Karusloomakasvatus

Karusloomakasvatus Soomes

Karusloomakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb karusloomade kasvatusega.

Karusloomade naha (karusnaha) turg on väga kõikuv.

Mitmetes riikides (eriti Euroopas) on karusloomafarmid eetilistel ja ökoloogilistel põhjustel keelatud. 2021. aastal võttis Riigikogu vastu looduskaitseseaduse muutmise seaduse, millega keelustati karusloomakasvatus Eestis. Enne seaduse vastuvõtmist välja antud tegevusload kehtivad kuni 2025. aasta lõpuni.

Karusloomakasvatuse ajalugu Eestis

Eestis algas karusloomakasvatus 1925. aasta 28. detsembril, mil Kanadast Prints Edwardi saare Charles Daltoni kasvandusest hangiti Harjumaale Aegviidu alevi kaguossa Nelijärve kasvandustesse neli hõberebast.

1926. aastal avati Harjumaal Mustjõe külas karusloomakasvandus kolme emase hõberebasega.

1929. aastal avati Harjumaal Uuejärves karusloomakasvandus Kanadast toodud hõberebastega.

1930. aastal said Eesti karusloomakasvandustes kasvatatud kümme hõberebast Berliini karusloomade näitusel kohtunikelt kõrgeimad hinded.

1930. aastal osteti Saksamaalt Eesti karusloomakasvandusse nutriaid.

1933. aastal avasid Harjumaal Iru vallas Raku (Rakko) talus kohalikud suurkapitalistid ja kõrged riigiametnikud karusloomakasvanduse.

1935. aasta seisuga oli Eestis 23 hõberebasekasvandust, kus kasvatati 1100 karuslooma. Suurimas kasvanduses oli 560 hõberebast ja väikseimas kaks hõberebast. Kahes kasvanduses kasvatati 25 sinirebast, kolmes kasvanduses 21 naaritsat ja kuues kasvanduses 240 nutriat. Eesti Põllutööministeerium teatas, et riik sai loomakasvatussaaduste ekspordist hõberebase kohta 120 krooni. Samal aastal toimus Tallinnas Tivoli aias Eesti esimene karusloomade näitus. Harjumaal Iru valla Raku talu karusloomakasvanduse hõberebane Bonzo K-1 tunnistati näitusel parimaks ja kasvanduse omanikele anti suur hõbekarikas.

1936. aasta hilissügisel avasid Norra karusloomakasvatajad Harjumaal Karjakülas karusloomakasvanduse. Norra karusloomakasvatajad tõid endaga Norrast kaasa 850 hõberebast. Sama aasta lõpu seisuga oli Eestis 40 hõberebasekasvandust, kus kasvatati 2000 hõberebast.

1937. aastal avati Kohila vallas Prillimäel karusloomakasvandus.

1938. aastal kolis Harjumaal Iru vallas Raku (Rakko) talus olev karusloomakasvandus sama maakonna Kurna valda Raudalu maantee äärde. Sama aasta sügisel toimus Tallinnas Gonsiori tänava maneežis Eesti teine karusloomade näitus, millest võttis osa enamik tuntud karusloomakasvandustest. Näitusel osales 110 hõberebast, 70 sinirebast, 60 naaritsat, nutriaid, pesukarusid ja muid karusloomi. Näituse parim hõberebane kuulus Raku karusloomakasvandusele ja parim sinirebane kuulus Karjaküla karusloomakasvandusele. 1938. aasta lõpu seisuga oli Eestis 60 karusloomakasvandust, kus kasvatati 10 000 karuslooma (6500 hõberebast ja 2300 sinirebast). 1938. aastaks planeerisid karusloomakasvandused nahastada 5500 karuslooma, millest suurem osa eksporditi välismaale. Samal aastal eksporditi Kanadasse suguloomadeks 30 ja Rootsi 120 hõberebast.

1930. aastate teisel poolel läks kõige paremini Raku, Mustjõe, Uuejärve, Vääna, Saku-Murumäe, Pääsküla, Tartu eksporttapamaja Rebase, Võhma eksporttapamaja Navesti ja Prillimäe karusloomakasvandustel. 1939. aastaks planeerisid karusloomakasvandused eksportida 10 000 hõbe- ja sinirebase nahka. Samal aastal kasvatas naaritsa- ja nutriakasvatus oma käivet. Eesti Vabariigi esimesel perioodil 1930. aastatel ei toetanud riik rahaliselt karusloomakasvatust. Eesti hõberebasekasvatajad müüsid sel perioodil 600 karusnahka aastas. Enamik neist müüdi välismaale.

