Tšintšilja (koduloom)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kodustatud tšintšiljast; perekonna kohta vaata artiklit Tšintšilja

Viieaastane isane tšintšilja hoidmas närimiseks antud õunapuuoksa
Tšintšilja toas jooksmas

Tšintšilja on keskmise suurusega öise eluviisiga näriline villakhiirlaste sugukonnast, tšintšilja kodustatud vorm.

Looma päritolumaa on Andide mägipiirkonnad ja väljaspool seda elab ta ainult koduloomana vangistuses. Välimuselt sarnaneb kodustatud tšintšilja pikasabalisele tšintšiljale. Peetakse võimalikuks, et ta on aretatud ristandvorm (Chinchilla lanigera × Chinchilla brevicaudata), kellel on nii pikasabalise kui lühisabalise tšintšilja geene.[1][2] Metsiku ja kodustatud tšintšilja täpne eristamine on väga oluline näiteks loomade müümist ja väljavedu määravates ettekirjutustes ja dokumentides.[viide?]

Alates 1923. aastast on tšintšiljasid kasvatatud kasvandustes karusnaha saamise eesmärgil, kuid 20. sajandi keskpaigast alates hakkas tšintšilja koguma populaarsust ka koduse lemmikloomana.[3] Kodustatud tšintšiljat erinevalt mõlemast looduslikust liigist ohustatute hulka ei loeta.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Osa kodustatud tšintšiljasid, nn standardvärvusega tšintšiljad, sarnaneb välimuselt metsikute tšintšiljaliikidega, kuid on olemas terve hulk aretustöö tagajärjel kujundatud vorme, kes erinevad metsikust tšintšiljast karva värvuse ja paksuse, silmade värvuse ning saba pikkuse poolest.

Kere[muuda | muuda lähteteksti]

Ka kodustatud tšintšiljadel esineb sooline dimorfism, mille puhul on isasloom keskmiselt väiksem kui emasloom, kuid osal juhtudel pole see nii ilmne. Kehapikkus koos sabaga on kodustatud tšintšiljal 20–35 cm, sabata tüvepikkus 15–20 cm. Täiskasvanud loom võib kaaluda 400–800 grammi. Keha on kompaktne ja pole väga nähtavat eraldusjoont pea ja keha vahel, kõik on kaetud pika pehme koheva karvaga. Isasloomal on vahemaa päraku ja suguorgani vahel suurem kui emasloomal ja suguorgan ise paistab samuti suurem.

Pea[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšilja pea võib olla massiivne nagu lühisabalisel tšintšiljal või kitsam ja kolmnurkse kujuga nagu pikasabalisel tšintšiljal. Sel on suured ja hästi liikuvad kõrvad, mis on peaaegu karvutud, välja arvatud karvad kõrvalesta servadel selle jalamil. Silmad on suured, tumedad ja ümmargused. Valgetel tšintšiljadel on punased silmad, samuti beežil tšintšiljal, kes pole küll albiino, kuid kelle geenide kombinatsioon annab tulemuseks rubiinpunased või punased silmad. Ümarale koonule kinnituvad kompimiskarvad on jäigad ja väga pikad, ulatudes poole kehapikkuseni, umbes 12 sentimeetrini. Suu on väike ja katab pikad oranžid lõikehambad.

Saba[muuda | muuda lähteteksti]

Saba on jäme ja võib erinevatel loomadel olla võrreldes tüvepikkusega suhteliselt erineva pikkusega. Saba võib olla kergelt kaardus või hoida rõngasjalt kõverasse, kaetud kõvade harjasjate karvadega, mille värv meenutab kere karvade värvust. Saba on üsna jäik. See toetab keha, kui tšintsilja on istuvas asendis või toetub kahele tagajalale ning sabaga hoiab loom tasakaalu joostes, hüpates ja turnides.

Jäsemed[muuda | muuda lähteteksti]

Jäsemed on kaetud lühikese karvaga. Küünised on väga lühikesed, ümarad ja nürid. Talla pind on karvutu ja kaetud vetruvate padjanditega, mis amortiseerivad pehmelt kõval kivil ja ei lase libiseda siledal pinnal. Esijalad on palju lühemad kui tagajalad, nelja haaramisvõimelise ja rudimentse viienda varbaga. Tagajalad, kolme tavalise ja ühe väga lühikese varbaga, on pikemad, kohastunud hüppamiseks ja võimaldavad seista vertikaalses positsioonis kahel jalal. Vajadus hoida tasakaalu maas kasutab kogu hüppeliigesest allapoole jäävat jala osa, seepärast jääb enamik koormust varvastele. Tagajäse on suhteliselt suuremaks arenenud kui küülikul, meenutades pisut isegi hüpiklase tagajäset. See kohastumus võimaldab tšintšiljal teha tähelepanuväärse pikkusega hüppeid.

