Elektrijalgratas

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Linnasõidu elektrijalgratas. Mootor on paigaldatud esirattasse, aku asub tagapakiraamil
Gocycle'i aku on paigaldatud raami sisse

Elektrijalgratas, tuntud ka kui elektriratas, on jalgratas, millele on täiendavaks energiaallikaks paigaldatud elektrimootor. Mootor saab voolu laetavast akust.

Legaalsus[muuda | muuda lähteteksti]

Elektrirataste suurim lubatud kiirus on Euroopas 25 km/h, Ameerikas aga kuni 45 km/h sõltuvalt asukohamaa seadustest. Samuti on Euroopa suurim lubatud legaalne mootori nimivõimsus piiratud 250 vatiga, Ameerikas aga 750 vatiga. Võimsamaid mudeleid, mis võivad arendada kiirust kuni 80 km/h, nimetatakse elektrimopeedideks ehk e-mopeedideks. Mõnes riigis on elektrirattad kiirelt asendamas tavalisi jalgrattaid ja mootorrattaid.[1][2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed patendid elektriratastele väljastati Ameerika ühendriikides 1890. aastatel. Elektrirataste kasutamine sai hoo sisse sajand hiljem, 20. sajandi lõpuaastatel. Hiinas oli 2010. aasta alguseks hinnanguliselt 120 miljonit elektrijalgratast, elektrirataste müük edeneb Hiinas, Indias, USA-s, Hollandis[1] ja Šveitsis.[3] Euroopas on elektrirataste müük kasvu teel: 2007. aastal müüdi 200 000 ratast, 2009. aastal 500 000 ja 2010. aastal kokku 700 000 elektriratast.[4] 2016. aastal müüdi Euroopas ligikaudu 2 miljonit elektriratast.[5]

Konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Mootorit saab juhtida lihtsalt lüliti kaudu (display), mis asub üldiselt lenksul või raamil. Tavaliselt on need rattad siiski elekter-nõudmisel tüüpi, kus mootor aktiveeritakse lenkstangile paigaldatud drosseli abil, ja/või pedaal-elektriratta ehk elektriabi tüüpi, kus elektrimootori tööd reguleeritakse pedaalide tallamise kaudu. Sellised rattad on varustatud anduriga pedaalitallamiskiiruse või -tallamisjõu või mõlema kindlakstegemiseks - erinevuseks kas tegu on rummu- või keskmootoriga. Mõned rattad on varustatud ka selliste anduritega, mis lülitavad mootori pidurdamisel välja.

Elektrijalgrattatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Kui jalgrattaid on võimalik valida pea 20 tüübi vahel, mis erinevad geomeetria, konfiguratsiooni ja sihtotstarbe poolest, siis elektrijalgratta tüüpe on keskeltläbi 12[6]. Elektrijalgratta mootoreid saab kategoriseerida kahte gruppi: ühed rattarummusisese mootoriga, teised keskmootoriga. Tihti kasutavad just kallimad ja parema varustusega mudelid keskmootorit, mille ümber ka eraldi rattaraam valmistatud on. Rummumootoriga elektrirattad kasutavad aga rummusisest mootorit, mida on võimalik paigaldada sisuliselt ka tavalisele jalgrattale.

Akudest on enim kasutusse jäänud viimase 30 aasta jooksul liitiumaku. Valikus on kas integreeritud või eemaldatavat aku. Kui viimast varianti on lihtne võtmega lukustada ja rattalt eemaldada, nõuab parema ilmastikukindlusega integreeritud aku selle eemaldamiseks juhtmete lahtiühendamist.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 J. David Goodman (31.01.2010). "An Electric Boost for Bicyclists". New York Times. Vaadatud 31.05.2010.
  2. Kathy Chu (12.02.2010). "Electric bikes face long road in U.S." USA Today. Vaadatud 31.05.2010.
  3. M. Platter (17.03.2011). "Die Schweizer fahren immer mehr E-Bike". NZZ. Vaadatud 08.06.2011.
  4. Optimistlike prognooside kohaselt võis elektrirataste arv aastaks 2016 tõusta 466 miljonini – PikeResearch, 16. veebruar 2010. Vaadatud 20.06.2012
  5. Black, Forbes. "The State of the Electric Bicycle Market", Electricbikereport.com, 19. september 2016. Vaadatud 8.11.2019
  6. https://electrobike.ee/elektrirataste-tyybid/. {{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri: |title= (juhend)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]