Süüria (Rooma provints)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rooma Süüria aastal 125 pKr

Süüria oli varajane Rooma provints, mille Pompeius annekteeris Rooma vabariigile aastal 64 eKr Kolmandas Mithridatese sõjas pärast Armeenia kuninga Tigran Suure lüüasaamist. Pärast Juudamaa jaotamist aastal 6 pKr tetrarhiateks muutusid need järk-järgult Rooma provintsideks, kusjuures Rooma Süüria liidendas Iturea ja Trachonitise.

Süüria provints[muuda | muuda lähteteksti]

Palmyra antiiklinn oli oluline kaubanduskeskus ja võibolla Rooma Süüria kõige õitsvam linn
Rooma keisririik Hadrianuse ajal (valitses 117–138 pKr), Lääne-Aasias on Süüria keiserlik provints (Süüria/Liibanon), aastal 125 pKr oli seal 4 leegionit. (Printsipaadi ajal)

Varajase keisririigi ajal koosnes Rooma armee Süürias 3 leegionist koos abivägedega, nad kaitsesid piiri Partiaga.

Pärast Juudamaa jaotamist aastal 6 pKr tetrarhiateks muutusid need järk-järgult Rooma provintsideks, kusjuures Rooma Süüria liidendas 34. aasta paiku pKr Iturea ja Trachonitise.

Süüria provintsi väed olid vahetult haaratud suurde juudi mässu aastatel 66–70 pKr. Aastal 66 pKr tõi Süüria legaat Gaius Cestius Gallus abivägedega tugevdatud Süüria armee, et taastada kord Juudamaal ja mäss maha suruda. Kuid leegionit varitseti ja see purustati juudi mässuliste poolt Beth Horoni lahingus, mis šokeeris Rooma juhtkonda. Tulevane keiser Vespasianus pandi siis juudi mässu mahasurumise eest vastutama. 69. aasta suvel algatas Vespasianus koos Süüria toetusüksustega püüdluse saada Rooma keisriks. Ta võitis oma rivaali Vitelliust ja valitses keisrina 10 aastat, kui tema järglaseks sai tema poeg Titus.

Tel Doris aastal 1948 avastatud kirje põhjal oli Gargilius Antiquus konsuliameti ja Aasia valitsemise vahepeal teadaolevalt provintsi kuberner keisririigi idaosas, arvatavasti Süürias. Novembris 2016 avastati Dori rannikul Haifa ülikooli allveearheoloogide poolt kreekakeelne kirje, mis kinnitas, et Antiquus oli Juudamaa provintsi kuberner aastatel 120 kuni 130, arvatavasti enne Bar Kokhba mässu.

Süüria-Palestiina loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Süüria-Palestiina

Süüria-Palestiina loodi Rooma Süüria ja Rooma Juudamaa ühendamisega pärast Bar Kokhba mässu mahasurumist aastal 135. Süüria päritolu leegion võttis aastatel 132–136 osa mässu mahasurumisest ja seejärel liitis keiser Hadrianus suuresti rahvast tühjenenud Juudamaa provintsi Süüria provintsiga, moodustades nii Süüria-Palestiina.

Pärastpoole[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria-Koile provints[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma keisririik aastal 210

Süüria kuberner säilitas kogu suure provintsi tsiviilhalduse muutumatuna ja hoidis Aasias pikka aega üksi kogu esimese astme juhtimist. Alles 2. sajandi jooksul toimus tema eesõiguste kahanemine, kui Hadrianus võttis Süüria kubernerilt ühe neljast leegionist ja andis selle Palestiina kubernerile. Severus võttis Süüria kubernerilt lõpuks esimese koha Rooma sõjalises hierarhias. Pärast provintsi (mis soovis sel ajal teha Nigerist keisrit, nagu oli varem teinud oma kubernerist Vespasianusest) alistamist keset vastupanu, eriti Antiookias, käskis ta selle kaheks osaks jaotada ning andis Koile-Süüria provintsi kubernerile 2 leegionit ja Süüria-Foiniikia provintsi kubernerile 1 leegioni.

