Vallakohus

Vallakohus (saksa Gemeindegericht) oli seisuslik madalama astme talurahvakohus Venemaa keisririigi Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangus ning hiljem eestkoste- ja hoolekandeasutus Eesti Vabariigis.

Esimesed vallakohtud lõid 18. sajandi lõpul valgustusajastust mõjutatud baltisaksa aadlikud. Tõenäoliselt asutas esimese vallakohtu 1750. aastal krahv Carl Johann Mellin Tuhala mõisas. Hiljem loodi vallakohtuid eraalgatuslikult veel mitmes mõisas (Vigala (1789), Ääsmäe (1790)). Toonane vallakohus koosnes mõisniku kinnitatud talupoegadest kohtunikest, kes lahendasid väiksemaid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi.^[1] Vallakohtunikud kinnitas ametisse mõisaomanik, samuti kinnitas ta nende poolt langetatud kohtuotsused, teostades nii tänu rüütlimõisa omandiõigusele patrimoniaalkohtupidamist. Aadlikest mõisaomanike patrimoniaalkohtupidamise tsiviil-ja kriminaalkohtuvõim hõlmas mitte ainult talupoegi, vaid ka mõisates elavaid sakslasi.

Eestimaa 1802. ja 1804. aasta talurahvaseadus[muuda | muuda lähteteksti]

Ametlikuks institutsiooniks muutus talurahvakohus 1802. ja 1804. aasta talurahvaregulatiividega. Siis kohustati mõisnikke vallakohut looma igas mõisas. Suurema rahvaarvuga mõisates (üle 500 meeshinge) oli lubatud asutada ka mitu vallakohtut, samuti võisid väiksemad mõisad (enamasti kirikumõisad) koos naabermõisaga moodustada ühise vallakohtu. Mõisnik kinnitas eesistuja ja 2–4 kaasistujat. Vallakohus pidi koosnema eesistujast, kes nimetati mõisniku poolt, ning 2—4 kaasistujast, sõltuvalt vastava piirkonna talurahva arvust. Kaasistujad pidi valitama taluperemeeste hulgast ja nende poolt, kusjuures võidi valida ka peremehe poega, kui ta polnud sulane. Ametisse võisid kaasistujad pääseda ainult mõisniku heakskiitmisel. Kohus tuli kokku kord kuus mõisniku teadmisel ja peale selle igakord, kui mõisnik või tema asetäitja seda nõudis. Kohtuniku amet oli eluaegne, ei pidanud ta oma ametit väärikalt, võis mõisahärra tema ametist kõrvaldada. Kohtunikud said mõisnikult teatud hüvituse oma töö eest ja kandsid ametimärki, mille mõisnik kindlaks määras.

Mandri-Eesti mõisates seati vallakohtud sisse hiljemalt 1804. aasta talurahvaseaduste jõul ja Saaremaal 1820. aasta Liivimaa talurahvaseaduste põhjal. Liivimaa 1804. aasta talurahvaseaduste kohaldamisel jäi erandiks vaid Saaremaa, kuhu Liivimaa 1804. a talurahvaseadus ei laienenud.

1804. aastal jõustunud Eestimaa talurahvaseadus laiendas vallakohtu pädevust Eestimaa kubermangus. Talupojad valisid vallakohtukandidaadid, kelle ametisse kinnitamine jäi mõisaomaniku pädevusse. Seadus sätestas korra, mille kohaselt pidi iga vallakohtusse pöörduda soovija omakaebuse eelnevalt mõisnikule esitama. Viimane otsustas, kas ta lahendas asja ise või lubas pöörduda vallakohtusse. Vallakohtu otsuse kinnitamine oli jällegi mõisaomaniku pädevuses.

Kohtumenetlust reguleeris Eestimaa kubermangus, 1804. aastal kehtestatud Eestimaa talurahva kohtuseadus (Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Kässo-ramat).^[2]

1804. aasta Liivimaa talurahvaseadus andis seadusandliku aluse vallakohtute rajamisele Lõuna-Eestis. Seaduse kohaselt tuli vallakohtud asutada kõigis mõisates, sõltumata sellest, kas selle omanikuks oli riik, linn, kirik või eraisik. Teatud juhtudel oli lubatud ühendada väiksemate mõisate talupojad ühise vallakohtu piirkonda. Liivimaa kubermangu vallakohtu koosseisu kuulus kolm liiget: eesistuja ja kaks kaasistujat. Liikmete määramise kord erines Eestimaa kubermangus valitsenud korrast, sest seal nimetas mõisaomanik ühe liikme, peremehed teise ning sulased kolmanda. Kohtuotsuse kinnitamine kuulus mõisniku pädevusse.

