Pesukaru

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Pesukaru (perekond).

---

Pesukaru
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Pesukarulased Procyonidae
Perekond	Pesukaru Procyon
Liik	Pesukaru
Binaarne nimetus
Procyon lotor Linné, 1758
Pesukaru levila: looduslik levila punane, levik võõrliigina märgitud sinisega.

Pesukaru (Procyon lotor) on keskmise suurusega imetaja, kes elab pärismaisena Põhja-Ameerikas.

Nomenklatuur

Tänapäevase liikide süsteemi looja Carl von Linné paigutas pesukaru oma "Systema Naturae" 2. väljaandes (1740) perekonda Ursus: Ursus cauda elongata ('pikksaba-karu'). 10. väljaandes (1758–1759) kasutas ta nime Ursus lotor ('pesija karu'). Gottlieb Conrad Christian Storr paigutas pesukaru 1780. aastal omaette perekonda Procyon, mida võib tõlkida kui 'koeraeelne' või 'koeralaadne'. On võimalik, et Storr pidas nimevalikul silmas pesukaru öist eluviisi ja nimetas ta Prooküoni tähe järgi.

Levila

Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärinevate fossiilileidude põhjal on teada, et esimesed pesukarulaste esindajad elasid Euroopas hilise oligotseeni ajal, umbes 25 miljonit aastat tagasi. Umbes 10 miljonit aastat hiljem, miotseenis, jõudsid nad Põhja-Ameerikasse.

Pesukarud elasid algul Põhja-Ameerika heitlehistes ja segametsades, kuid on tänu heale kohanemisvõimele levinud mägistele aladele, rannikuäärsetesse soolasoodesse ja linnapiirkondadesse. Kasvandustest põgenemise ja tahtliku sissetoomise tõttu on nad 20. sajandi keskel levinud mõnesse Jaapani, Euroopa ja Kaukaasia piirkonda. Näiteks on Saksamaal juba umbes miljon pesukaru. Paljud inimesed peavad linnades elavaid pesukarusid kahjuriteks. Eestis on pesukaru võõrliik, keda on metsas harva kohatud.

Välimus ja eluviis

Pesukaru kasvab 40–70 cm pikkuseks ja kaalub 3,5–9 kg, olles suurim pesukarulaste esindaja. Tal on suured tumedad silmad, ümarad kõrvad ning pikk ja lai keha. Pesukarul on osavad käpad, millel on paljad tallad ja kumerad küünised. Lisaks on tal ronimiseks ja laskumiseks sobilikud painduvad pahkluude liigendid ning eriline saba.

Pesukaru on öise eluviisiga omnivoor: 40% tema toidust moodustavad selgrootud, 33% taimne toit ja 27% selgroogsed. Pesukaru kasukas on hallikat värvi ja koosneb peaaegu 90% ulatuses tihedast aluskarvast, mis kaitseb külma eest. Tema nägu katab iseloomulik "mask" ja tal on väga osavad esikäpad. Uuringud näitavad, et pesukarud on väga intelligentsed ja suudavad ülesannete lahendusi meelde tuletada kuni kolm aastat pärast nende selgeks õppimist.

Pesukaru käitumise üks iseloomulik joon on nii tuntud, et see on andnud liigile nime nii eesti kui ka ladina keeles ('pesija' ja lotor). Looduses elavad pesukarud otsivad sageli süüa, pladistades madalas kaldaäärses vees. Leidnud kaldamudas kompides midagi söödavat, võtavad nad saagi esikäppade vahele, hõõruvad seda ja eemaldavad mittesöödavad osad. Selline käitumine võib jätta mulje, nagu pesukaru peseks oma toitu. Veest toitu otsides muutuvad pesukaru käpad tundlikuks, sest vesi pehmendab nende nahka. Vangistuses peetavate pesukarude puhul on täheldatud, et nad viivad oma söögi vee äärde ja pesevad seda või kastavad selle enne söömist vette. Looduses elavate pesukarude puhul sellist käitumist märgatud pole. 18. sajandi prantsuse loodusuurija Georges-Louis Leclerc arvas, et pesukarudel ei teki süües küllalt sülge ning seetõttu peavad nad oma toitu niisutama. Tänapäevaste teadmiste valguses on see hüpotees osutunud ekslikuks. Laiemalt levinud teooriates on kirjeldatud, et vangistuses elavad loomad kastavad toitu vette, sest see on nende instinktiivne liigiomane käitumine. Seda kinnitavad vaatlused, mis näitavad, et kõige sagedamini peseb pesukaru veekeskkonnast pärinevat toitu. Pesemise eesmärk ei ole määrdunud toitu puhastada.

