Karusloomakasvatus

Allikas: Vikipeedia

Karusloomakasvatus on loomakasvatuse haru, mis tegeleb karusloomade kasvatusega.

Karusloomade karusnaha turg on äärmiselt kõikuv.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis algas karusloomakasvatus 1925. aasta 28. detsembril, mil Kanadast Prints Edwardi saare Charles Daltoni kasvandusest toodi Harjumaale Aegviidu alevi kaguossa Nelijärve kasvandustesse neli hõberebast.

1926. aastal avati Harjumaal Mustjõe külas karusloomakasvandus kolme emase hõberebasega.

1929. aastal avati Harjumaal Uuejärves Kanadast toodud hõberebastega.[1]

1930. aastal sai Eesti karusloomakasvandustes kasvatatud kümme hõberebast Berliini karusloomade näitusel kohtunikelt kõrgeimad hinded.

1930. aastal toodi Saksamaalt Eesti karusloomakasvandusse nutriaid.

1933. aastal avasid Harjumaal Iru vallas Raku (Rakko) talus kohalikud suurkapitalistid ja kõrged riigiametnikud karusloomakasvanduse.

1935. aasta seisuga oli Eestis 23 hõberebasekasvandust, kus kasvatati 110 karuslooma. Suurimas kasvanduses oli 560 hõberebast ja väikseimas kaks hõberebast. Kahes kasvanduses kasvatati 25 sinirebast, kolmes kasvanduses 21 naaritsat ja kuues kasvanduses 240 nutriat. Eesti Põllutööministeerium teatas, et riik sai loomakasvatussaaduste ekspordist hõberebase kohta 120 krooni. Samal aastal toimus Tallinnas Tivoli aias Eesti esimene karusloomade näitus. Harjumaal Iru valla Raku talu karusloomakasvanduse hõberebane Bonzo K-1 tunnistati näitusel parimaks ja kasvanduse omanikele anti suur hõbekarikas.

1936. aasta hilissügisel avasid Norra karusloomakasvatajad Harjumaal Karjakülas karusloomakasvanduse. Norra karusloomakasvatajad tõid endaga Norrast kaasa 850 hõberebast. Sama aasta lõpu seisuga oli Eestis 40 hõberebasekasvandust, kus kasvatati 2000 hõberebast.

1937. aastal avati Kohila vallas Prillimäel karusloomakasvandus.

1938. aastal kolis Harjumaal Iru vallas Raku (Rakko) talus olev karusloomakasvandus sama maakonna Kurna valda Raudalu maantee äärde. Sama aasta sügisel toimus Tallinnas Gonsiori tänava maneežis Eesti teine karusloomade näitus, millest võttis osa enamik tuntud karusloomakasvandustest. Näitusel osales 110 hõberebast, 70 sinirebast, 60 naaritsat, nutriaid, pesukarusid ja muid karusloomi. Näituse parim hõberebane kuulus Raku karusloomakasvandusele ja parim sinirebane kuulus Karjaküla karusloomakasvandusele. 1938. aasta lõpu seisuga oli Eestis 60 karusloomakasvandust, kus kasvatati 10 000 karuslooma (6500 hõberebast ja 2300 sinirebast). 1938. aastaks planeerisid karusloomakasvandused nahastada 5500 karuslooma, millest suurem osa eksporditi välismaale. Samal aastal eksporditi Kanadasse suguloomadeks 30 ja Rootsi 120 hõberebast.

1930. aastate teisel poolel läks kõige paremini Raku, Mustjõe, Uuejärve, Vääna, Saku-Murumäe, Pääsküla, Tartu eksporttapamaja Rebase, Võhma eksporttapamaja Navesti ja Prillimäe karusloomakasvandustel. 1939. aastaks planeerisid karusloomakasvandused eksportida 10 000 hõbe- ja sinirebase nahka. Samal aastal kasvatas naaritsa- ja nutriakasvatus oma käivet. Eesti Vabariigi esimesel perioodil 1930ndatel ei toetanud riik rahaliselt karusloomakasvatust. Eesti hõberebasekasvatajad müüsid sel perioodil 600 karusnahka aastas. Enamus müüdi välismaale.

1940. aastal riigistas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit tapamajade juures asuvad karusloomakasvandused. Sama aasta 3. detsembril riigistati 6248 loomaga üheksa karusloomakasvandust. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit asutas Põllutöö Rahvakomissariaadi alluvusse karusloomakasvatussovhoosid. 1940. aasta lõpuks läksid karusloomakasvatussovhoosid NSVL Kaubanduse Rahva komissariaadi Karusnahamajanduse Peavalitsuse Glavpušnina alluvusse. Karusloomakasvatussovhoose pandi juhtima vene eksperdid,

1980ndate lõpuks tegutses ja kuulus Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariikliku Liitu Audru Karusloomakasvandus ja Tõrma Karusloomakasvandus. Lisaks neile tegutsesid veel Raku tõukarusloomakasvatus sovhoos, Salutaguse karuslooma kasvatus, Hulja sovhoosi karusloomafarm, Ed. Vilde nim kolhoosi karusloomafarm, Vambola kolhoosi karusloomafarm, Rahu Eest kolhoosi karusloomafarm ja Pärnu Kalurikolhoosi Karusloomafarm.

1990. aastal loodi Eesti karusloomakasvatajaid esindav Assotsiatsioon Eesti Karusnahk. Samal aastal toodeti 38 102 hõberebase, 76 405 sinirebase ja 187 921 naaritsa karusnahka.