Vallakohtu kompetentsi koondusid talupoegadesse puutuvad esmased õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid. Vallakohtu ülesandeks tehti järelevalve talupoegade tegevuse üle: et nad õigeaegselt koormised mõisnikule maksaksid, korralikult talu peaks ja omavahel ei tülitseks. Vallakohtu ülesandeks oli lisaks talupoegade omavaheliste tülide lahendamisele ka talumajapidamiste reguleerimine: vallakohtu kohustuste hulka kuulus jälgimine, et teatud suurusega taludes oleks ettenähtud arv inimesi, et talukoha peremeheta jäämise korral säiliks talu varandus, et vabadikud suunataks maaharimisele, pandaks sulaseks või rakendataks mõisatööl. Vallakohtu kohustuste hulka kuulus vaeslaste vanematelt päritud vara hoolekanne ja eestkostjate määramine, nekrutite valik, järelevalve kümnise ja kohtumaksude laekumise, magasiaida ja vallalaeka üle. Vallakohus lahendas talupoegade omavahelisi nõudeid ja vaidlusi (varanduse-, päranduse-, võlaasjad) ning mõistis kohut talupoegade väiksemates süüasjades.

Vallakohtute täpne arv 19. sajandil pole teada ja algselt mõisakogukonnal põhinevaid valdu hakati Liivimaa kubermangu Lõuna-Eestis kohtupidamise ja halduse hõlbustamiseks ühendama juba 1820. aastatel. Mõnikord tegutses üks vallakohus kahe või enama valla peale.

Eestimaa kubermangus ei saanud vallakohtu otsuseid edasi kaevata, Liivimaa kubermangus aga oli see võimalus üle 5 rubla väärtusega hagide puhul, siis asus küsimust arutama kihelkonnakohus.

Eestimaa 1816. aasta ja Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaal kaotati vallakohus 1816. aastal, nende kohtufunktsioonid läksid kihelkonnakohtutele ning politseilised ülesanded vallatalitajatele ja nende abidele. Eestimaal kihelkonnakoguduse kohtu eesistujaks pidi vastavalt seadusele olema Eestimaa rüütelkonna liikmest (rüütli)mõisaomanik. Liivimaal eksisteeris vallakohus aga ka pärast pärisorjuse kaotamist 1819. aastal. 1816. aasta talurahvaseadus vallakohut Põhja-Eestis enam ette ei näinud ja esimese astme kohtuna loodi selle asemele kogukonnakohus ehk kihelkonnakohus, mille eesistujaks oli rüütelkonnaliikmest mõisaomanik. Vallakohtu haldusfunktsioonid anti vallatalitajatele ja nende abidele.

1819. aasta seadusega sai vallakohtu ametlikuks nimeks "kogukonnakohus" ja see termin on kasutusel nii 1866. aasta Vallaseaduse tõlkes kui ka vallakohtute töös.^[3] Põhja-Eestis vallakohtute likvideerimisel, Liivimaal kogukonnakohtute tegevus jätkus aga muudeti mõnevõrra kogukonnakohtu koosseisu ja selle komplekteerimise põhimõtteid. Kohtuliikmed pidid olema vähemalt 25-aastased laitmatu käitumisega kogukonna liikmed. Eesistuja pidi olema peremees, kaasistujaks võis saada ka mõni teine kogukonnaliige. Kogukonnaliikmetel oli õigus valida igale kohtuniku kohale kolm kandidaati, kelle hulgast mõisaomanik sobivad välja valis ja ametisse kinnitas. Kogukonnakohtu kohtumeeste ametiaeg kestis kolm aastat ning valituks osutunud kandidaat pidi ameti vastu võtma. Keelduda võisid üle 60-aastased, haiged, kolm eelnenud aastat seda ametit pidanud mehed või need, kes olid alaealise eestkostjaks ja juhtisid tema majapidamist. Kohtuistungid toimusid mõisas.

