Lehola mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lehola mõis (saksa keeles Lehhola) kuulus ajalooliselt väga suurde Keila kihelkonda, olles üks selle territooriumile jäävast 38 rüütlimõisast. Mõisakeskuse kujunduslikuks eripäraks on tolle park, mis ei asu mõisa taga vaid sellest paremal. Samuti ka sepikoda, mille laadseid on Lääne-Harjumaal vähe säilinud. Praktiliselt kogu mõisakompleks on kultuurimälestisena muinsuskaitse all. Aktiivselt kasutusel on praegu ainult 2 hoonet: mõisa valitsejamaja (viimastel aastatel restaureeritud) ja mõisa viinavabrik.

Ajalugu kuni sundvõõrandamiseni[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa asutajaks oli 1626. või 1627. aastal Casper Krämer, kui Nils Jönssoni pärand jagati tema poegade Johann ja Caspari Nilssoni vahel, kellest viimane sai oma valdusse Kulna ja Lehola küla. Üsna peatselt rajas viimane Lehola küla maadele oma eluaseme, mida on mõisana nimetatud juba samal, 1627. aastal. Rootsi aja lõpul mitu omanikku vahetanud mõis immiteeriti vabahärra Otto Schedingi võlgade katteks 18. juunil 1707 Tallinna magistraadile. Pärast Põhjasõda, 1726. aastal siirdus mõis Gernetite perekonna valdusse, kelle kätte jäi see kuni 1897. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum.

Alates 27. septembrist 1910 kuulus mõis prantsuse juurtega Girard de Soucantoni paruniperekonna omandisse. Parun Edmund Girard de Soucanton müüs mõisa 14. aprillil 1917 sõlmitud lepingu alusel 250 000 rubla eest kahe eestlase kaasomandisse. Üks ostjaist oli Keila talupoeg August Busch ja teine agronoom Eduard Laur. Neilt kahelt mõis Maaseaduse alusel ka sundvõõrandati ning kinnistati 6. veebruaril 1926 Eesti Vabariigi nimele.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Ühekorruseline poolkelpkatusega kivist peahoone kerkis mõisa hoonete keskele 18. sajandi teisel poolel kui omanikeks oli aadliperekond von Gernetid. 19. sajandi algul ilmestati esifassaad klassitsistliku kolmnurkfrontooniga. Suuremad ümberehitustööd tehti 19. sajandi lõpul: peasissekäik viidi keskteljelt hoone paremale tiivale, rajati hoonet pikisuunas jagav keskkoridor ja tehti historitsistlik peauks ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. Algsest sisekujundusest oli kuni viimase tulekahjuni säilinud mõned baroksed oinasarvhingedega uksed. Härrastemajale said saatuslikuks 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus ja selle tagajärjed. Kolhoosikorra kadumisel hakkasid mõisa omanikud vahetuma. Natuke aega töötas hoones raamatukogu, kuid selle väljakolimisel jäi hoone tühjaks. 2000. aasta veebruaris süttis hoone põlema, tules hävis hoone praktiliselt kogu ulatuses. Püsti jäid ainult seinad ja kaks mantelkorstnat.

Kõrvalhooned ja objektid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mõisa kelder
  • Mõisa tõllakuur
  • Mõisa aednikumaja
  • Mõisa sepikoda
  • Mõisa viinavabrik
  • Mõisa kuivati
  • Mõisa abihoone
  • Mõisa tall
  • Mõisa teenijatemaja
  • Mõisa valitsejamaja
  • Mõisa ait
  • Mõisa tuulik
  • Mõisa piirdemüür
  • Mõisa park

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]