Foiniikia[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Septimius Severus jaotas Rooma Süüria moel, mis jäi kuni tetrarhide valitsemiseni. Tema valitsemisajal jaotati see kolmeks osaks: Koile-Süüria põhjas keskusega Antiookias, Süüria-Foiniikia keskusega Tüüroses ja Süüria-Palestiina lõunas keskusega Caesarea Maritimas. 2. sajandi lõpust kaasas Rooma Senat mitu tähtsat süürlast, sealhulgas Tiberius Claudius Pompeianuse ja Avidius Cassiuse.

Süüria oli Kolmanda sajandi kriisi ajal strateegilise tähtsusega.

Aastal 244 pKr valitses Roomat süürlane Philippopolisest (tänapäeva Shahba) Arabia Petraea provintsis. Keiser oli Marcus Julius Philippus, rohkem tuntud kui Philippus Araablane. Philippus oli Rooma 33. keiser selle tuhandetal aastapäeval.

Rooma Süüriasse tungiti aastal 252/253 (aasta üle vaieldakse) pärast Rooma väliarmee purustamist Barbalissose lahingus Pärsia kuninga Shapur I poolt, mis jättis Eufrati jõe valveta ja piirkonda röövisid pärslased.

Aastal 259/260 juhtus sarnane sündmus, kui Shapur I võitis taas Rooma väliarmeed ja vangistas Rooma keisri Valerianuse elusalt Edessa lahingus. Taas kannatas Rooma Süüria, kui linnad vallutati, rüüstati ja rööviti.

Aastatel 268 kuni 273 oli Süüria osa lagunevast Palmyrast.

Dominaadi reform[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Diocletianuse reforme sai Süüria-Koile Idadiötseesi osaks. Millalgi 330. ja 350. aasta vahel (arvatavasti umbes aastal 341), loodi Süüria-Koile territooriumist Euphratensise provints piki Eufrati läänekallast ja endisest Kommagene valdusest, mille pealinn oli Hierapolis.

Süüria Bütsantsi keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu
20 m² Bütsantsi ajastu mosaiik, mis leiti Mariaminist Süüriast, asub praegu Hama muuseumis

Pärast umbes aastat 415 jaotati Süüria-Koile edasi Süüria I ja Süüria II. Aastal 528 nikerdas Justinianus I mõlema provintsi territooriumist väikese rannikuprovintsi Theodorias.

Püha sambur Siimeoni kirik, üks vanimaid säilinud kirikuid maailmas

Piirkond jäi üheks kõige olulisemaks Bütsantsi provintsiks. See oli aastatel 609-628 Sassaniidide poolt okupeeritud, siis keiser Herakleios I poolt taastatud, kuid kaotatud taas edenevatele moslemitele pärast Jarmuki lahingut ja Antiookia langemist. Antiookia linna taastas Nikephoros II aastal 963 pKr koos teiste riigi osadega, mis sel ajal olid Hamdaniidide võimu all, kuigi ikka veel ametlikult Abbassiididest kaliifide ülemvõimu all ja ka Fatimiididest kaliifide poolt vaidlustatud. Pärast seda, kui keiser Ioannes I ei suutnud Süüriat Jeruusalemmani taastada, järgnes 970. aastate lõpus moslemite Süüria "tagasivallutus", mille võttis ette Fatimiidide kalifaat, mille tulemuseks oli bütsantslaste väljaajamine enamikust Süüria osadest. Siiski jäid Antiookia ja teised Süüria põhjapoolsed osad keisririiki ja teised osad olid Hamdaniidide, Mirdasiidide ja Marwaniidide kaudu keisrite kaitse all, kuni Seldžukide saabumiseni, kes pärast kolme aastakümmet pealetunge vallutasid aastal 1084 Antiookia. Antiookia taastati taas 12. sajandil Komnenoste taaselustunud armeede poolt. Kuid selleks ajaks loetakse linna Väike-Aasia ja mitte Süüria osaks.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]