1819. aasta seadusega andis mõis kogukonnakohtule kui kohalikule "omavalitsusasutusele" üle vastutuse riigimaksude laekumise eest (pearaha ja maamaks) ning talupoegade liikumisvabaduse suurenemise tõttu ka mitmed politseijärelevalve funktsioonid (passita või aegunud passiga inimeste, kerjuste, hulguste kinnipidamine, põgenike ja väejooksikute arreteerimine ning kohtuasutusse toimetamine). Samas säilitas mõis vallakohtu üle järelevalveõigused nii halduslikes, politseilistes kui ka õigusemõistmisse puutuvais küsimustes. Kogukonnakohus korraldas kogukonnaliikmete eestkostet ja hoolekannet ning hooldas kogukonna omandit (magasiait, kool, kogukonnalaegas), kogus kohalikke makse (kirikumaksud, kogukonnakohtu ülalpidamiskulud) ja korraldas koormiste jaotamist talude vahel (teede ja piirimärkide korrashoid, küüdikohustused, vallakoolide ja vallamajade ehitus jms).

Kogukonnakohtu kohtuistungid toimusid vallakogukonna keskuses ehk mõisas, kus mõisaomanik pidi tagama selleks sobiva ruumi.

1866. aasta vallaseadus[muuda | muuda lähteteksti]

1866. aasta vallaseadus kehtis ühtviisi üle kogu Eesti. 1866. aasta vallaseaduse jõustumisega vastavalt vallaseaduse §-le 25 tuli vallakohtud taasluua ka Põhja-Eestis. Seadus nõudis, et nende loomisel tuli lähtuda Liivimaa 1860. aasta talurahvaseaduse sätetest. Selle funktsioonid jäid varasema aja omadega sarnaseks, ainult et nüüd vabanes see koos vallaomavalitsusega mõisniku eestkoste alt. 1866. aasta vallaseadusega moodustasid vallakohtu koosseisu peremeeste seast valitav peakohtumees ning kõigi vähemalt 25-aastaste vallaliikmete seast (väljaarvatud mõisateenijad ja kõrtsmikud) valitud kohtumehed (kõrvamehed), kelle koguarv sõltus valla suurusest. Samuti tuli valida kaks varukohtumeest (järgimeest), kes pidid asendama korralisi kohtuliikmeid, kui need ei saanud istungil osaleda või kui kohtu all olid nende lähisugulased. Peakohtumeest asendas sarnastel juhtudel vanim kohalolev kohtumees. Kohtuliikmed valis kolmeks aastaks vallaliikmete täiskogu ja ametisse kinnitas kihelkonnakohus. Kohtuliige ametist ära öelda ei võinud; erandiks olid vaid üle 60-aastased, haiged või juba ühe valimisaja ära teeninud mehed.

1866. aasta vallareformi tulemusena muutus vallakohus eelkõige õigusemõistmise organiks, vabanedes varasemast haldusfunktsioonide täitmisest.

1866. aasta vallaseaduse kohaselt valis vallakohtu liikmed kolmeks aastaks ametisse vallaliikmete täiskogu. Kohalike mõisaomanike täiskogu valitud kohtuliikmeid enam ametisse ei kinnitanud, vastavalt seadusele tuli teda täiskogu otsusest vaid teavitada. Seadus esitas vallakohtu liikmetele ka mitmeid tingimusi ning sätestas palga alammäära. Vallakohtunike ametisse kinnitamine kuulus kohaliku kihelkonnakohtu pädevusse.

Edaspidi võis nii Eesti- kui ka Liivimaal vallakohtu otsuseid apelleerida kihelkonnakohtusse, alates 1889. aastast ülemtalurahvakohtusse, kui 1889. aastal jõustunud kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga Baltimaades senised seisuslikud kohtud kaotati, kaotati senised seisuslikud talurahvakohtud (kihelkonna- ja kreisikohtud) ja erandina säilisid vallakohtud ja edasikaebeorganina loodi igas maakonnas 1-2 ülemtalurahvakohut.

Liivimaa kogukonnakohtute pädevusest eraldati haldus- ja politseifunktsioonid uute omavalitsusorganite (valla täiskogu poolt valitud vallavanem ja vallavolikogu) tegevusvaldkonda. Vallakohtute pädevusse jäi kohtupidamine ja kohtuotsuse täideviimine tsiviil- ja väiksemates politseiasjades.

1918. aastal kaotas Saksa okupatsioonivõim vallakohtud, kuid 1919. aastal taastati need Eestis eestkoste- ja hoolekandeasutustena valla juures. Vallakohtud tegutsesid kuni 1940. aastani, mil Nõukogude võim need lõplikult sulges.