Karvkate[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšilja pehme tihe karvkate on kõige paksem kerel, karvade pikkus ulatub siin 2–2,5 sentimeetrini. Kõigil tšintšiljadel kasvab ühest karvanääpsust välja mitte üks karv nagu inimestel ja paljudel teistel imetajatel, vaid neid on üle viiekümne. See iseärasus teeb tšintšiljast kõige tihedama karvaga looma merisaarma järel: 20 000 karva ruutsentimeetri kohta. Looduslike liikide karvastik, mida tsintšiljakasvatajad nimetavad standardvärviks, oli hall ja mustade karvatippudega, kuid tänaseks on aretatud tšintšilja värvuse mutatsioonide baasil arvukalt erineva karvavärvusega vorme: valgeid, musti, beeže, helehalle, pruune ja šampanjavärvi tšintšiljasid.

Värvus[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšilja värvusevariante on praeguseks 31.[4] Tuntuimad karvavärvused kodustatud tšintšiljadel:[5]

  • Standard (ka aguuti, Standard Gray) – sarnaneb looduslike tšintšiljaliikide värvusega, karvkate on tumehall (karva juur on heledam ja tipp on must), kõhualune on selgelt valge. Hallid käpad ja kõrvad, tumepruunid silmad.
  • Valge (White) – esineb üleni valgena või valge mingi varjundiga (Pink White, Wilson White, Silver, White Tan, White Violet jt. Valge mosaiik (White Mosaic) on valge karvaga tšintšilja, kellel on suurem või väiksem osa karvast hele- kuni tumehall).[6] Karvkate üleni või valdavalt valge, kõrvad ja käpad roosad kuni roosakashallid, silmad pruunid või punased.
  • Beež (Beige) – küljed helebeežid, selg tumedam beež. Kõhualune valge, jalad, kõrvad ja nina roosad, pruunid silmad. Teine variant on üleni helebeeži karvkattega ja punaste silmadega.
  • Eebenmust (Ebony) esineb kahes eri tumedusega variandis – tavaline eebenmust on külgedelt tumehall ja must selja pealt, kõhualune helehall. Ekstratume eebenmust on üleni must, kaasa arvatud kõhualune. Silmad ja kõrvad mustad. Aretatud 1964. aastal.
  • Must samet või sametmust (Black Velvet) – küljed tumehallid, pea ja selg must, käppade külgedel mustad laigud, kõhualune valge, silmad ja kõrvad mustad.[7]
  • Violetne (Violet) – karvkate väga ühtlane hall pisut lillaka varjundiga. Kõhualune valge, mustad silmad, roosakashallid kõrvad. Aretatud Zimbabwes (Rodeesias) 1960. aastatel.
  • Safiir (Sapphire) – karvkate helehall veidi sinaka varjundiga (muus osas sarnaneb väga violetse tšintšiljaga).

Elutingimused ja tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšilja kodustamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Luba Tšiili valitsuselt Mathias F. Chapmanile tšintšiljade väljaveoks Tšiilist Ameerika Ühendriikidesse, 15. jaanuar 1923
Kinnitus Chapmani tšintšiljade saabumise kohta Tšiilist USA-sse, 19. aprill 1923

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tšintšilja oli eurooplastele tundmatu 1500. aastateni. Hispaanlased, kes vallutasid inkade riigi tšintšade territooriumi, saatsid esimesed tšintšiljanahad kingiks Hispaania kuninglikele isikutele. 18. sajandi jooksul kogus tšintšilja karusnahk tasapisi populaarsust üle Euroopa ja 19. sajandil läks Lõuna-Ameerikas lahti intensiivne tšintšiljajaht – näiteks müüs Saksamaa karusnahaärimees Richard Gloeck, keda hüüti Chinchilla-König 'tšintšiljakuningas', 1899. aastal 78 500 nahka ja enam kui 300 000 nahka kahel järgneval aastal.[8] 1910. aastatel, kui loomad oli looduses peaaegu välja surnud, hakati Lõuna-Ameerika riikides vastu võtma esimesi seadusi, mis keelasid tšintsiljasid küttida.[3]

Esimesed tšintšiljakasvatajad[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed katsed tšintšiljasid kodustada ja aretada algasid Tšiilis 1920. aastatel. Selleks ajaks oli tšintšilja jäänud nii haruldaseks, et enam polnud majanduslikult kasulik neid loodusest jahtida ja juba kehtis ka 1918. aastal vastu võetud küttimist keelav seadus. 1920. aastatel küsisid mitu ettevõtjat korraga valitsuselt luba püüda teatud hulk loomi vangistuses paljundamiseks, eesmärgiga ehitada üles karusnahatootmine. Võeti vastu uus seadus, mis lubas 1918. aasta seadusest teatud tingimustel mööda minna. Iga tšintšiljakasvataja pidi kõik oma loomad registreerima ja iga kuue kuu tagant neist aru andma, loomulikud surmad ametlikes dokumentides registreerima ja kadunud või varastatud loomadest politseisse teatama.