Pesukarud on vangistuses elanud rohkem kui 20 aasta vanuseks, kuid looduses on nende keskmine eluiga ainult 1,8–3 aastat. Nagu mägradki, magavad pesukarud talveund. Siiski ei uinu nad täiesti, vaid käivad talvituspaigast aeg-ajalt väljas. Peale inimeste ja üha tihedamate teedevõrkude võivad neile ohtlikuks osutuda ka jahikoerad, mägrad ja rebased.

Paljunemine

Partneriga koos elab pesukaru paaritusajal, mis kestab detsembrist märtsini. Pärast keskmiselt 65 päeva kestvat tiinust toob emane puuõõnsuses või maa-aluses urus ilmale pesakonna, mille suurus on neli kuni kuus, sageli isegi kaheksa poega. Nagu mitmed noored imetajad, on pojad alguses karvutud ja pimedad. Silmad avanevad neil alles alates teisest elunädalast. Kuue kuu vanuselt on nad iseseisvad, kuid jäävad emaga järgmise kevadeni. Viimased uuringud näitavad, et pesukarud moodustavad soopõhiseid sotsiaalseid võrgustikke. Suguluses olevad emased jagavad territooriumi. Mittesugulastest isased moodustavad kuni viieliikmelisi gruppe, kes kaitsevad paaritushooajal oma territooriumi võõraste isaste ja muude sissetungijate eest. Territooriumi suurus on varieeruv. Linnas elaval emasel võib see olla kõigest 3 ha, kuid preerias elaval isasel kuni 50 km².

Elupaigad

Tänu heale kohanemisvõimele asustavad pesukarud pidevalt uusi elupaiku. Nad elavad aina sagedamini linnades. Neid võib kohata parkides ja tööstuspiirkondades, kui läheduses on suured puistud. Pesukarud on ööloomad, kuid kohtades, kus toidu kättesaadavus sõltub tõusu- ja mõõnaperioodist (nt Florida soolase veega soodes), võivad nad olla aktiivsed ka päeval.

2001. aasta juulist kuni 2002. aasta märtsini uuriti Kasselis telemeetria abil 17 pesukaru päevaseid pesakohti. Uuringust saadi teada, et välja valitud magamiskohta külastatakse varahommikul ja sealt ei lahkuta enne järgmist aktiivsusperioodi (tavaliselt õhtutundidel). Kasseli linnas kasutasid pesukarud kõigist päevastest puhkekohtadest kõige sagedamini hooneid (43%), millele järgnesid puud (39%) ja maapealsed magamiskohad, nt võsastikud (11%). Maapinnalähedased peidukohad, nagu koopad või kanalisatsioonitorud, moodustasid 6% kõigist peidupaikadest. Umbes pooltel juhtudel olid kasutatud hooned tühjad, kusjuures lisaks garaažidele, aitadele, ladudele jm sarnastele hoonetele kasutati ööbimiseks peamiselt tühje elamuid. Samas leiti 46%-l juhtudest pesukarusid majadest, mis olid aasta läbi asustatud. Nad magasid pööningutel (56%) ja korstnatõketes (43%). Nad pääsesid majani vihmaveerennide ja äravoolutorude kaudu, maja kõrval kasvavatelt puudelt või ronides mööda fassaadi taimestikku. Majja siseneti peaaegu alati lahtiste katusekivide kaudu. Kõigist kasutatavatest puudest oli pesapuuna tähtsaim tamm (58%). Sellele järgnesid pöök (18%) ja kuusk (11%). Pesukarud eelistasid surnud tammepuid.

Viited

Pesukaru jäljed

Kirjandus

• Ulf Hohmann, Ingo Bartussek, Bernhard Böer. Der Waschbär. Reutlingen, Germany: Oertel+Spörer, 2001. ISBN 978-3-88627-301-0.
• Virginia C. Holmgren (1990). Raccoons in Folklore, History and Today's Backyards. Santa Barbara, California: Capra Press. ISBN 978-0-88496-312-7.
• Samuel I. Zeveloff (2002). Raccoons: A Natural History. Washington, D.C.: Smithsonian Books. ISBN 978-1-58834-033-7.
• David W. MacDonald, Pricilla Barret. Euroopa imetajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002. ISBN 9985-70-100-3.