Iraagi sõda
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Iraagi sõjaks nimetatakse mitteametlikult Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Austraalia vägede 2003. aasta sissetungi Iraaki eesmärgiga kukutada Saddam Husseini valitsus, otsida massihävitusrelvi ning kehtestada sõjalisele tegevusele järgnev liitlasvägede okupatsioon.
Sündmused, mis viisid sõjani Iraagis (1990–2003)
[muuda | muuda lähteteksti]1990. aasta 2. augustil tungisid Iraagi väed Kuveiti. 7. augustil kehtestas ÜRO Iraagi vastu majandussanktsioonid, mis kehtivad praeguseni.
1991. aasta 17. jaanuaril alustasid rahvusvahelised liitlasväed Iraagi pommitamist, algas Lahesõda. Pärast maavägede operatsiooni käivitamist vabastati Kuveit okupantidest 100 tunni jooksul. 28. veebruaril jõustus kokkulepe tulevahetuse lõpetamisest.
ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni, milles nõuti Iraagilt tuuma-, keemia- ja bioloogilise relva arendamisprogrammide peatamist. Samuti nõuti Iraagi ballistiliste rakettide tegevusraadiuse piiramist 150 kilomeetrile. Resolutsioon keelas ka relvastuse ning selle tootmiseks vajalike materjalide müümise Iraagile. Resolutsioonis toodud tingimuste jälgimiseks loodi eriline ekspertide organisatsioon – UNSCOM. Alates 1999. aastast nimetatakse seda struktuuri United Nations Monitoring Verification and Inspection Commission (UNMOVIC). Iraak nõustus julgeolekunõukogu resolutsiooniga.
Aastatel 1991–1993 võttis julgeolekunõukogu vastu 13 resolutsiooni, mis kohustasid Iraaki asuma koostööle rahvusvahelise avalikkusega. ÜRO inspektorid avastasid dokumendid Iraagi massihävitusrelvastuse arendusprogrammide kohta. Inspektorid avastasid, et Iraak oli väga lähedal oma tuumarelva loomisele.
1992 – Iraagi lõuna- ja põhjaosas loodi õhuruumi keelutsoonid Iraagi sõjalennukitele, vältimaks šiiitide ja kurdide kontrolli all olevate alade pommitamist. Keelutsoonide patrulli teostasid USA ja Suurbritannia õhujõud.
1993 – USA avalikustas, et Iraak oli oma maa-õhkraketid viinud maa lõunaossa. Iraak keeldus rakette välja viimast. USA ja Suurbritannia õhujõudude lennukid tulistasid rakettide kandjaid, laevadelt lastud tiibrakettidega tulistati tuumarelva tootmisettevõtteid Bagdadi lähedal. See oli esimene seda laadi operatsioon.
13. aprillil, päev enne USA ekspresidendi George Bush vanema külaskäiku Kuveiti, arreteerisid eriteenistused 13 inimest, kes olid kavandanud ekspresidendi mõrvamist. Uurimine tuvastas vandenõulaste seotuse Iraagi eriteenistusega. 27. juunil tulistasid USA sõjalennukid Iraagi luure peahoonet.
1994 – Iraagi väed liikusid kokkulepitud positsioonidelt Kuveidi piiri äärde. USA president Bill Clinton andis käsu saata Pärsia lahele lennukikandjad ja 54 tuhat sõdurit maavägesid. Misjärel Iraagi väed tõmbusid tagasi oma lähtepositsioonile.
Iraagi rahvuskongressi (INC) toetajate relvarühmad alustasid avalikku sõjategevust Saddam Husseini režiimi vastu Iraagi Kurdistanis. INCi liider Ahmad Chalabi sai paljude arvates selleks poliitilise toetuse USA administratsioonilt. INCi relvajõud löödi kiiresti puruks. 1998. aastal kirjutas president Bill Clinton alla Iraagi vabaduse aktile (Iraq Liberation Act), mis nägi ette USA toetuse Husseini režiimi opositsioonile.
1995 – Iraagi massihävitusrelva loomise programmi juht Hussein Kamel al-Majid põgenes Jordaaniasse. Koos temaga põgenesid tema vend ja abikaasad – Saddam Husseini tütred.
