Illüüria (Rooma provints)

Illüüria oli Rooma provints alates aastast 27 eKr kuni millalgi Vespasianuse valitsemisajal (69–79 pKr). Provints koosnes Illüüriast/Dalmaatsiast ja Pannooniast. Illüüriasse kuulus ala piki Aadria mere idarannikut ja selle sisemaa mäed. Selle provintsi loomisel hakati seda kutsuma Dalmaatsiaks. See oli lõunas, samas kui Pannoonia oli põhjas. Illüüria/Dalmaatsia ulatus Drini jõest (praegu Põhja-Albaania) Istriani (Horvaatia) ja Sava jõeni põhjas. Laias laastus vastab ala tänapäeva Põhja-Albaania, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatia rannikule. Pannoonia oli tasandik sellest põhjas, Illüüria/Dalmaatsia mägedest Doonau jõe läänepoolse lookeni ning hõlmas tänapäeva Vojvodina (praegu Põhja-Serbia), Põhja-Horvaatia ja Lääne-Ungari. Kui provints arenes, sai Salona (tänapäeva Spliti lähedal, Horvaatias) selle keskuseks.

Nimi ja etümoloogia

Illyricum on ladina mõiste, mis tuletatud kreeka mõistetest Illyria (Ἰλλυρία) ja Illyris (Ἰλλυρίς). Eristati ka Illyris Barbara või Romana, mis koosnes Aadria mere rannikust kuni tänapäeva Põhja-Albaaniani, ja Illyris Greaca, mis oli ülejäänud Albaania, hiljem Epirus Nova. Viimane ala sai oma nime tõsiasjast, et olles Kreeka lähedal, mõjutasid seda kreeklased. See oli Rooma Makedoonia provintsi osa.

Geograafia

Illüüria ulatus Driloni (Drini) jõest tänapäeva Põhja-Albaanias Istriani (tänapäeva Horvaatias ja Sloveenias) ja Savuse (Sava) jõeni põhjas. See koosnes rannikumadalikust, Dinaari mäestiku mägedest, mis kulgesid piki Aadria mere idarannikut (pikkusega 645 km ja laiusega umbes 150 km) ja loodes Istria poolsaarest. Rannikul oli arvukalt saari, kuid seal puudus joogivesi. Mäed olid haritud ranniku suunas, kuid enamik neist olid viljatud. Vee puudumine ja kehv või kuiv pinnas tegid enamikust Illüüriast viletsa põllumajandusliku ala ja see tekitas piraatluse. Illüüria lõunaosa sisemaa (Kesk- ja Lõuna-Albaania) oli viljakam. Illüürias elasid kümned iseseisvad hõimud ja hõimurühmad. Enamus neist olid tähistatud kui illüürlased. Põhjas oli ka keldi hõime. Pannoonia (või Karpaadi) tasandik põhjas oli viljakam. Selle hõimud tähistati pannoonlasteks. Arheoloogilised leiud ja kohanimed näitavad, et pannoonlased erinesid kultuuriliselt illüürlastest ja idakeltidest, kes elasid neist läänes, mis nüüd on Austria. Pärast keldi sissetungi piirkonna põhjaossa 4. sajandi alguses eKr nad keltiseerusid. Mõned hõimud piirkonnas (eraviskid, skordiskid kotiinid, boid ja anartid) olid keldi. Pannoonlastel oli illüürlastega ka kultuurilisi sarnasusi. Raua kaevandamine ja tootmine oli nende majanduse oluline osa Rooma-eelsel ajal.

Ajalooline taust

Illüüria sõjad

Pikemalt artiklis Illüüria sõjad

Roomlased võitlesid aastatel 229–168 eKr kolmes Illüüria sõjas. Esimene Illüüria sõda (229–28 eKr) puhkes murest seoses Illüüria piraatide rünnakutega Rooma Itaalia-liitlaste laevadele Aadria merel ja ardieide (illüüria hõim tänapäeva Montenegros ja Põhja-Albaanias) kasvavale võimule. Ardieid tungisid võimsa laevastikuga Kreeka linnadesse Epidamnosesse (nüüd Durrës Albaanias), Pharosesse (Stari Grad Horvaatias), Korfu saarele ning ründasid Elist ja Messeeniat Peloponnesosel ja Foiniket Epeiroses, kelle kaubavahetus Itaaliaga oli edukas. Arvukad rünnakud Itaalia laevadele õhutasid Roomat sekkuma. Rooma vabastas Kreeka linnad ja ründas ardieisid. Lepiti kokku rahu tingimused. Aastal 220 eKr teostasid ardieid rünnakuid Kreeka rannikule läänes, lõunas ja kagus. Seejärel rünnati Rooma liitlasi Lõuna-Illüürias. See viis Teise Illüüria sõjani (219–18 eKr), mille Rooma võitis. Aastal 168 eKr Kolmanda Makedoonia sõja ajal Rooma ja Makedoonia kuningriigi vahel (171–168 eKr) ühinesid ardieid võitluses roomlaste vastu, kuid nad said kiiresti lüüa (Kolmas Illüüria sõda, 168 eKr). Roomlased kehtestasid linnadele, kes nende vastu võitlesid, ja 5 naaberhõimule, kes samuti nende vastu võitlesid, andami, mis oli pool sellest summast, mida nad olid maksnud oma kuningale (kes kukutati). Linnad ja hõim, kes olid roomlaste poolel, vabastati sellest andamist. Ardieide territoorium ja naaberhõimud kuulutati vabaks ja jagati kolmeks kantoniks. Igat juhtis oma nõukogu.

Illüüria sõdadest Rooma kodusõdadeni

On vaid piiratud ja hajutatud teavet järgnenud Rooma osaluse kohta Illüürias järgmise 120 aasta jooksul. Näib, et roomlaste tähelepanu nihkus rohkem põhja, tänapäeva Dalmaatsiasse (suur osa Horvaatia rannikust). Enamik sellest, mida me teame, on Appianose töö.

Aastal 156 eKr tegid dalmaadid rünnaku Rooma Illüüria-alamatele (ei ole selge, mida Appianos sellega mõtles) ja keeldusid kohtumast Rooma saadikutega. Konsul Gaius Marcius Figulus korraldas nende vastu kampaania. Kui ta oma laagrit püstitas, said dalmaadid tema valvuritest jagu ja ajasid ta laagrist välja. Ta põgenes üle tasandiku kuni Naro jõeni. Siis lootis ta dalmaate ootamatult tabada, kui need talveks tagasi koju lähevad, kuid need koondusid, sest olid kuulnud tema saabumisest. Siiski ajas ta nad Delminiumi linna. Ta ei suutnud seda tugevalt kindlustatud linna rünnata. Nii ründas ta teisi linnu, mis olid osaliselt maha jäetud, kuna dalmaadid koondasid oma väed Delminiumisse. Seejärel pöördus ta tagasi Delminiumisse ja katapulteeris leegitsevaid viskekehi. Suurem osa linnast põles maha. Titus Liviuse Periochae kajastas Gaius Marcius Figuluse kampaaniat ja märkis, et järgmisel aastal (155 eKr) alistas konsul Cornelius Nasica dalmaadid.

Aastal 135 eKr tegid kaks Illüüria hõimu, ardieid ja palarid, rüüsteretke Rooma Illüüriasse, kui roomlased olid seotud Numantia sõjaga Hispaanias ja Esimese orjasõjaga Sitsiilias. Roomlased saatsid saadikud, kuid nendega keelduti rääkimast. Roomlased kogusid armee, milles 10 000 jalaväelast ja 600 ratsaväelast. Illüürlased saatsid saadikud armu paluma. Rooma küsis rünnatutele hüvitist. Kuna illüürlased reageerisid aeglaselt, marssis konsul Servius Fulvius Flaccus nende vastu. Appianose sõnul oli see vaid väike ekspeditsioon. On tõenäoline, et Appianose Rooma Illüüria tähendas nelja rannikulinna, milles oli suur Rooma elanikkond.