Esimene tšintšiljafarm tehti mahajäetud vasekaevandusse kohas nimega "Puna de Los Andes". Sinna koguti kohalike elanike abiga nelja kuuga 50 tšintšiljat. Esimese aasta tulem oli nullilähedane, sest loomade kohanemine vangistuses kulges raskelt. Selle kasvanduse esimeses partiis olid kõik pikasabalised tšintšiljad. 1921. aastal muretseti lisaks veel üks kogus loomi ja nende seas olid ka mõned Boliiviast toodud lühisabalised tšintšiljad. Teise aasta lõpuks oli esimeste tšintšiljakasvatajate hoole all umbes 300 looma.

1923. aastal olid Tšiili kasvatajad sunnitud loomad maha müüma edasiseks tegevuseks vajaliku raha puudumise tõttu. Selle ajani polnud võimudelt luba müüa loomi ekspordiks, kuid luba lõpuks saadi.[3]

Mathias Chapman[muuda | muuda lähteteksti]

Tsintšiljade kasvatamine farmides sai alguse ameerika kaevanduseinseneri Mathias Chapmani algatusest. Mathias F. Chapman töötas 1918. aastal kaevandusinsenerina Anaconda vasekaevanduses Tšiili Andides. Üks kohalik põliselanik tõi talle plekkpurgis tšintšilja, kelle oli loodusest kinni püüdnud. Chapman ostis looma ära ja pidas teda lemmikloomana. Ühtlasi hakkas ta tšintšiljadest üha rohkem huvituma ja oma kogemuste baasil loomaga hakkas pidama plaani muretseda tšintšiljasid rohkem ning viia nad Ameerika Ühendriikidesse. Alguses plaanis ta kasvatada tšintšiljasid lemmikloomadeks, aga peatselt tekkis idee kasvatada neid karusnahaturu jaoks. 1919. aastaks oli Chapmanil neid väike hulk olemas ja ta hakkas tegema katseid neid paljundada. Teada on, et Andides elavad tšintsiljad on erinevates piirkondades kergelt erineva kehakujuga, on olemas väike costina tüüp ja suurema kehaga jässakam la plata tüüp ning keskmine ratina tüüp. Chapmani elukoht Potrerilloses, 3,17 km kõrgusel mägedes, jäi just erinevate tüüpide leviala piirile.

Sellel ajal olid tšintšiljad muutunud juba väga haruldaseks. On teada ühe tšintšilja toonud jahimehe kirjeldus, kuidas teekond looma kinnivõtmise kohast, mis võis olla mägedes 4000-5000 m kõrgusel merepinnast, tagasi koju kestis neli nädalat. Kui kohalikud kütid ei leidnud ümbruskonnast nii palju loomi nagu Chapman eeldas, siis hakkas Chapman ise ette võtma ekspeditsioone, mis aastail 1919–1922 ulatusid päris kaugele, ka Peruusse välja. Kolme aastaga jõudis Chapman muretseda 11 tšintšiljat. Pole täpselt teada, millised need olid, aga nende hulgas oli erinevatest piirkondadest ja erineva kehatüübiga loomi. Ainult kolm isendit üheteistkümnest olid emased.

1922. aastal hakkas Chapman oma tšintšiljadega liikuma rannikule. Kõrguste vahe oli üle 3000 meetri ja ta liikus mägedes allapoole järk-järgult ning pikki peatusi tehes, et anda loomadele aega kohanemiseks temperatuuri ja õhurõhuga madalamal kõrgusel. Loomad reisisid suurtes puust puurides, mille Chapman oli ise ehitanud. Seal olid nad kaitstud otsese päikesevalguse eest ja puuride sisemust sai vajaduse korral jahutada jääga. Kõik 11 looma jõudsid elusalt ja tervelt mägedest alla. 1923. aastal õnnestus saada Chapmanilt lõpuks Tšiili valitsuselt luba viia loomad riigist välja, samuti andis Ameerika Ühendriikide valitsus loa nende pidamiseks riigis. Callao sadamast reisisid tšintšiljad Jaapani kaubalaeva Anyu Maru pardal San Pedrosse Californias, reisil suri üks loom ja sündisid kaks tšintšiljapoega.[9]

Järgnes 11 aastat uurimis- ja aretustööd Ameerika Ühendriikides ja iga tänapäeva farmitšintšilja põlvneb suure tõenäosusega mõnest Mathias Chapmani toodud isendist.[3] Viimase kuuekümne aasta jooksul on värvuse mutatsioonide baasil aretatud palju uusi karvkatte värvuse variante. Vanim aretatud vorm on üleni valge karvaga tšintšilja, hiljem järgnesid beež, must samet, safiir ja violett.

Tšintšiljapidamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal ühe Ameerika toetusprogrammi kaudu.[10] 2016. aastal läbi viidud uuringu järgi oli Eestis 27 tšintšiljakasvatusega tegelevat ettevõtet.[11]

Tšintšilja on saanud ka populaarseks lemmikloomaks, Eesti Loomakaitseliit määratleb ta oma kodulehel eksootilise lemmikloomana.[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]