Kesk-Eesti väikemaakonnad

Allikas: Vikipeedia
Eesti muinasmaakonnad. Soopoolitse on sellel kaardil arvatud Vaiga koosseisu.

Kesk-Eesti väikemaakonnad oli grupp ühekihelkonnalisi muinasmaakondi 13. sajandi alguse Kesk-Eesti alal, erinedes nii ümbritsevatest mitmest kihelkonnast koosnevatest maakondadest.

Henriku Liivimaa kroonikas on neid nimetatud ka Sakala ja Ugandi juurde kuuluvateks maakondadeks.[1] Väikemaakondade üheks mitteliitumise põhjuseks on peetud nende asendist tulenevat vähest võimalust saada osa Eestit ja selle ümbrust läbinud kaugkaubandusest. Mauri Kiudsoo selle arvamusega ei nõustu ja on seisukohal, et nad asusid kaugkaubanduse (Narva-Peipsi-Pihkva veetee) mõttes pigem soodsas positsioonis.[2]

Väikemaakonnad paiknesid vööndina lääne-idasuunaliselt, ulatudes Vändra piirkonnast Peipsi järveni. Andmeid on kuuest sellisest maakonnast:

  1. Alempois, jagati hiljem Vändra ja Türi kirikukihelkonnaks.
  2. Jogentagana, jagati hiljem Äksi kirikukihelkonnaks ning osast sai Tartu-Maarja kirikukihelkonna Emajõest põhja poole jääv osa ja teisest sai Maarja-Magdaleena kirikukihelkonna lõunapoolne osa.
  3. Mõhu, jagati hiljem Põltsamaa ja Kursi kirikukihelkonnaks.
  4. Nurmekund, jagati hiljem Pilistvere ja Kolga-Jaani kirikukihelkonnaks.
  5. Soopoolitse, hilisem Kodavere kirikukihelkond.
  6. Vaiga, jagati hiljem Laiuse, Torma ja Palamuse kirikukihelkonnaks ning ühest osast sai Maarja-Magdaleena kirikukihelkonna põhjapoolne osa.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIV 2, lk 213
  2. Mauri Kiudsoo (2016). Viikingiaja aarded Eestist: Idateest, rauast ja hõbedast. Lk 157

 Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kenkmaa, Rudolf, Kesk-Eesti muistsete maakondade asend. Tartu, 1933 (K. Mattiesen).