Appianose sõnul pidasid konsul Gaius Sempronius Tuditanus ja Tiberius Pandusa aastal 129 eKr sõda japoodidega, kes elasid Alpides (Illüüriast põhjas), ja tundub, et nad alistati. Kuid Titus Liviuse sõnul oli Sempronius Tuditanus alguses edutu, "kuid lüüasaamist kompenseeris Decimus Junius Brutus Callaicuse võit (mees, kes alistas Lusitaania)". Tuditanus sai triumfi. Ta põlistas oma võidud pühendusega jõejumal Timavusele Aquileias, mis kandis võidukirjet saturnuse värsis, mille kaks fragmenti leiti aastal 1906.

Ühes lõigus kirjutas Appianos, et aastal 119 eKr pidas konsul Lucius Caecilius Metellus Dalmaticus sõda dalmaatide vastu, kuigi need ei olnud midagi valesti teinud, kuid ta tahtis triumfi. Nad võtsid ta sõbrana vastu ja ta talvitus nende seas Salona linnas. Ta naasis Rooma ja sai triumfi. Teises lõigus märgib ta, et Lucius Cotta (teine konsul sel aastal) ja Caecilius Metellus tunduvad olevat alistanud segestanid. Ta märgib ka, et nii japoodid kui ka segestanid mässasid taas varsti pärast seda. Caecilius Metellus sai hüüdnime Dalmaticus.

Aastal 115 eKr juhtis konsul Marcus Aemilius Scaurus Gallia Cisalpinas operatsioone liguuride vastu läänes ning karnide ja tauriskide (kaks gallia hõimu, mis elasid tänapäeva Sloveenias) vastu idas.

Aastal 113 eKr saadeti konsul Gnaeus Papirius Carbo vastu kimbrite (germaani hõim) sissetungile, kes olid sisenenud Illüüriasse ja siis Noricumi. Ta sai lüüa Noreia lahingus Noricumis.

Aastal 78–76 eKr saadeti keegi Gaius Cosconius Illüüriasse prokonsuliks. Ta võitles seal kaks aastat, koondas suure osa Dalmaatsiast ja hõivas Salona (tänapäeva Solini juures Spliti lähedal Horvaatias), ühe suure linna Dalmaatsias. Hiljem asutati Rooma asula Colonia Martia Iulia Salona, arvatavasti pärast Rooma kodusõdu.

Aastal 59 eKr määras Lex Vatinia konsul Julius Caesarile Gallia Cisalpina (Põhja-Itaalias) ja Illüüria prokonsuliameti ja 3 leegioni juhtimise, mis baseerusid Aquileias. Kui Gallia Narbonensise prokonsul suri, andis senat talle ka selle provintsi prokonsuliameti ja seal asunud leegioni juhtimise viieks aastaks. Caesar võttis oma prokonsuliametid vastu aastal 58 eKr. Ainult Gallia Narbonensis oli ametliku haldusüksuse mõttes provints. Teised kaks olid provintsid sõjalise juhtimise alade tähenduses, mis määrati kõrgetele sõjaväejuhtidele piirkondades, kus esines mässu või rünnakuohtu. Varem olid selles mõttes provintsideks määratud Liguuria (mis mässas sageli), Bruttium (tänapäeva Calabria, kus oli rahutuste võimalus) ja Gallia Cisalpina (mässude või võimalike sissetungide korral). Aquileia oli Rooma linn Kirde-Itaalias, mis asutati aastal 180/181 eKr eelpostina Põhja-Itaalia kaitseks vaenulike ja sõjakate rahvaste vastu idas: karnid (gallid, kes elasid Noricumi mägedes), tauriskid (Gallia hõimude liit, mis elas tänapäeva Krainis, Põhja-Sloveenias), histrid (illüürlastega seotud veneedi hõim, mis elas Istria poolsaarel) ja japoodid (kes elasid Istria poolsaarest idas ja liburnidest sisemaal; viimased elasid Aadria mere rannikuribal Istria poolsaarest lõunas ning Arsia (Raša) ja Titiuse (Krka jõgede vahel). Karnid asusid oma alale umbes aastal 186 eKr, tungisid Kirde-Itaalia tasandikule ja asutasid kindlustatud linna Akileja. Roomlased surusid karnid tagasi mägedesse. Ned hävitasid nende asula ja asutasid naabrusse Aquileia, mis nimetati Akileja järgi. See oli umbes 6 km eemal, kuhu hinnanguliselt 12 000 tauriski üritasid aastal 183 eKr asuda. Aquileia asutamiseks asustati sinna 3000 perekonda. Aastal 169 eKr asustati sinna veel 1500 perekonda. See asula kasvas suureks linnaks ja sinna paigutati 3 leegionit tänu oma strateegilisele tähtsusele Põhja-Itaalia kaitsel.

Tõsiasi, et Gallia Cisalpina ja Illüüria olid algselt Caesarile määratud juhtimisalad, võivad viidata sellele, et Caesar nägi Illüürias kohta, kus saavutada sõjalist hiilgust, millega ta võiks toetada oma poliitilist mõjuvõimu Roomas. Burebista juhtis daaklased tänapäeva Rumeeniast vallutama Alföldi Doonau jõest läänes ning Illüüria ja Itaalia lähedal. Kuid Burebista peatus, läks Transilvaaniasse tagasi ja pööras oma tähelepanu itta. Caesari tähelepanu tõmbasid mured Gallias ja siis ta alustas oma Gallia sõdu (58–50 eKr). Pärast Põhja-Gallia belgide võitmist aastal 57 eKr arvas Caesar, et Gallia oli rahus, ja läks Illüüriasse maad külastama ja sellega end kurssi viima. Kuid Gallias puhkes taas sõda ja ta läks sinna tagasi. Kui ta läks aastal 54 eKr Gallia Cisalpinasse talvituma, kuulis ta, et Illüüria hõim pirustid rüüstas naaberterritooriume. Ta läks Illüüriasse ja kogus vägesid Illüüria rahvaste hulgast. Pirustid väitsid, et ükski röövretk ei olnud tingitud avalikest otsustest ja pakkusid hüvitist. Caesar küsis pantvange ja ütles, et kui need ei ole üle antud, alustab ta sõda. Pirustid nõustusid ja Caesar määras vahekohtunikud, et hinnata teistele rahvastele tehtud kahjud ja määrata karistus. Ta läks Itaaliasse ja siis Galliasse.

Illüüria Caesari kodusõja ajal

Appianos kirjutas, et kui Caesar oli Gallias, hõivasid dalmaadid Promona liburnidelt, kes kaebasid Caesarile. Dalmaadid keeldusid tema soovist linnast lahkuda ja ta saatis tugeva väesalga. Kuid see löödi põgenema. Caesar ei jätkanud selle küsimusega, kuna ta oli hõivatud oma kodusõjaga. See viitab sellele, et see sündmus toimus 50. aasta lõpul eKr, vahetult enne selle sõja algust.

Jaanuaris 49 eKr alustas Caesar kodusõda senati vägede vastu, mida juhtis Pompeius. Pompeius põgenes Kreekasse sõjas võitlemiseks vägesid koguma. Ta kontrollis Rooma laevastikku. Ikkagi õnnestus Caesaril aastal 48 eKr viia oma väed üle Aadria mere ja randuda Palaestes (Palasë Lõuna-Albaanias). Marcus Octavius, üks Pompeiuse admirale, läks oma laevastikuga Salonasse (Solin Spliti lähedal Horvaatias). Ta keelitas Issa saare (Vis Horvaatias) inimesi tema poole üle tulema. Ta ei suutnud veenda roomlasi Salonas ja ümbritses selle 5 laagriga, et seda piirata. Linnas oli vähe teravilja ja see saatis saadikud Caesari juurde abi paluma. Kuna piiramine jätkus, tungisid elanikud lähimasse laagrisse. Siis hõivasid nad neli ülejäänud ja tapsid paljud vaenlasi. Octavius oli sunnitud oma laevadele taanduma ja talve lähenedes purjetas ta tagasi Dyrrachiumi (Durrës Albaanias), et Pompeiusega taasühineda.