Julgeolekunõukogu resolutsiooniga alustati programmi "Nafta toiduainete vastu". See oli mõeldud ajutiseks abinõuks, et kindlustada Iraagi nafta müügist saadud raha eest toiduainete ostmist nälgivale Iraagi rahvale. Kulus 18 kuud, mil Iraak suutis julgeolekunõukoguga kokku leppida programmi realiseerimise osas. Seetõttu alustas Iraak nafta eksporti alles 1996. aasta detsembris. Esimene kogus toiduaineid jõudis Iraaki 1997. aasta märtsis – 2 aastat pärast programmi vastuvõtmist.
1996 – Iraagi väed ründasid kurdide kontrolli all asuvat Arbīli linna riigi põhjaosas.
1997 – ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon kohustas Iraaki tegema koostööd ÜRO relvastusinspektoritega. Sellele vaatamata keeldus Iraak oma territooriumile lubamast kolme ameeriklasest inspektorit. Hiljem saatis Iraak maalt välja veel kuus ÜRO relvastuskontrolli missiooni liiget. Vastukaaluks keeldus ÜRO edasistest relvastuskontrollidest Iraagis. Pärast seda nõustus Iraak USA sõjalise surve kasutamise ähvardusel siiski uute relvastuskontrolli inspektorite vastuvõtmisega.
1998 – ÜRO inspektorid teatasid, et Iraak teeb neile kõikvõimalikke takistusi kontrollreidideks. Clinton ähvardas Iraagi suhtes sõjalist jõudu kasutada. Sellele vaatamata keeldus Iraak täielikult koostööst ÜROga. Kõik relvastuskontrolli inspektorid lahkuvad Iraagist.
1999–2000 – Iraagi õhutõrje tulistas USA ja Suurbritannia lennukeid, vastukaaluks tulistasid need Iraagi sõjalisi objekte. Iraak süüdistas USA-d agressioonis ja süütute tsiviilelanike tapmises.
Iraak viis läbi lühikese tegevusraadiusega ballistiliste rakettide katsetuse, keeldudes sealjuures riiki lubamast ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid ja ka kõiki teisi sõltumatuid vaatlejaid. Iraak süüdistas ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid spionaažis.
Venemaa välisminister Igor Ivanov saatis ÜRO peasekretärile Kofi Annanile kirja, milles väitis, et Iraagi suhtes kehtestatud sanktsioonide tõttu on Venemaa kaotanud 30 miljardit dollarit.
Iraak pakkus nafta ostjatele iga barreli pealt lisaks 50 USA senti, mida ei kontrolliks ÜRO. Kui ÜRO avaldas oma vastuseisu, loobusid Iraagi käest nafta ostjad sellest tehingust. Vastukaaluks peatas Iraak 2000. aastal kahel korral nafta ekspordi täielikult. Avalikuks said juhtumid, et Iraak oli müünud naftat "mustalt" väljaspool ÜRO kontrolli.
2001 – pärast 11. septembri terroriakte New Yorgis ja Washingtonis kahtlustati ka Iraagi seotust nende kavandamisega, kuid konkreetseid süüdistusi siiski ei esitatud. USA teatas, et Iraak on taastanud oma endise võimsuse massihävitusrelva tootmiseks.
2002. aasta juuli – Julgeolekunõukogu lihtsustas programmi "Nafta toiduainete vastu" toimet. USA välisministeerium tegi ametliku avalduse, et seitse riiki on terrorismi sponsorid – üks neist oli ka Iraak.
Jaanuaris liigitas president George Walker Bush Iraagi kurjuse telje riikide hulka. USA hakkab ette valmistama võimalusi Saddam Husseini režiimi kukutamiseks.
Veebruaris teatas Iraak, et ta on valmis riiki lubama ÜRO relvastuskontrolli inspektoreid ilma täiendavate tingimusteta.
Venemaa ja USA kirjutasid alla leppele majandussanktsioonide leevendamise kohta Iraagi suhtes.
Aprillis külmutas Hussein taas nafta ekspordi, avaldades enese sõnul sel moel solidaarsust Palestiinale. Iraak kutsub samasugust sammu astuma ka kõiki teisi Araabia riike. Samal ajal alustati Iraagis vabatahtlike värbamist sõjaks Iisraeli vastu.
USA alustas teiste riikidega läbirääkimisi võimaliku sõjalise sekkumise üle Iraagis.
