.
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Enamasti hauvad mõlemad vanalinnud. On ka erandeid, näiteks hanelistel haub ainult emaslind, jaanalinnulistel ainult isaslind. Linnuliike võib liigitada ka pesahoidjateks ja pesahülgajateks. Pesahoidjail (näiteks pistrikulistel) kooruvad pojad abitute ja pimedatena, pesahülgajail (näiteks hanelistel) on pojad koorudes arenenud ja lahkuvad pesast 12–48 tunni pärast[1]. Poegi kasvatavad harilikult mõlemad vanalinnud, kuid selleski on ka erandeid. Näiteks hanelistel ja kanalistel kasvatab pojad üles ainult emaslind.
Enamik linde pesitseb korra aastas. Mitu korda aastas pesitsevad troopikalindlased, kuid ka tuvilised, tihaslased ja varblased.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 EE, köide 7, Kirjastus Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn : 1994, lk 273
- ↑ Linnud Linnud Veebileht Loodusaed