48. aasta suvel eKr saatis Caesar Quintus Cornificiuse Illüüriasse kvestoriks. See piirkond oli rahulik. Kuid nüüd toetasid roomlased kohalikes linnades Caesarit, samas kui põliselanikud toetasid Pompeiust. Caesar kirjutas, et piirkond oli üsna vaene ja toetas vaevu sõjaväge. Veelgi enam, see oli kurnatud võitluse tõttu Dyrrachiumi lahingus Caesari ja Pompeiuse vahel piirkonna lõunaosas (juulis 48 eKr) ja mässude tõttu. Cornificius kaitses Illüüriat ja taastas selle Caesarile. Ta ründas mitmeid mägikantse, mida kasutati röövretkede korraldamiseks. Kui Marcus Octavius varjus pärast Pharsalose lahingut (Kreekas, kus Caesar võitis augustis 48 eKr Pompeiust) Illüüria rannikule, hajutas Cornificius Iadera (Zadar Horvaatias) inimeste abiga, kes olid Caesarile ustavad, tema laevad ja liitis kinnipüütud laevad oma Illüüria liitlaste omadega, kogudes seega väikese laevastiku. Kuna paljud Pompeiuse sõdurid olid pärast mainitud lahingut Illüürias varjunud, käskis Caesar Aulus Gabiniusel minna oma väega Illüüriasse, ühineda Cornificiusega ja tõrjuda kõik vaenlase operatsioonid piirkonnas. Kui selleks oli vaja suuremaid jõude, pidi ta minema Kreekasse, kus oli oodata jätkuvat vastupanu. Gabinius marssis talvel. Ta ei saanud oma armeele varustust, sest kohalikud olid vaenulikud ja sest tormid Aadria merel hoidsid varustuslaevu tagasi. Gabinius pidi linnu ja kantse ebasoodsa ilmaga ründama ja kannatas tagasilööke. Ta pidi taanduma Salonasse rannikul, kus oli palju Rooma elanikke. Teel teda rünnati ja sunniti põgenema, kaotades 2000 sõdurit. Ta läks oma väe riismetega Salonasse. Ta haigestus ja suri paar kuud hiljem. Appianos kirjutas, et Aulus Gabinius juhtis 15 kohorti (milles oli umbes 7800 sõdurit) ja 3000 ratsameest ja et taas, olles kodusõjast hõivatud, ei viinud Caesar asja edasi.

Marcus Octavius püüdis seda ära kasutada Illüüria hõivamiseks. Cornificius palus Publius Vatiniusel, kes oli Brundisiumis (Brindisi Lõuna-Itaalias), talle appi tulla ja teatas talle, et Octavius tegi liidu kohalikega ja ründas Caesari garnisone, mõnikord oma laevastikuga ja mõnikord maavägedega, kasutades põliselanike vägesid. Vatinius palus Caesari leitnandil Kreekas saata talle laevastik, kuid see võttis liiga kaua aega. Ta relvastas mõned tsiviillaevad, mille suurus ei sobinud võitluseks, ja lisas need mõnele sõjalaevale, mis tal olid, ja lahkus Illüüriasse. Ta ei jälitanud Octaviust, et mitte viivitada. Selle asemel sai ta tagasi mõned rannikulinnad, mis olid olnud Octaviuse poolel, ja möödus teistest nii kiiresti kui võimalik. Sel moel õnnestus tal oma lähenemisega sundida Octaviust loobuma rünnakust Epidaurosele (ladina Epidaurum, praegu Cavtat Dubrovniki lähedal Horvaatias). Octavius arvas, et tema laevastik oli Vatiniuse väikelaevadest parem ja sõitis Taurise saarele. Vatinius jälitas teda, teadmata, et ta oli läinud sellele saarele. Kuigi meri oli karm, oli ta tabatud ootamatult, kui Octaviuse laevastik näis olevat valmis lahinguks ja oli formatsioonilt ülimuslik. Vatinius otsustas proovida oma õnne ja ründas esimesena, rünnates Octaviuse lipulaeva ühega oma sõjalaevadest. Purustus oli tugev ja viimase ramm oli purustatud. Lahingut peeti kitsal mereosal. Vatinius oli parem ja öösel vaenlase laevastiku riismed põgenesid. Järgmisel päeval remontis Vatinius oma laevu ja 85 kinnipüütud laeva ning päev pärast seda läks ta Issa saarele (Vis Horvaatias), arvates, et Octavius oli sinna taganenud. Kui ta sinna jõudis, andsid saarlased alla ja ütlesid talle, et Octavius oli Sitsiiliasse lahkunud. Pärast Aadria mere puhastamist naasis ta Brundisiumisse.

Aastal 45 eKr kavandas Caesar sõda Partia vastu. Illüürlased kartsid taas karistust (seekord Aulus Gabiniuse minemalöömise eest), sest Caesar läks Partiasse läbi nende maa lõunaosa. Nad saatsid saadikud Rooma Caesarilt liitu küsima. Caesar vastas, et ta ei saa neid sõpradeks pidada selle tõttu, mida nad teinud olid, aga ta annaks armu, kui nad maksaks andamit ja annaks üle pantvangid. Nad nõustusid ja Publius Vatinius saadeti kolme leegioni ja suure ratsaväeüksusega kehtestama kerget andamit ja saama pantvange. Pärast Caesari tapmist aastal 44 eKr ja sellest tulenevat ebastabiilsust Roomas ei kartnud illüürlased enam Rooma võimu. Nad eirasid Vatiniust ja kui ta püüdis jõudu kasutada, ründasid nad tema leitnandi Baebiuse juhitud 5 kohorti, kes ka suri. Vatinius põgenes Dyrrachiumi (Durrës Albaanias). Taas kord ei tegelenud Caesar asjaga edasi. Appianose arvates lükkas Caesar illüürlastega tegelemise 14 aastaks kindlalt edasi tema Gallia sõdade, tema kodusõja ja kavandatud sõja tõttu Partiaga, kuigi talle oli antud kümneks aastaks juhtimine Illüüria üle, samuti kahe Gallia, ja vaatamata seal talvitumisele. Isegi sõltumata asjaolust, et mõnikord rüüstasid illüürlased Kirde-Itaaliat.

Julius Caesari mõrv aastal 44 eKr viis konfliktini mõrvavandenõu juhtide Marcus Junius Brutuse ja Gaius Cassius Longinuse ning Teise triumviraadi juhitud Caesari toetajate vahel, kes hõivasid Rooma. See viis Vabastajate kodusõjani (43–42 eKr). Enne seda kodusõda põgenesid Brutus ja Cassius itta. Caesar oli neile määranud Rooma provintsid vastavalt Makedoonia (Kreeka) ja Süüria. Kuid Caesari pooldajad olid 2 provintsi määranud vastavalt Gaius Antoniusele (Marcus Antoniuse vend) ja Publius Cornelius Dolabellale. Need olid Caesari pooldajad. Brutusele ja Cassiusele anti selle asemel Kreeta ja Kürenaika. Nad ei olnud rahul selle väikese provintsi neile andmisega ning olid valmis Makedooniasse ja Süüriasse tungima. Samas hääletas senat nende kahe provintsi neile tagastamiseks. Brutusele määrati ka Illüüria. Ta jõudis Makedooniasse siis, kui Gaius Antonius oli just sinna saabunud, et võtta üle propreetoriamet, mis oli talle määratud enne senati tehtud muudatust. Tema eelkäija Quintus Hortenius ühines Brutusega. Vatinius marssis Dyrrachiumisse ja hõivas selle enne Brutust. Kuid tema kolme leegioni sõdurid (miinus kaotatud kohordid), kellele ta ei meeldinud, jooksid Brutuse poole üle, kes läks siis tegelema Gaius Antoniusega, kes oli Apollonias (Fieri lähedal Albaanias). Ta võitis Antoniuse vägesid (seitse kohorti ja leegion tema leitnandi Lucius Piso juhtimisel).

Octavianuse kampaaniad Illüürias (35–33 eKr)

Antiikajaloolased, kes sellest perioodist kirjutasid, kasutasid mõistet "dalmaatslased" ja Dalmaatsia nime sageli erineval viisil nende eelnevast kasutusest. Siin ei viidanud need mõisted tingimata dalmaatide hõimule ja territooriumile. Tavaliselt kasutati seda uue ja laiema mõistena Illüüria piirkonna tähistamiseks pärast selle vallutamist Octavianuse poolt. Octavianus vallutas Lõuna-Pannoonia (tasandik Illüüriast põhjas), samuti Illüüria. Kui kaks ala said Rooma provintsiks, anti neile nimeks Illüüria. Seega tähistas Illüüria laiemat ala kui varem. Roomlased hakkasid kasutama nime Dalmaatsia ala tähistamiseks, mida varem Illüüriaks kutsuti, et eristada seda Pannooniast. Antiikajaloolased kasutasid neid mõisteid Octavianuse kampaaniate perioodi kohta selles piirkonnas aastal 33–35 eKr.

Caesari kodusõda, Vabastajate kodusõda ja vastupanu Teisele triumviraadile, mida Sextus Pompeius (Pompeiuse poeg) võimsa laevastikuga Sitsiiliast juhatas (Sitsiilia mäss aastatel 44–36 eKr) põhjustas ebastabiilsust Illüürias, naabruses Kirde-Itaalias ja Aadria merel. Japoodid teostasid röövretki Kirde-Itaaliasse. Probleem oli ka piraatlusega. Pärast nende konfliktide lõppu võttis Octavianus ette rea kampaaniaid Illüürias. Velleius Paterculus kirjutas, et just enne Sitsiilia mässu korraldas Octavianus sagedasi retki "Illüürias ja Dalmaatsias", et mitte hoida oma vägesid tühikäigul ja neid lahinguteks karastada. Siiski on tõenäoline, et need kampaaniad olid seotud ka piirkonna ebastabiilsusega. Cassius Dio märkis kõikjal, et aastal 39 eKr surus Gaius Asinius Pollio partiinide mässu maha pärast mõnda lahingut.

Aastal 35 eKr võitles Octavianus japoodide vastu, kes olid rünnanud Aquileiat, röövinud Tergestust (Trieste) ja eelmisel aastal hävitanud Pola (Pula). Ta marssis piki kõrget ja kaljust teed. Japoodid peitusid metsades ja varitsesid teda. Kuid Octavianus oli saatnud üksused hõivama mäeharju tee mõlemal küljel. Need laskusid nende peale ja võitsid neid. Siis hülgasid nad Terponuse linna ja põgenesid tihnikusse. Octavianus hõivas linna, kuid ei põletanud seda maha, lootes, et elanikud alistuvad, mida nad ka tegid. Siis jõudis ta Metulusesse (Ogulini juures), mis oli japoodide peamine linn. Seda kaitses 3000 meest, kes võitsid müüre ümbritsevaid roomlasi. Octavianus alustas täielikku piiramist. Kui selle taotud müürid hakkasid murenema, ehitasid linnaelanikud uue müüri sissepoole. Roomlased põletasid mahajäetud müüri ja ehitasid muldvalli teise juurde ning heitsid neli silda nende peale. Octavianus käskis mõnel mehel minna linna taha tähelepanu tõmbama. Vaenlane purustas kolm silda. Kuna tema sõdurid sattusid paanikasse, ületas Octavianus silla koos oma leitnantide Agrippa ja Hieroga ning ühe oma ihukaitsjaga. Sõdurid järgisid eeskuju. Sild langes nende kaalu alla. Octavianuse parem jalg ja mõlemad käed said viga. Ta ehitas rohkem sildu. See otsustavus heidutas linnaelanikke, kes alistusid. Järgmisel päeval saatsid nad käskjalad, kes pakkusid 50 pantvangi andmist ja lubasid võtta vastu garnisoni ning anda roomlastele kõrgemad künkad, jättes endale madalamad. Kui garnison sisenes ja käskis neil relvad maha panna, sulgesid nad oma naised ja lapsed oma nõukogukambrisse ja panid vahid käsuga hoone põlema süüdata, kui nad kaotavad võitluse, milles nad otsustasid osaleda. Nad ründasid madalamast positsioonist ja nad löödi põgenema. Vahid süütasid nõukogukambri. Paljud naised tapsid end ja oma lapsi, samas teised hüppasid koos oma lastega tulle. Linn põles täielikult. Ülejäänud japoodid alistusid ja tulid esimest korda Rooma alluvusse. Octavianus lahkus ja posenid mässasid. Marcus Helvius saadeti nende vastu. Ta vallutas nad, hukkas mässu juhid ja müüs ülejäänud orjusse.

Octavianus marssis segestanide peale, Pannoonia hõim, keda roomlased kaks korda võitsid, kuid ei võtnud pantvange ja need mässasid. Ta edenes nende vastu Pannoonia territooriumi kaudu, mis ei olnud roomlaste alluvuses. Vaenlane varjus metsa ja varitses armeest mahajääjaid. Octavianus säästis põlde, lootes vabatahtlikule alistumisele. Kuna seda ei juhtunud, rüüstas ta 8 päeva maad, kuni jõudis nende linna Segestani Sava jõel. See oli jõe ja kraaviga tugevalt kaitstud. Octavianus tahtis seda kasutada baasina kampaaniaks daaklaste ja Bastarnae vastu Doonau jõe teisel kaldal. Burebista oli varem juhtinud nad sissetungile üle Doonau, kuid läinud siis tagasi koju (Daakia tänapäeva Rumeenias) ja võidelnud sellest idas. Octavianus pidi mõtlema, et oli teise sissetungi oht, mis võib destabiliseerida piirkonda. Teise võimalusena võisid nad käivitada rünnakuid üle jõe. Octavianus ehitas Sava jõele laevastiku toiduvarude toomiseks Doonaule. Linnale lähenedes ütles ta segestanide saadikutele, et tahab linna garnisoni ja nii palju toitu, kui nad pakkuda võivad. Juhid nõustusid. Rahvas oli vihane, kuid nõustus andma pantvange märkimisväärsetest peredest. Kui väed tulid, sulgesid nad linna väravad ja mehitasid müürid. Augustus ehitas silla üle jõe ja piiras linna. Ta varitses appitulnud pannoonlasi, tappes mõned ja pannes ülejäänud põgenema. Piiramine kestis 30 päeva. Augustus määras ainult trahvi. Ta paigutas 25 kohordist (umbes 2,5 leegionit) garnisoni ja läks tagasi Rooma, kavatsedes kevadel tagasi tulla. Hiljem, Rooma linnana, Segestat kutsuti Siscia. See on nüüd Sisak Horvaatias.

Cassius Dio kirjutas, et pärast selle linna langemist ülejäänud Pannoonia alistus. Pärast seda jättis Octavianus sinna Fufius Geminuse väikese väega ja läks ise Rooma tagasi. Ta asus juhtima ekspeditsiooni Britanniasse ja jõudis 34. aasta talvel eKr juba Galliasse, kui mõned äsjavallutatud inimesed Pannoonias ja dalmaatslased mässule tõusid. Appianos kirjutas, et oli kuulujutt Segesta garnisoni tapmisest ja Augustus läks tagasi. Kuulujutt oli liialdatud. Ülestõus toimus ja roomlased kaotasid palju mehi, kuid järgmisel päeval surusid nad mässu maha. Octavianus pöördus selle asemel dalmaatslaste poole. Nad olid olnud relvil alates Aulus Gabiniuse vägede lüüasaamisest aastal 48 eKr. Kui ta marssis nende peale, moodustasid nad föderatsiooni. Neil oli kuni 12 000 sõdurit, keda juhtis Versus, kes hõivas liburnidelt Promona (tänapäeva Kninist lõunas, Horvaatias) ja kindlustas seda, kuigi see oli vastupidav mägikants. Versus paigutas suurema osa oma vägedest linna ja jaotas ülejäänud osa lähedalasuvatele mägedele, et takistada Rooma edenemist. Octavianus hakkas ehitama müüri tasandikule ümber linna ja kahele vaenlase käes olnud mäele kaitseks kontingentide eest, kes suundusid läbi metsade kõrgematele mägedele. Nad said valvuritest öösel jagu ja koidikul ründas Octavianus linna suurema osaga oma armeest. Ta saatis ülejäänud väe tugevdama hõivatud kõrgendikke. Vaenlane arvas, et neid rünnati igast küljest. Mägedel olijad kartsid, et nad lõigatakse veevarustusest ära, ja põgenesid linna. Octavianus jätkas müüri ehitamist, mille pikkus oli 7 km. Testimus, teine Dalmaatsia väejuht, tõi abivägesid. Octavianus ajas ta tagasi mägedesse. Ta hõivas Promona enne piiramisvalli lõpetamist. Väike vägi tegi rünnaku. Roomlased tõrjusid selle tagasi, jälitasid seda ja sisenesid linna koos sellega. Vaenlane varjus kantsi. Neljandal ööl ründasid nad Rooma kohorti, mis pidas vahti, pannes nad põgenema. Rünnak aga löödi tagasi ja järgmisel päeval linn alistus. Kohorti, mis põgenes, karistati detsimeerimisega. Säästetud mehed sunniti sel suvel nisu asemel odrast elatuma. Testimus saatis oma väed laiali ja käskis neil hajuda. Roomlased neid ei jälitanud. Cassius Dio kirjutas, et Marcus Vipsanius Agrippa viis kampaania dalmaatslaste vastu läbi enne seda kampaaniat.

Juba aastal 34 eKr hõivasid roomlased Sunodiumi linna metsa serval, milles Aulus Gabiniuse armee oli dalmaatslaste poolt pikas ja sügavas kuristikus kahe mäe vahel lõksu püütud. Pärast seda, kui Octavianus Sunodiumi maha põletas, korraldasid dalmaatslased varitsuse. Kuid teda kaitsesid sõdurid, kelle ta oli saatnud mäetippudele mõlemale poole teda jälgima, kui ta läbi kuristiku läks. Ta raius maha puud ning vallutas ja põletas kõik linnad oma teel. Aastal 33 eKr piiras ta Setovia linna. Vaenlase vägi tuli sellele appi, kuid ta takistas selle sisenemist. Octavianust tabas kivi põlve ja ta oli mitu päeva liikumisvõimetu. Ta läks tagasi Rooma, et asuda konsuliametisse, ja Titus Statilius jätkas piiramist. Siis läks ta Dalmaatsiasse tagasi. Dalmaatslased olid välisest abist ära lõigatud ja näljas. Nad kohtusid Octavianusega selle teel olles ja alistusid. Ta nõudis neilt 700 last pantvangideks ja Rooma leegionite standardid, mis olid võetud Aulus Gabiniuselt, kui teda rünnati. Nad nõustusid ja lubasid maksta ka andamit, mis oli Julius Caesari ajast võlgu. Octavianus liikus siis derbanite peale, kes samuti rahu palusid, pantvange andsid ja võlguolevat andamit maksta lubasid. Teised hõimud tegid tema lähenemisel sama. Haiguse tõttu ta mõne hõimuni ei jõudnud. Need ei andnud pantvange ja ei sõlminud lepinguid. Appianos kirjutas, et tundus, et nad allutati hiljem ja et Octavianus allutas kogu Illüüria, nii hõimud, kes olid mässanud, kui ka need, kes ei olnud kunagi varem Rooma võimu all olnud. On tõenäoline, et Appianos viitas pigem vaid Illüüriale/Dalmaatsiale, kui kogu alale, millest sai Illüüria provints. Pannoonia puhul arvavad mõned ajaloolased, et Octavianus võitis tõenäoliselt Pannoonia lõunaosa ja et põhjaosa vallutati Pannoonia sõjas (vaata allpool).

Appianos kirjutas ka, et Octavianus võitis oksuaid, pertoneataid, batiataid, taulantid, kambaid, tsinambrid, meromennid ja pürissaid, dokleataid, karuid, endirudiinid, narensid, glintidioonid, tauriskid, hemasiinid ja bessid. Moentinid ja avendeataid, kaks japoodide hõimu, kes elasid Alpides, alistusid Octavianuse lähenedes. Ta võttis linna arrepiinidelt, kes olid suurimad ja sõjakaimad japoodid, kes põgenesid metsadesse. Ta ei põletanud seda maha lootuses, et nad alistuvad, mida nad ka tegid. Ta hõivas ka Melite (Mljet) ja Melaina Corcyra (Korčula) saared ning hävitas nende asulad, kuna elanikud tegelesid piraatlusega. Ta hukkas noored mehed ja müüs ülejäänud orjusse. Ta jättis liburnid ilma nende laevadest, kuna need tegelesid piraatlusega.

Rooma provints

Pärast oma kampaaniaid Illüürias pidas Octavianus aastal 31/30 eKr sõda Marcus Antoniuse ja Kleopatra vastu. Ta võitis ja temast sai Rooma ainuvalitseja. Pärast seda veetis ta mõned aastad aluse panemisega oma isiklikule valitsemisele. Illüüriast sai ametliku haldusüksusena provints aastal 27 eKr, esialgse kokkuleppega Rooma senatiga. See vormistas tema isikliku valitsemise. Senat andis talle aunimetuse Augustus. Temast sai esimene Rooma keiser. Ajaloolased kasutavad selle perioodi jaoks nime Augustus. Kokkulepe jagas keisririigi provintsid ka senati- ja keiserlikeks provintsideks. Esimesed olid senati võimu all, mis valis neile senaatorite hulgast kubernerid. Viimased olid Augustuse võimu all, kes määras nende kubernerid. Augustus hoidis piiriprovintse, kus oli suurem osa Rooma vägedest. Esialgu oli Illüüria senati propretoriaanlik provints. Mässud provintsis näitasid vajadust tugeva väe järele ja aastal 11 eKr sai sellest keiserlik provints, mille kuberneriks sai Publius Cornelius Dolabella.

Illüüria halduskorraldus viidi läbi Augustuse (27 eKr – 14 pKr) valitsemise lõpuaastail ja Tiberiuse (14–37 pKr) valitsemise algusaastail. Tiberius tegi esialgsed korraldused Bato sõja (vaata allpool) viimastel nädalatel. Selle töö katkestas aastal 14 pKr mäss Rooma vägedes, kuid seejärel see jätkus. Meil on üsna üksikasjalik pilt Illüüria halduskorraldusest Plinius Vanema kaudu. Rannikuala jagati kolme piirkonda nimega conventus juridicus, mis nimetati Scardona (Skradin), Salona ja Narona (Metkovići lähedal) linnade järgi. Conventus Salonitanus jagati 5 civitates ja 927 decuriae. Conventus Naronitianus jagati 13 civitates ja 540 decuriae. Conventus Scardonitanus jagati 14 civitates. Tema decuriae kohta info puudub. Rohkem linnastunud suure kreekakeelse rahvastikuga ja võimalike Itaalia asukatega rannikuala linnad olid organiseeritud kui municipia (omavalitsuslikud linnad) või coloniae (Itaalia asulad) ja neil oli oma nõukogu. Mõnel kohalikul kogukonnal olid mõned privileegid ja mõnes librunide kogukonnas olid Itaalia õigused. Vähem linnastunud sisemaal tugines haldus üksnes civitatestel. Illüüria kuberneri võimkond piirdus rannikualaga. Sisemaa ringkondadel olid omad kubernerid civitatese praefecti civitatum kujul. Pannoonia jagunes 14 civitates. Taas puudub info decuriae kohta. See oli ka sõjaväeringkond Pannoonia prefekti alluvuses, kes oli sealsete leegionide eesotsas.

Dalmaatsial oli roomlastele märkimisväärne strateegiline ja majanduslik tähtsus. Sellel oli piki rannajoont mitmeid olulisi kaubasadamaid ja Dalmaatsias olid kullakaevandused keiserliku bürooga Salonas. Dyrrachium (Durrës tänapäeva Albaanias) ja Brundisium (Brindisi Lõuna-Itaalias) olid sadamad, mida kasutati Aadria mere ületamiseks reisil Roomast Ida-Vahemerele ja vastupidi. Dyrrachiumist algas ka Via Egnatia, Rooma tee, mis läks Byzantiumisse idas, Aasia vastas. Arvukates linnades tänapäeva Horvaatia ranniku kesk- ja lõunaosas olid olulised Rooma kogukonnad, nagu Iader (Zadar), Salona (Solin Spliti äärelinnas), Narona (Metkovići juures) ja Epidauros (ladina Epidaurum, praegu Cavtat Dubrovniki juures). Pealinna Salonat kaitsesid 2 sõjaväelaagrit Burnumis ja Delminiumis.

Pannoonia sõda (14–10 eKr)

Aastatel 14–10 eKr oli Lõuna-Pannoonias ja Põhja-Dalmaatsias rida mässe, millele Rooma kirjanikud viitasid kui bellum pannomicum (Pannoonia sõda). Nende sündmuste kohta on meil väga vähe teada. Enamik neist pärineb Cassius Dio lühiaruannetest ja teiste autorite viidetest. Ühtegi põhjust ei ole teada. Rooma allikad olid vähe huvitatud Augustuse kampaaniatest Illüürias aastatel 35–33 eKr kuni 16 eKr. Cassius Dio kirjutas, et sel aastal läks Illüüria kuberner aastateks 17–16 eKr Publius Silius Nerva võitlema Itaalia Alpidesse, sest seal ei olnud vägesid. Seda ära kasutades tungisid mõned pannoonlased ja Noricumi hõimud Istriasse ja rüüstasid seda. Silius Nerva sai olukorra kiiresti kontrolli alla. Samal ajal oli väike mäss Dalmaatsias. Dentheletaid (Traakia hõim Ida-Möösias) koos skordiskidega (kes elasid tänapäeva Serbias Savuse [Sava], Dravuse [Drava] ja Doonau jõgede kokkujooksu kohas) ründasid Rooma Makedoonia provintsi (Kreekas). Samal ajal puhkes kodusõda Traakias. Seetõttu oli ebastabiilsus Ida-Alpides ja Balkani poolsaarel. Aastal 15 eKr vallutasid roomlased skordiskid ja annekteerisid Noricumi. Nad tegid ka muid operatsioone kaugemal läänes, Alpides reetide ja vindelikite vastu. Rooma sõjalisi operatsioone Illüürias võis alustada Marcus Vinicius, kuberner aastateks 14–13 eKr. Pannoonia sõda viis Illüüria muutmiseni senatiprovintsist keiserlikuks provintsiks.

Velleius Paterculus kirjutas, et Pannoonia sõja algatasid Marcus Vipsanius Agrippa ja Vinicius ning et Tiberius lõpetas selle. Florus mainib Viniciuse võitu pannoonlaste üle, kes elasid Sava ja Drava jõgede vahel. Cassius Dio märkis kahes erinevas lõigus, et pannoonlaste mäss aastal 14 eKr suruti kiiresti maha ja et 13. aasta lõpul eKr andis Augustus Agrippale, oma kõige olulisemale liitlasele, ülima käsu ja saatis ta Pannooniasse (see viitab sellele, et probleem oli tõsine). Agrippa lahendas olukorra läbirääkimiste ja isikliku mõjuga. Pärast Agrippa äkksurma keeldusid breukid täitmast lepingut, mille nad temaga sõlminud olid. Tiberiusele anti juhtimine Pannoonias ja ta alistas pannoonlased skordiskide abiga, kes olid hiljuti roomlaste poolt vallutatud. Suetonius lisas, et pärast seda allutas Tiberius dalmaatslased ja breukid. Aastal 11 eKr Tiberius võitles ja võitis nii dalmaatslasi kui ka pannoonlasi. Hiljem samal aastal, nagu juba mainitud, sai Illüüria keiserlikuks provintsiks Augustuse kontrolli all. 11/10. aasta talvel eKr ületasid daaklased külmunud Doonau ja rüüstasid pannoonlasi. Mõned Dalmaatsia kogukonnad mässasid andami maksmise vastu. Tiberius, kes oli Gallias, pidi sellele vastu astuma. Aastal 10 eKr oli nii Pannoonias kui ka Dalmaatsias korduvalt ülestõuse, mille Tiberius maha surus.

Cassius Dio viitas kõigile nendele konfliktidele kui mässudele. Dzino väidab, et seetõttu on ebatõenäoline, et neid oleks vallutatud. Roomlaste suhted piirialade kohalikega hõlmasid liidulepinguid ja lepingud klientriikidega, mis mõlemad tähendasid nominaalset sõltumatust. Nende lepingute murdmist peeti mässuks ja millekski, mis tuli maha suruda. Augustus väitis oma propagandistlikus kirjutises, et Tiberiuse juhtimisel laiendas Rooma oma sfääri Pannoonia rahvastele, kus Rooma armee ei olnud kunagi varem olnud ja et Augustus laiendas Illüüria piire Doonau jõe kaldani. Kuid Suetonius eeldas, et see laienemine selle jõe kaldani toimus alles pärast Bato sõda (vaata allpool). On tõenäoline, et pärast Pannoonia sõda kasvas Rooma sõjaline kohalolek Lõuna-Pannoonias. Dzino väidab, et on tõenäoline, et kohalikud kogukonnad tegutsesid ühtse Rooma-vastase blokina ja et seal võis olla Rooma-meelseid ja Rooma-vastaseid rühmitusi. Mõned võisid olla rahumeelselt alistunud ja mõned neist võisid olla kogu aeg Rooma-meelsed. Piirkonna kogukonnad toetusid pigem sugulussuhetele kui ametlikele riigi institutsioonidele. See võis olla kaasa toonud poliitilise konkurentsi. Roomlaste-sõbralik olemine või nendele väljakutse esitamine oleks võinud hõlmata kohaliku eliidi manöövreid, et tugevdada nende võimubaasi. Roomlastega nõustumine või vastasseis nendega võis sageli hõlmata ennustamatuid võistlusi poliitiliste seisukohtade üle kohapeal.

Bato sõda (6–9 pKr)

Pikemalt artiklis Bellum Batonianum

Bato sõda (bellum batonianum) oli suur mäss, mida juhtisid Bato (daesitiaatide pealik) ja Bato (breukide pealik). Roomlased nimetasid seda sõda nende kahe sama nimega juhi järgi. See kestis 4 aastat (6–9 pKr). Aastal 6 pKr valmistusid roomlased teise ekspeditsiooni käivitamiseks markomannide vastu Germaanias. Sellega oleks kaasatud Germaanias asuvad leegionid ja enamus Illüürias asuvaid leegione. Põliselanikelt nõuti auxilia vägesid. Kui need väed koguti, mässasid nad daesitiaatide Bato juhtimisel. Cassius Dio kirjeldas tema väge kui Dalmaatsia väge, mis viitab sellele, et tal olid mehed, kes tulid erinevatest Dalmaatsia hõimudest. See on väga tõenäoline stsenaarium, kuna kohalikke vägesid tuli värvata laiast piirkonnast. Rooma vägi, mis saadeti mässajate vastu, sai lüüa. Breukide Bato, Lõuna-Pannoonia suurima hõimu breukide sõjaline juht marssis Sirmiumi (Sremska Mitrovica tänapäeva Serbias) peale. Ta sai lüüa Aulus Caecina Severuselt, Rooma Möösia provintsi kubernerilt. Daesitiaatide Bato marssis Salona peale Dalmaatsias, kuid sai lüüa Marcus Valerius Messalla Messallinuselt, Illüüria kubernerilt. Bato läks siis itta, et ühineda teise Batoga, ja kahekesi hõivasid nad Alma mäe (Fruška Gora Serbias, Sirmiumist põhja pool). Nad said lüüa Roimetalkese (Odrysia kuningriigi kuningas Traakias) Traakia ratsaväe salgalt, mis toetas roomlasi. Dalmaatslased vallutasid Rooma liitlaste territooriumi ja ajasid paljud hõimud mässama. Tiberius (tulevane keiser), kes juhatas Rooma armeed, marssis nende peale. Kuid nad hoidusid otsesest lahingust ja liikusid ringi, põhjustades suurt hävingut. Seistes silmitsi vaenlasega, kes hoidus otsesest lahingust ja kasutas geriljataktikat, viis Tiberius läbi mässajatevastaseid operatsioone.

Velleius Paterculuse sõnul jagasid mässajad oma väed kolme ossa. Üks pidi tungima Itaaliasse, mis ei olnud Nauportusest (Rooma kindlus tänapäeva Sloveenias) kaugel, teine oli juba sisenenud Makedoonia provintsi (Kreekas) ja kolmas võitles kodusel territooriumil. Nad viisid oma plaani kiiresti ellu. Nad tapsid Rooma tsiviilelanikke ja märkimisväärset veteranide kontingenti, kes olid selles kauges piirkonnas abitu. Nad hõivasid Makedoonia ja rüüstasid kõikjal. Seega selles versioonis tundus mässul olevat plaan ning dalmaatslased ja breukid näisid olevat algusest peale koos tegutsenud. Kuid Cassius Dio järgi oli daesitiaatide Batol alguses vähe mehi ja tema edu kasvatas tema vägesid. Pärast Salona võtmise nurjumist liitus ta teise Batoga. Tiberius jagas Rooma armee mitmeks osaks, et kõrvale põigelda mässajate ühendatud vägedest. Eelpostid pandi nende blokeerimiseks, nende läbimurde ärahoidmiseks ja nende varustusteede katkestamiseks. Olukord Illüürias, mis oli Itaalia kõrval, tekitas Roomas paanikat ja isegi Augustus oli hirmul. Makse koguti kogu Itaalias. Veterane kutsuti tagasi. Rikastele peredele määrati kohustuslikult vabastatud orjadega varustamine proportsionaalselt nende sissetulekuga. Augustus hoiatas, et mässulised jõuavad Rooma kümne päeva jooksul, kui drastilisi meetmeid ette ei võeta.

Aastal 7 pKr saatis Augustus Germanicuse vabameeste ja vabastatud orjade väega Illüüriasse. Osa viimastest nõuti välja nende isandatelt, kellele maksti hüvitist. Velleius Paterculus kirjutas, et Tiberiusega kokku puutunud Pannoonia mässulised ei olnud oma jõudude suurusega rahul. Nad olid väsinud ja nälja äärele viidud (arvatavasti tänu laastamisele), ei suutnud taluda tema rünnakuid, mis olid välditud rünnakud. Nad läksid Claudia mägedesse (mäeahelik Pannoonias Varaždini maakonnas Põhja-Horvaatias) ja asusid oma kindlustes kaitsele. Teine mässajate vägi asus vastu leegionitele, mille Caecina Severus ja Marcus Plautius Silvanus Illüüriasse tõid (Möösiast ja Rooma Aasia provintsist, vastavalt 3 ja 2 leegionit). Nad ümbritsesid 5 leegionit, nende abivägesid ja Traakia ratsaväge ja põhjustasid peaaegu surmava kaotuse. Traakia ratsavägi sai lüüa ja liitlaste ratsavägi põgenes. Leegionid kannatasid kaotusi, kuid siis nad koondusid ja võitsid päeva. Kuid Cassius Dio versioonis läksid kaks Batot ootama Caecina Severuse saabumist. Ta ei ole maininud Plautius Silvanust. Nad ründasid teda ootamatult, kui ta oli laagris Volkaia soode lähedal. Nad said lüüa. Pärast seda lahingut jaotati Rooma armee osadeks, et vallutada palju maa osi korraga. Mässajad taandusid mägikindlustesse, kust nad käivitasid rüüsteretki, kui aga said. Aulus Caecina Severus ja Marcus Plautius Silvanus ühinesid Tiberiusega ja moodustus tohutu armee. Nagu mainitud, neil oli 5 leegionit. Tiberiusel oli ka 5 leegionit (3 Pannoonias ja 2 Dalmaatsias). Tiberius otsustas saata äsjasaabunud armeed tagasi, kuna armee oli liiga suur, et olla juhitav. Ta saatis neid oma vägedega. Siis naasis ta Sisciasse väga karmi talve alguses.

Aastal 8 eKr tahtsid dalmaatslased ja pannoonlased nälja ja haiguste tõttu rahu paluda, kuid neid takistasid mässulised, kellel ei olnud mingitki lootust, et roomlased neid säästaksid, ja jätkasid vastupanu. Tiberius kasutas pannoonlaste näljutamiseks põletatud maa poliitikat. Cassius Dio sõnul kukutas breukide Bato breukide kuninga Pinnesi. Ta hakkas kahtlema oma allutatud hõimudes ja nõudis pantvange Pannoonia garnisonidest. Daesitiaatide Bato võitis teda lahingus ja pani ta kantsi kinni. Ta anti daesitiaatide Batole üle ja hukati. Pärast seda tõusid paljud pannoonlased mässama. Marcus Plautius Silvanus korraldas nende vastu kampaania, vallutas breukid ja võitis teisi hõime ilma lahinguta. Daesitiaatide Bato taandus Pannooniast, hõivas Dalmaatsiasse viivad kurud ja laastas Dalmaatsiat. Pannoonias oli veidi maanteeröövi. Velleius Paterculus kirjutas, et karm talv tõi kasu, kuna järgmisel suvel otsis kogu Pannoonia rahu. Pannoonlased panid oma relvad maha Bathinuse jõe ääres. Bato võeti vangi ja Pinnes andis ennast üles.

Aastal 9 eKr piirdus sõda Dalmaatsiaga. Velleius Paterculus kirjutas, et Augustus andis kõigi vägede ülemjuhatuse Marcus Aemilius Lepidusele. Suvel läks Lepidus Tiberiuse juurde läbi alade, mis ei olnud sõjast puudutatud. Teda ründasid kohalikud, kes ei olnud võitluses nõrgenenud. Lepidus võitis neid, laastas põllud ja põletas majad. Tal õnnestus Tiberiuse juurde jõuda. See kampaania lõpetas sõja. Kaks Dalmaatsia hõimu, perustid ja daesitiaadid, kes olid peaaegu vallutamatud oma mägikantside, kitsaste kurude, milles nad elasid, ja nende võitlusvaimu tõttu, hävitati peaaegu. Cassius Dio kirjutas, et Germanicus viis Dalmaatsias läbi mõned operatsioonid ja hõivas mitmed linnad. Tiberius jagas armee kolme ossa. Ta saatis kaks neist Dalmaatsia alasid alistama ja läks kolmandaga daesitiaatide Batot otsima. Tiberius otsis põgenenud Batot taga kogu maal. Lõpuks piiras ta teda Adetriumis Salona lähedal. See oli kalju peal ja ümbritsetud järskude kuristikega. Pärast pikka piiramist õnnestus tal paika rünnata. Bato lubas alistuda, kui talle ja tema järgijatele armu antakse. Tiberius nõustus. Cassius Dio sõnul küsis Tiberius Batolt, miks tema rahvas mässas. See vastas: "teie roomlased olete selles süüdi; sest te saadate oma karja valvuriteks mitte koeri või karjuseid, vaid hunte". Ei ole kindel, kas seda tsitaati võib seostada Batoga, kuna antiikkirjanikud olid harjunud looma fiktiivseid tsitaate ja omistama neid ajaloolistele isikutele.