1991. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eesti karusloomakasvandustes 11 101 hõberebast, 16 871 sinirebast ja 67 103 minki. Sama aasta lõpuks tootsid Eesti karusloomakasvatajad 224 500 minki, 92 600 sinirebast ja 32 800 hõberebast. Lisaks toodeti 32 817 hõberebase, 89 157 sinirebase ja 222 409 naaritsa karusnahka.

1992. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 26 534 hõberebase, 73 556 sinirebase ja 151 065 naaritsa karusnahka. Samal aastal toodi esmakordselt ühte Eesti karusloomakasvandusse USAst tšintšiljad. See kasvandus lõpetas varsti ebaõigete söötmis-pidamistingimuste tõttu tegevuse. Pärast kasvanduse sulgemist hukati osa tšintšiljasid, ent mõned ellujäänud jagati tšintšiljade huvilistele.

1993. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 11 553 hõberebase, 41 650 sinirebase ja 55 300 naaritsa karusnahka.

1994. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Raku tõukarusloomakasvatus. Samal aastal toodeti 12 419 hõberebase, 49 654 sinirebase ja 49 372 naaritsa karusnahka. 1994. aasta seisuga oli Helsingi oksjonikeskuse andmeil Eestis hõberebase naha keskmine hind 38.75 krooni (kogutulu 481 236 krooni), sinirebase naha keskmine hind 57 krooni (kogutulu 2 830 278 krooni) ja minki naha keskmine hind 11.50 krooni (kogutulu 567 433 krooni). Karusloomakasvandusega tegelev perekond Kirs ostis 1994. aastal USAst kümme tšintšiljat.

Eesti riik rahastas tšintšiljade kasvatajaid nõuandetoetusega, mille eest toimusid karusloomakasvatusega seonduvad õppused.

1995. aastal tootsid Eesti karusloomakasvatajad 16 141 hõberebase, 55 537 sinirebase ja 47 372 naaritsa karusnahka. 1995. aasta aprillis loodi Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing.

Assotsiatsioon Eesti Karusnahk kutsus Eesti karusloomakasvatusi külastama Norra Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooni. Norra assotsiatsiooni esindajad pidasid nähtut elusaks karusloomakasvanduse ajalooks.

1996. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud Salutaguse karuslooma kasvatus. Samal aastal läksid Assotsiatsioon Eesti Karusnahk likmed Norra karusloomakasvandustega tutvuma. Külastuse tulemusena allkirjastas Assotsiatsioon Eesti Karusnahk Norra Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooniga koostööprojekti. 1996. aasta lõpuks tootsid Eesti karusloomakasvatajad 15 000 minki, 66 000 sinirebast ja 14 400 hõberebast. Võrreldes 1991. aasta seisusega oli minkide tootmine vähenenud 15 korda, sinirebaste tootmine 1,4 korda ja hõberebaste tootmine 2,3 korda.

1997. aastal loodi Eesti Karusloomakasvatajate Selts. Sama aasta 10. mail toimus Harjumaal Kiili Vallas Luige aleviku Luige baasis Eesti esimene tšintšiljade näitus.

1998. aastal pankrotistus hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud ning AS Amarollile kuulunud Hulja sovhoosi karusloomafarm.

1999. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Pajusti Farm (endine Ed. Vilde nim kolhoosi karusloomafarm). Samaks aastaks oli perekond Kirsi tšintšiljade kasvandus suurenenud 60/500? isendini. 1999. aasta 3. aprillil toimus Harjumaal Kiili Vallas Luige aleviku Luige baasis tšintišiljade näitus.

2000. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud AS Võiste Farm (endine Pärnu Kalurikolhoosi Karus loomafarm). Samal aastal asutati hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud OÜ Sirelain. 2000. aasta septembris loodi Eesti Chinchilla Liit. 1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses tegid Eesti karusloomakasvatajad koostööd Soome Chinchillakasvatajate Liiduga.

2001. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud ning AS Silverfoxile kuulunud Tõrma Karusloomakasvandus.

2002. aastast juhib karusloomakasvatajate tööd Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing.

2003. aastal pankrotistus sinirebaseid ja minke kasvatanud Minkfox (endised nimetused: Rahu Eest kolhoosi karusloomafarm ja ReNa Farm).

2005. aastal pankrotistus hõberebaseid ja sinirebaseid kasvatanud UÜ Rebaseaed (endine Vambola kolhoosi karusloomafarm).

2006. aastal pankrotistus OÜ Sirelain.

2008. aastal pankrotistus hõberebaseid, sinirebaseid ja minke kasvatanud Audru Karusloomakasvandus.

Karusloomakasvandusi pärast Eesti taasiseseisvumist tabanud pankrotilaine põhjusteks olid kohalike loomsete söötade nappus, kalli importsööda ostmine, transpordikulu, käibemaks, kasvanduste kaasajastamise, töötajate koolitamise vajadus ja kõiki tehtud kulutusi mitte katnud karusnahkade hind.

2014. aastal töötas Eesti mingi- ja rebasefarmides täiskohaga 74 töötajat.

2015. aastal hoiti Eesti karusloomafarmides 175 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad). Neist tapeti 131 000.

90-95% Eesti karusloomakasvatusest omab ettevõte Balti Karusnahk OÜ. Lisaks on ta selle sektori suurim tööandja.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karusloomakasvatuse arengulugu Eestis 20. sajandil
  2. Endine karusloomakasvataja: loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv