Pilistvere Andrease kogudus

Pilistvere kirik

EELK Pilistvere Andrease kogudus on luterlik kogudus Pilistveres, mis kuulub Viljandi praostkonda.

Koguduse hooldajaõpetaja on Andrus Mõttus, vikaarvaimulik Andres Aaste, organist Kalev Rajangu. Juhatuse esimees on Carl Heinrich Pruun.

Jumalateenistused on igal pühapäeval algusega kell 11.00 Pilistvere kirikus, talvel Pilistvere pastoraadis.

Ajalugu

Misjonitöö alguseks loetakse 1222. aastat, sellest annab tunnistust aastaarv kiriku torni müürikivil. Esimest alalist preestrit on mainitud 1234. aastal. Kivikirik arvatakse olevat rajatud 13. sajandi kolmandal veerandil kindluskirikuna. 17. sajandil algupoolel Poola-Rootsi sõdades sai Pilistvere kirik tugevasti kannatada. Aastast 1624 seisab kirikukirjades otsus: “Püha Andrease kirikul on müürid terved ja ei teeks suurt raha kirik uuesti üles ehitada.”

Ehitus algas alles 1641. aastal ja kestis etappidena peaaegu sajandi. Kiriku kantsel on Tartu meister Thomas Öhmanni töö aastast 1686. Altarimaali “Kolgata” (1901) autor on baltisaksa kunstnik Sally von Kügelgen. Romantilise kõlavärvinguga orel on valminud Wilhelm Saueri töökojas 20. sajandi alguses.

Põhjasõjas sai Pilistvere kirik taas tugevalt kannatada. Aastast 1713 leiame kirikukirjadest märkme: “15. augustil on kiriku laudkatus, tänu Jumalale, valmis saanud.” Hoone oli katuseta olnud 10 aastat.

1835. aasta 29. augustil langes kiriku katus kokku, sest sarikad olid mädanenud. Kokkulangenud katuseosa kaeti esialgu õlgedega, paari aasta pärast pandi sindlikatus. 1855. aasta 10. mai pikne süütas kiriku põlema. Tules hävis torni puitosa ja katus. Juba järgmisel aastal ehitati kirik uuesti üles, pühakoda sai kõrge sihvaka torni, mis on nüüd endisel kujul taastatud.

20. augustil 1988 loodi Pilistveres Ida-Euroopa esimene mittekommunistlik partei – Eesti Rahvuslikkuse Sõltumatuse Partei. 2. novembril 1988, hingedepäeval, alustati kommunistliku genotsiidiohvrite memoriaali rajamist talgutega. Memoriaali keskmes on murekivide kangur, kuhu on toodud kive igast Eesti kihelkonnast ja ka paljude väliseestlaste poolt. Memoriaalialal on jõudsalt arendatud parki, kus on rajamisest alates istutatud üle 1000 puu, lisaks on võsast välja puhastatud vana kiriku ja pastoraadi park. Memoriaali kolmas osa on muuseum, mis on planeeritud monumentaalsesse rehehoonesse kalmistu kõrval, kuid on raha puudusel välja ehitamata.

Heade toetajate abiga on Navesti jõe soostunud ja võsastunud luha asemel rajatud ilus tehisjärv saartega, mille kaldale põliste tammede vahel taastatud ajalooline Pilistvere koguduse pastoraat. Vanad võlvkeldrid olid säilinud, kuid hoone ise jäi Nõukogude ajal varemetesse. 1687. aastal toimus Pilistvere pastoraadis piiblikonverents, mida filoloogid nimetavad esimeseks eesti keele konverentsiks.

Üle 20 aasta teenis Pilistveres Vello Salum, pärast teda Hermann Kalmus. 19-aastase vaimuliku koguduse teenimise juures, edendas Hermann Kalmus jõudsalt edasi laagrikeskuse infrastruktuuri. Kogudus, Hermann Kalmuse eestvedamisel, andis ka väga suure panuse Pilistvere küla üldilme loomiseks (erinevad haljastusprojektid, talgutööde korraldus, uusrajatiste ehitamine) ja kogudus panustab siiani. Hermann Kalmuse tugev pealehakkamine, järjepidev partnerlussidemete loomine/hoidmine, projektide elluviimine ja vaimne koguduse juhtimine on see millisena võib suure osana Pilistvere näha.

2023. aasta seisuga teenib kogudust vikaarvaimulik Andres Aaste.

Õpetajad

• 1641–1651 Johannes Pommer
• 1652–1689 Cristian Pankov
• 1689–1710 Johann Daniel von Berthold
• 1710–1749 Johann Cristoph Lohmann
• 1750–1764 Anton Heinrich Königshaven
• 1765–1783 Christoph Friedrich Knacke
• 1784–1808 Heinrich Gottfried Stückel
• 1810–1834 Karl August Wilde
• 1834–1877 Eugen Mickwitz
• 1877–1910 Eugen Mickwitz
• 1910–1944 Bernhard Steinberg
• 1944–1945 Gustav Küla
• 1946–1949 Herbert Kuurme
• 1949–1957 Esra Rahula
• 1957–1963 Hugo Pärno
• 1963–1968 Johannes Kivisalu
• 1968–1983 Herbert Kuurme
• 1983–2003 Vello Salum
• 2003–2022 Hermann Kalmus
• 2022–... Andres Aaste