Iraagi sõja põhiideed
[muuda | muuda lähteteksti]Iraagi sõja peaeesmärkideks oli kukutada Saddam Hussein ning otsida ja hävitada massihävitusrelvi.
Iraagi sõja esimene faas
[muuda | muuda lähteteksti]16. märtsil 2003 esitas USA president George Walker Bush Iraagi diktaatorile Saddam Husseinile lõpliku ultimaatumi loobuda võimust 48 tunni jooksul ning lahkuda koos oma poegadega riigist, muidu ootab Iraaki ees sõjaline rünnak. Bush esines kõnega, kus oma ultimaatumist teatas: "Saddam Hussein ja tema pojad peavad lahkuma Iraagist 48 tunni jooksul," ütles Bush teleesinemises Valgest Majast. "Nende keeldumine seda tegemast tõukab sõjalisele konfliktile, mis toimub meie valitud ajal." 250 000 Pärsia lahe piirkonnas asunud USA sõjaväelase kõrgeim ülemjuhataja Bush lubas, et Iraagi "vabastamise aeg on lähedal" ning "türann on varsti läinud". "Rahumeelsed jõupingutused Iraagi režiimi desarmeerimiseks on ikka ja jälle läbi kukkunud, kuna me ei tegele rahumeelse mehega," sõnas president. Bush esitas oma ultimaatumi pärast seda, kui ÜRO julgeolekunõukogu ei toetanud resolutsiooniprojekti, mis annaks selgesõnaliselt õiguse jõu kasutamiseks Iraagi vastu. Seega otsustas "valmisolijate koalitsioon" ehk USA, Suurbritannia, Austraalia, Hispaania ning veel mõned liitlased ise Husseini vastu astuda. Bush hoiatas, et sõda võib viia terrorirünnakuteni USA huvide vastu nii kodus kui välismaal, ning ütles, et on käskinud kõrgendada julgeolekut lennujaamades ja USA veepiiridel. "Need rünnakud ei ole vältimatud. Nad on, siiski, võimalikud," sõnas president.
Kirjeldades Iraagist tulenevat ohtu, ütles Bush, et Saddamil on massihävitusrelvad, mida ta võib jagada terroristidega, ta on läbi ajaloo vihanud Ameerikat ning ta on Lähis-Ida destabiliseeriv jõud. "USA ei teinud mitte midagi, et seda ohtu ära teenida, kuid me teeme kõik, et seda võita. Selle asemel, et tragöödia poole liikuda, võtame me kursi turvalisuse poole liikumiseks." Bush väljendas oma pettumust ÜRO üle ja selles, et see pole USA taga seisnud. "ÜRO julgeolekunõukogu ei ole täitnud oma kohustusi, seega täidame meie omi." "Pärast 12 aastat diplomaatiat ja relvastusinspektsioone pole meie hea usk naasnud. Iraagi režiim on kasutanud diplomaatiat aja ja eelise saamiseks." President Bush hoiatas oma kõnes ka Iraagi sõdureid. "Kui sõda tuleb, ärge võidelge sureva režiimi poolt, mis pole väärt teie elusid," lausus Bush. Ta soovitas sõduritel mitte täita käsku süüdata naftaväljad ja kasutada massihävitusrelvi, vaid võtta vastu USA sõdurid riigis, kes ütlevad neile, kuidas edasi käituda.
"Sõjakurjategijad antakse kohtu alla ja neid karistatakse," lubas president. "Ja siis ei loe põhjendus, et "meil kästi nii teha"," kinnitas ta.
Tsiviilisikute kohta ütles Bush, et kui USA alustab sõjalist kampaaniat, siis on see suunatud seadusetute riigijuhtide, mitte nende vastu. Bush lubas, et iraaklased saavad toitu, ravimeid ja muud abi, kui Iraak sõjast taastub. Bush viitas rünnaku õigustuseks ka ÜRO resolutsioonidele 678 ja 687, millele tuginedes ütles esmaspäeval ka Suurbritannia kohtuminister lord Peter Goldsmith, et koalitsioonil on legitiimne õigus Iraaki sõjalise jõuga rünnata.
Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium tõstis pärast Bushi kõnet ka riiklikku terroriohu taset – tasemele, mis oli üks aste madalamal kõrgeimast, "punasest" tasemest ehk kõrgest.
Iraak lükkas Bushi ultimaatumi tagasi juba esmaspäeval enne Bushi kõnet. Iraagi teatel oli ÜRO otsus oma personal Iraagist tagasi kutsuda "õnnetu otsus". Iraagi välisminister Naji Sabri nimetas Bushi "hulluks meheks" ning soovitas hoopis temal tagasi astuda. Iraagi sõda algas 19. märtsil. Juba 9. aprilliks oli Bagdad vallutatud. Iraaklased juubeldasid ja tirisid maha Saddam Husseini kuju. Pärast seda see purustati. Pealinna elanikud astusid tankidele vastu, käes sümboolsed rahupalmi oksad, ja tervitasid sõdureid nagu tõelisi vabastajaid. Iraagi sõja esimene faas, Saddam Husseini võimu kukutamine, oli läbi.
Välisjõudude lahkumine sõjatsoonist
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika Ühendriikide vägede väljaviimise viimane etapp algas 2010. aasta augustis, kui pärast seitsmeaastast sõjalist kohalolekut Iraagis lahkus viimane riigi territooriumil viibiv Ameerika Ühendriikide armee lahinguüksus – 2. jalaväediviisi 4. Strykerite brigaad. Iraaki jääb alles umbes 50 000 valvesõdurit, kes jäävad 2011. aasta lõpuni kohalikke sõjaväelasi nõustama ja Washingtoni huve kaitsma ega osale sõjategevuses[1]. Tippajal oli Ameerika Ühendriikidel Iraagis 150 000 okupatsioonisõdurit, kellest Pentagoni andmetel langes alates invasiooni algusest 4419. Surma saanud tsiviilisikute arv kõigub sõltumatu seirerühma teatel vahemikus 97 196 – 106 071 inimeseni.
1. septembrist 2010 alanud USA Iraagi operatsioon kannab nime Uus Koit, et sellega rõhutada ameeriklaste missiooni uut iseloomu.
Sõjaohvrid
[muuda | muuda lähteteksti] | See artikkel vajab ajakohastamist. |
Järgnevad hukkunute arvud on aasta 7. märtsi 2006 seisuga ning hõlmavad nii 2003. aasta sissetungis Iraaki kui ka sellele järgnenud Iraagi okupatsiooni ajal hukkunuid.
| iraaklased | Nimeliselt teadaolev hukkunud tsiviilelanike arv kõigub vahemikus 28 501 – 32 119. ÜRO arvestuste kohaselt oli Iraagi sõjas hukkunud tsiviilelanike arv 30. märtsi 2005 seisuga 100 000 inimest. | [2] |
| USA sõjajõud | 2304 hukkunut (USA Kaitseministeeriumi poolt kinnitatud andmed), 16 906 sõjategevuses haavatut (7 805 evakueeritut). USA ei arvesta väljaspool sõjategevust haavata saanuid haavatute koguarvu hulka. | |
| Teiste riikide sõjajõud | 206 (Suurbritannia 103, Itaalia 27, Ukraina 18, Poola 17, Bulgaaria 13, Hispaania 11, Slovakkia 3, Eesti 2, El Salvador 2, Holland 2, Taani 2, Tai 2, Austraalia 1, Kasahstan 1, Läti 1, Ungari 1) | |
| Mitteiraaklastest tsiviilisikud | Täpne arv teadmata, kuid vähemalt 309 töölist, 81 ajakirjanikku, 20 meedia abitöölist ja 150 humanitaarabi töötajat. |
Eesti kaotused
[muuda | muuda lähteteksti]2004. aastal langesid Iraagi sõjas Eesti kaitseväelased nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. 18 sinimustvalge lipu all sõdinut sai Iraagis viga, neist kolm raskelt.[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Iraagi sõda |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Head aega, Iraak! USA tõi viimased lahingüksused ära, Delfi, 19. august 2010
- ↑ Lancet'i uurimus ÜRO jaoks
- ↑ U.S. & Coalition Casualties". CNN, March 2003.
- ↑ 4,0 4,1 Kneisler, Patricia, et. al., "Military Fatalities". iCasualties (Lunaville), Benicia, CA, 2005.
- ↑ Kneisler, Patricia, et. al., "Journalist". iCasualties (Lunaville), Benicia, CA, 2005.
- ↑ Kneisler, Patricia, et. al., "Contractors". iCasualties (Lunaville), 2005.
- ↑ Postimehe juhtkiri: meie sõda