Provintsi piirkonnad ja selle hilisem likvideerimine

Varaseim kirjutis, mis näitab, et Illüüria provints koosnes Dalmaatsiast ja Pannooniast, on Velleius Pareculuse märge Gaius Vibius Postumusest kui Dalmaatsia väejuhist Germanicuse ajal aastal 9 pKr, Bato sõja lõpu poole. Näib, et ametlikult koosnes Illüüria provints Ülem(Superius)-Illüüriast ja Alam(Inferius)-Illüüriast. Publius Cornelius Dolabella mälestusmärgi kirje koopia Epidaurumis (Cavtat Dubrovniki juures) tunnistab, et Dolabella määrati Illüüria kuberneriks veidi enne Augustuse surma ja et kuju püstitati Ülem-Illüüria linnade poolt, mis tähendab Ülem- ja Alam-Illüüria olemasolu. Siiski ei ole siiani leitud ühtegi Alam-Illüüriat tõendavat kirjet. Dalmaatsiat kutsuti Ülem-Illüüriaks. Kuigi nimesid Dalmaatsia ja Pannoonia kasutati ühises sõnavõtus, näib, et Ülem-Illüüria (Dalmaatsia) ja Alam-Illüüria (Pannoonia) olid kahe piirkonna ametlikud nimed. Provintsi kuberner asus Salonas Dalmaatsias ja valitses Ülem-Illüüriat. Alam-Illüüria oli sõjaväeringkond ja väejuht juhtis seda ala ja oma 3 leegionit ja teostas haldusülesandeid nagu mingi asekuberner.

Kirjutades 57.–58. aasta talvel pKr, viitab Paulus oma kirjas roomlastele Illüüriale kui oma misjonireiside läänepoolseimale punktile. Kiri kajastab tema kavatsust omal ajal Rooma reisida.

Illüüria provints kaotati lõpuks ja asendati kahe väiksema provintsiga: Dalmaatsia (lõunas) ja Pannoonia (põhjas ja Doonau ääres). Pole selge, millal see juhtus. Kovác märgib, et kirje aastatel 54-68 pKr püstitatud Nero kuju alusel tõestab, et selle püstitas Pannoonias asunud leegioni veteran, ja väidab, et see on esimene epigraafiline tõend, et vähemalt Nero valitsemisajast oli olemas eraldi Pannoonia. Siiski märgib Šašel-Kos, et kirje kinnitab Illüüria kuberneri Claudiuse valitsemisajal (43–51 pKr) ja 1990. aastate lõpus avaldatud sõjalises diplomis, mis pärineb juulist 61 pKr, mainitud abiüksused provintsi Pannoonia osast paiknesid Illüürias. Mõned muud diplomid kinnitavad sama. See oli Nero valitsemisajal (51–68 pKr). Seetõttu toetab Šašel-Kos ideed, et provints kaotati Vespasianuse valitsemisajal (79–89 pKr).

Diocletianuse reformid: pretoriaanide Illüüria prefektuur

Aastal 293 pKr reformis keiser Diocletianus radikaalselt Rooma keisririigi haldusstruktuuri. Ta asutas tetrarhia (nelja valitsemine). See oli kaaskeiserlus kahe vanema keisriga (augustused), Diocletianus ja Maximianus, ning kahe noorema keisriga (tseesarid), Constantius I Chlorus ja Galerius. Keisririik jaotati neljaks pretoriaanide prefektuuriks. Igaühe eesotsas oli üks kahest augustusest või kahest tseesarist. Diocletianus ja Maximianus olid ka ülemvalitsejad vastavalt keisririigi ida- ja lääneosas. Provintside arvu kahekordistati ja need rühmitati 15 diötseesi, mis olid pretoriaanide prefektuuride alluvuses. Pretoriaanide prefektuurid olid Gallia, Itaalia ja Aafrika, Ida ja Illüüria. Seega sai Illüüriast pretoriaanide prefektuur. Sinna kuulusid diötseesid Pannoonia (Lääne-Ungari, maariba Põhja-Horvaatias piki Sava jõge ja Vojvodina Põhja-Serbias), Daakia (praegu Lääne-, Kesk- ja Põhja-Bulgaaria, Kesk- ja Lõuna-Serbia, Montenegro, Põhja-Albaania ja Põhja-Makedoonia põhjaosa) ja Makedoonia (Kreeka). Seega kattis Illüüria terve Balkani poolsaare, sealhulgas Kreeka, välja arvatud Traakia diötsees (tänapäeva Kagu-Bulgaaria, Kirde-Kreeka ja Türgi Euroopa-osa). See hõlmas ka Kreeta ja Kreeka saared Egeuse mere põhja- ja edelaosas ning Noricumi. Pannoonia diötsees jagunes Prima, Secunda, Savia ja Veleria (vastavalt Pannoonia põhja-, kagu-, edela- ja lääneosa), Dalmaatsia, Noricum Ripense ("piki jõge", põhjaosa, mida läbis Doonau jõgi) ja Noricum Mediterraneum (lõunaosa) provintsideks. Pretoriaanide Illüüria prefektuuri pealinn oli Sirmium (praegu Sremska Mitrovica Põhja-Serbias). Tetrarhia ajal valitses seda Galerius. Pretoriaanide prefektuur kestis kuni 7. sajandi alguseni.

Sõjaline tähtsus

Pannoonia oli kogu keisririigile väga väärtuslik sõjalise isikkoosseisu allikas. 3. kuni 6. sajandini värvati mõned kõige kasulikumad väed Pannooniast, Dalmaatsiast, Möösiast ja Traakiast. Rooma kindral Stilicho püüdis piirkonda sel põhjusel Lääne-Rooma kontrolli alla tuua. Pannoonia ja teised alad piki Doonau jõge, keisririigi piiri Balkani poolsaarel, olid avatud rünnakutele keisririigile üle selle jõe. Seega oli Pannoonia sõjaliselt väga oluline. Pat Southern näeb Illüürias keisririigi kooshoidjat. Hilises Rooma keisririigis oli pretoriaanide Illüüria prefektuuri armeedel ülemjuhataja, magister militum per Illyricum, kes asus Naissuses (Niš Lõuna-Serbias). John Bury kirjutas, et "Illüüria tähtsus ei olnud selle tuludes, vaid meestes". Rooma armee jaoks muutusid oluliseks sõjalise meisterlikkuse poolest tuntud piirkonna põlisrahvad. Kolmanda sajandi kriisi ajal sündisid keisrid Claudius II Gothicus (valitses 268–270), Quintillus (valitses 270), Aurelianus (valitses 270–275) ja Probus (valitses 276–282) Sirmiumis (Sremska Mitrovica tänapäeva Serbias). Ajaloolased on kutsunud neid ka Pannoonia keisriteks. Diocletianus (valitses 284–305) sündis Salonas (Solin Horvaatias). Constantinus Suur (306–312) ja Constantius III (421) sündisid Naissuses. Tema isa Constantius I Chlorus sündis Möösias. Bütsantsi keiser Anastasius I (valitses 491–518) sündis Dyrrachiumis (Durrës Albaanias). Justinianus I (valitses 527–565) sündis Tauresiumis Dardania provintsis Daakia diötseesis (20 km Skopjest kagus tänapäeva Põhja-Makedoonias). Justinianus I oli selle keisririigi viimane ladina keiser. Sealt alates olid kõik keisrid Kreeka päritolu.