1940. aastal riigistas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit tapamajade juures asuvad karusloomakasvandused. Sama aasta 3. detsembril riigistati 6248 loomaga üheksa karusloomakasvandust. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit asutas Põllutöö Rahvakomissariaadi alluvusse karusloomakasvatussovhoosid. 1940. aasta lõpuks läksid karusloomakasvatussovhoosid NSV Liidu Kaubanduse Rahvakomissariaadi Karusnahamajanduse Peavalitsuse Glavpušnina alluvusse. Karusloomakasvatussovhoose pandi juhtima vene eksperdid,

1980. aastate lõpuks tegutses ja kuulus Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikku Liitu Audru Karusloomakasvandus ja Tõrma Karusloomakasvandus. Lisaks neile tegutsesid veel Raku tõukarusloomakasvatussovhoos, Salutaguse karusloomakasvatus, Hulja sovhoosi karusloomafarm, Ed. Vilde nim kolhoosi karusloomafarm, Vambola kolhoosi karusloomafarm, Rahu Eest kolhoosi karusloomafarm ja Pärnu Kalurikolhoosi karusloomafarm.

1990. aastal loodi Eesti karusloomakasvatajaid esindav Assotsiatsioon Eesti Karusnahk. Samal aastal toodeti 38 102 hõberebase, 76 405 sinirebase ja 187 921 naaritsa karusnahka.

1991. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eesti karusloomakasvandustes 11 101 hõberebast, 16 871 sinirebast ja 67 103 minki. Sama aasta lõpuks tootsid Eesti karusloomakasvatajad 224 500 mingi-, 92 600 sinirebase- ja 32 800 hõberebasenahka. Lisaks toodeti 32 817 hõberebase, 89 157 sinirebase ja 222 409 naaritsa karusnahka.

1992. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 26 534 hõberebase, 73 556 sinirebase ja 151 065 naaritsa karusnahka. Samal aastal toodi esmakordselt ühte Eesti karusloomakasvandusse Ameerika Ühendriikidest tšintšiljad. See kasvandus lõpetas varsti ebaõigete söötmis-pidamistingimuste tõttu tegevuse. Pärast kasvanduse sulgemist hukati osa tšintšiljasid, ent mõned ellujäänud jagati tšintšiljahuvilistele.

1993. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 11 553 hõberebase, 41 650 sinirebase ja 55 300 naaritsa karusnahka.

1994. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Raku tõukarusloomakasvatus. Samal aastal toodeti 12 419 hõberebase, 49 654 sinirebase ja 49 372 naaritsa karusnahka. 1994. aasta seisuga oli Helsingi oksjonikeskuse andmeil Eestis hõberebase naha keskmine hind 38,75 krooni (kogutulu 481 236 krooni), sinirebase naha keskmine hind 57 krooni (kogutulu 2 830 278 krooni) ja mingi naha keskmine hind 11,50 krooni (kogutulu 567 433 krooni). Karusloomakasvandusega tegelev perekond Kirs ostis 1994. aastal Ameerika Ühendriikidest kümme tšintšiljat.

Eesti riik rahastas tšintšiljakasvatajaid nõuandetoetusega, mille eest toimusid karusloomakasvatusega seonduvad õppused.

1995. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 16 141 hõberebase, 55 537 sinirebase ja 47 372 naaritsa karusnahka. 1995. aasta aprillis loodi Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing.

Assotsiatsioon Eesti Karusnahk kutsus Eesti karusloomakasvatusi külastama Norra Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooni. Norra assotsiatsiooni esindajad pidasid Eestis nähtut elusaks karusloomakasvanduse ajalooks.

1996. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud Salutaguse karusloomakasvandus. Samal aastal läksid Assotsiatsioon Eesti Karusnahk liikmed Norra karusloomakasvandustega tutvuma. Külastuse tulemusena allkirjastas Assotsiatsioon Eesti Karusnahk Norra Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooniga koostööprojekti. 1996. aasta lõpuks tootsid Eesti karusloomakasvatajad 15 000 mingi, 66 000 sinirebase ja 14 400 hõberebase karusnahka. Võrreldes 1991. aasta seisusega oli minkide karusnaha tootmine vähenenud 15 korda, sinirebaste tootmine 1,4 korda ja hõberebaste tootmine 2,3 korda.

