Gottlieb Welté

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Gottlieb Christian Welté
Sündinud 9. juuni 1747
Biebrich, Wiesbaden
Surnud 17. detsember 1792
Lohu mõis, Harjumaa
Rahvus sakslane
Kunstivool rokokoo, klassitsism

Gottlieb Christian Welté (9. juuni 1747 Biebrich[1] – 17. detsember 1792 Lohu mõis) oli maalikunstnik ja graafik.

Lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Gottlieb Christian Welté sündis andekate vanemate lapsena. Tema isa Johann Welté oli tunnustatud fagotimängija, kes töötas Mainzis kuurvürsti teenistuses kammerteenrina.[2] Lisaks on leitud materjale, kus temast räägitakse kui maalikunstnikust.[2] Nõnda nagu isa, oli ka poeg andekas nii kunstis kui ka muusikas,[2] mistõttu on väidetud, et muusikast sai tema viimastel eluaastatel oluline sissetulekuallikas.[3] Gottlieb Welté esimeseks õpetajaks oli tema isa.[4] Kuna tema anded tulid ilmsiks väga noorena, asus ta 1758. aastal õppima Mainzi maali- ja skulptuuriakadeemiasse, kus temast sai hiljem akadeemia liige.[2]

Elu Mainzis ja Frankfurdis[muuda | muuda lähteteksti]

Mainzi maali- ja skulptuuriakadeemias mõjutasid tema stiili- ja kunstieelistusi kõige enam pedagoog Johann Gustav Hoch (1716–1779) ja võimalik, et ka Johann Conrad Seekatz (1709–1768).[2] 1774. aastal asus Welté tööle Christian Georg Schültz vanema (1718–1791) ateljeesse stafaažimaalijana, tehes seal Schültzi maalidele kaunistusi, lisades loomi ja inimesi.[3][2] Weltést sai populaarne ja edukas kunstnik Frankfurdis, kelle teoseid armastati ning tema graafikat ja oforte hakati teiste kunstnike poolt kopeerima.[5]

"Istuv mees rehaga ja naine korviga". Gottlieb Welté (u 1773–1780). Ofort, paber


Elu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

1780.–1781. aastal töötas Welté Peterburis, kuhu ta läks Grigori Potjomkini (1739–1791) kutsel. Pärast seda (1781. aastal) liikus Gottlieb Welté edasi Eestisse, asudes Põltsamaale[6] Johann Woldemar von Lauwi (1712–1786) teenistusse, kus tema ülesandeks sai Põltsamaa lossi interjööri kaunistamine.[7][3] Arvatavasti sai ta sellega juurde ka loomingulist vabadust.[3] Welté oli tõenäoliselt seotud ka (1781–1784) Põltsamaa portselanivabriku toodangu dekoreerimisega,[8] andes enda portfooliost joonistusi ja akvarelle Põltsamaa portselanimaalijatele näidisteks.[9] Pärast Johann Woldemar von Lauwi surma 1785–1788 hakkas kunstnik tööle koduõpetajana Võisiku mõisas.[10][11] 1790. aasta veetis Welté Tallinnas, oodates pääsu laevale, et naasta kodulinna Mainzi.[12] Peagi jäi kunstnik raskelt haigeks, lisaks hakkas tal otsa saama reisiraha, mistõttu oli ta sunnitud minema tööle koduõpetajaks Lohu mõisasse.[12] Nii veetis ta oma viimased eluaastad Otto Wilhelm von Krusensternile (1740–1820) kuulunud Lohu mõisas, kus suri 1792. aastal, jõudmata tagasi kodumaale.[10][12]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema varajasele loomingule, mil kunstnik töötas Schültzi töökojas, on iseloomulikud „elutruud, haprad, pikaksvenitatud figuurid“[2].[2]

Welté loomingule oli omane jäädvustada karaktereid läbi huumoriprisma, mistõttu olid tema meelisteemadeks vastandid, armunud paarikesed, tööd tegevad talupojad ja lapsed.[2] Algusaastatel on kunstnikule iseloomulik Frankfurdis armastatud 17. sajandi Madalmaade kunst ja Prantsusmaal populaarne toretsev rokokookunst.[2] Kuid viimasel eluperioodil hakkas tundma Welté huvi kõige inglispärase vastu.[13] Lisaks kujunes tema üheks lemmikvõtteks vaatajapilgu suunamine teose sügavusse inimfiguuride abil.[12]

Peale inimtüüpide ammutas Gottlieb Welté inspiratsiooni ka antiikmütoloogiatest ja piiblist.[13] Kuulsa kollektsionääri Valentin Prehni kogus on mõned puule maalitud väikesed kunstiteosed, mis on arvatavasti Welté maalitud, näiteks „Luna jälgib armunult magavat Endymioni“[13]. See teos sarnaneb mõningate Welté graafiliste piltidega ning kannab kunstnikule omast mänglevat rokokoostiili, mõjudes pisut erootiliselt.[13] Kuid selle toretseva ja erootilise vastandiks leidub samas kollektsioonist ka Weltéle omistatud maale, mis kujutavad alamkihtidest pärinevaid inimesi ja nende elu.[13]

"Põltsamaa lossi talvine vaade", Friedrich Hartmann Barisien ja Gottlieb Welté (1783), õli. Welté lisas Barisieni maastikumaalile figuurid

Gottlieb Welté suurimaks teoseks ja rokokoostiili tipuks[14] võib pidada Põltsamaa lossis tehtud dekoratsioone. Tema stukkidele oli omane klassikaline stiil, mis väljendus antiigist inspireeritud medaljonide kombineerimist loorberi girlandidega ja rippuvate taimevanikutega.[15] Tema tehtud on ka ovaalsetes medaljonides putod, mis on maalitud grisaille-tehnikas ehk hallides toonides, mõjudes reljeefselt.[16] Mõnede uurijate arvates võivad need kaunistused olla hoopis Johann Michael Graffi tehtud. Peale ruumide kaunistamise Põltsamaa lossis maalis ta ka vaateid „Põltsamaa lossi talvine vaade“ (1783) ja vaateid suvest.[12] Lisaks tegi Welté ka portreesid, näiteks on ta maalinud Otto Friedrich von Pistohlkorsi, kes oli Rutikvere mõisnik.[16]

Tema elu viimaseks ja üheks tähtsamaks teoseks on 27,6 m² suurust ala katvad[10] varaklassitsistlikud[16] freskod – seinamaalingud, mis asuvad Lohu mõisa peahoone teise korruse saalis. Need avastati 1966. aastal 19. sajandi esimesest poolest pärinevate Pariisi Jacquemart & Bénardi manufaktuuri Don Quijote teemaliste prantsuse pilttapeetide eemaldamise käigus.[10] Freskod on maalitud grisaille-tehnikas, ning mõnede arvates on säilinud fragmentidel kujutatud Vana-Kreeka jahijumalannat Dianat.[17]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahva jaoks omavad tähtsust Gottlieb Christian Welté teosed, millel ta on tõetruult kujutanud eestlaste esivanemaid, andes seeläbi impulsi ka „Eesti talurahva pastoraalse idülli kujunemisele“[14].[14] Tema mitmekesine looming on säilinud paljudes mõisates tänaseni ja paljud tema ofordid kaunistavad ka 20. sajandil luulekogusid. Lisaks inspireerisid Welté teosed ka teisi tema kaasaegseid kunstnikke.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eesti kunsti ajalugu, 3. osa 1770-1840, 2017, lk 58
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840/History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 58.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 128.
  4. ↑ Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 127.
  5. ↑ Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 60.
  6. ↑ Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 128.
  7. ↑ Põltsamaa loss 18. sajandil
  8. ↑ Michael North (7. apr 2015). "The Baltic: A History". Vaadatud 16.07.2020.
  9. ↑ Siim Pärtma (2013). "Põltsamaa Portselan" (PDF). Vaadatud 16.03.2020.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Harjumaa Muuseum: Lohu mõis
  11. ↑ Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: OÜ Vali Press. 2007. Lk 129.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 62.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 59.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 59.
  15. ↑ Eesti kunsti ajalugu 3. osa 1770-1840 / History of Estonian Art 3 1770-1840. Kultuurileht. 2017. Lk 57.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Brita Karin Arnover (2015). "Põltsamaa lossi interjöörid" (PDF). Vaadatud 16.03.2020.
  17. ↑ Anne Untera (4. september 2013). "Hageri kihelkonnast maailma kunstipärandisse. Gottlieb Welté ja Gustav Hippus". Vaadatud 16.03.2020.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gottlieb_Welté&oldid=6004596"