1997. aastal loodi Eesti Karusloomakasvatajate Selts. Sama aasta 10. mail toimus Harjumaal Kiili vallas Luige aleviku Luige baasis Eesti esimene tšintšiljade näitus.

1998. aastal pankrotistus hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud ning AS Amarollile kuulunud Hulja sovhoosi karusloomafarm.

1999. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Pajusti Farm (endine Ed. Vilde nim kolhoosi karusloomafarm). Samaks aastaks oli perekond Kirsi tšintšiljade kasvandus suurenenud 60/500? isendini. 1999. aasta 3. aprillil toimus Harjumaal Kiili Vallas Luige aleviku Luige baasis tšintšiljade näitus.

2000. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud AS Võiste Farm (endine Pärnu Kalurikolhoosi Karusloomafarm). Samal aastal asutati hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud OÜ Sirelain. 2000. aasta septembris loodi Eesti Chinchilla Liit. 1990. aastate lõpul ja 2000. aastate alguses tegid Eesti karusloomakasvatajad koostööd Soome Chinchillakasvatajate Liiduga.

2001. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud ning AS Silverfoxile kuulunud Tõrma Karusloomakasvandus.

2002. aastast juhib karusloomakasvatajate tööd Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing.

2003. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud Minkfox (endised nimed: Rahu Eest kolhoosi karusloomafarm ja ReNa Farm).

2005. aastal pankrotistus hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud UÜ Rebaseaed (endine Vambola kolhoosi karusloomafarm).

2006. aastal pankrotistus OÜ Sirelain.

2008. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Audru Karusloomakasvandus.

Karusloomakasvandusi pärast Eesti taasiseseisvumist tabanud pankrotilaine põhjusteks olid kohalike loomsete söötade nappus, kalli importsööda ostmine, transpordikulu, käibemaks, kasvanduste kaasajastamise ja töötajate koolitamise vajadus ning kõiki tehtud kulutusi mitte katnud karusnahkade hind.

2014. aastal töötas Eesti mingi- ja rebasefarmides täiskohaga 74 töötajat.

2015. aastal hoiti Eesti karusloomafarmides 175 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad). Neist tapeti 131 000.

90–95% Eesti karusloomakasvatusest omab ettevõte Balti Karusnahk OÜ. Lisaks on ta selle sektori suurim tööandja.

Karusloomakasvatuse keelustamine

Karusloomakasvatuse vastu on Eestis mitmel korral kogutud tuhandeid allkirju, korraldatud meeleavaldusi ning kampaaniaid ja seda teemat on arutanud mitmeid kordi Riigikogu.

Esimest korda tõstatati Riigikogus karusloomafarmide keelustamise teema 2009. aastal.

Peamisteks argumentideks karusloomakasvatusest loobumiseks toodi karusloomakasvatuse ebavajalikkus rõivaste materjalina, kuivõrd on olemas häid alternatiive ning loomade põhjendamatu kannatamine nendele mitteloomuomastes tingimustes puurides, aga ka ökoloogiline mõju, näiteks Euroopa naaritsa väljasuremisohtu viimine karusnahaloomana sisse toodud ning farmidest põgenenud mingi ehk Ameerika naaritsa tõttu. Karusloomafarmide säilitamise kasuks tuuakse argumendina tavaliselt majanduslikku külge ning töökohtade kadu, kuigi sektori üldise hääbumise taustal on see argument väidetavalt ära langemas.

Karusloomafarmide keelustamist Eestis on pooldanud ka endine Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal, zooloog Aleksei Turovski ja teised loodusteadlased. Minkide kasvatamise lõpetamist karusloomafarmides on pooldanud ka endine Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran.

15. oktoobril 2020 läbis karusloomafarmide keelustamise eelnõu Riigikogus esimest korda ka esimese lugemise. 2. juunil 2021 muutis Riigikogu looduskaitseseadust, millega keelustati karusloomakasvatus Eestis. Enne seaduse vastuvõtmist välja antud tegevusload kehtivad kuni 2025. aasta lõpuni. Samas on näiteks Balti Karusnahk juba tootmise lõpetanud ja neile sai saatuslikuks koroonakriis.

Vaata ka

• Eesti Karusloomakasvatajate Selts

Välislingid

• ""Pealtnägija" Eesti viimaste karusloomakasvatajate juures" ERR, 6. oktoober 2021