Valahhia vürstiriik

Valahhia vürstiriik Цѣра Рȣмѫнѣскъ
[[Fail:|125px|ääris]] [[Fail:|75px]] Valahhia lipp Valahhia vapp
Valitsusvorm	vürstiriik Osmanite riigi vasall (1417–1859) (Vene protektoraat 1774–1856)
Pealinn	Câmpulung, Curtea de Argeș (1330–1418) Târgoviște (1418–1659) Bukarest (aastast 1659)
Religioon	õigeusk
Riigikeeled	rumeenia (vanarumeenia), vanakirikuslaavi (alguses ametikeel)

Valahhia (rumeenia: Țara Românească või Valahia; arhailiselt: Țeara Rumânească, kirillitsas: Цѣра Румѫнѣскъ / Цѣра Рȣмѫнѣскъ / Землѧ Ѹгровлахїиска, vanavene: Земля Угровлахийская, Угровлашская Земля, Влашская Земля, Власское, ladina: Transalpina, Valachia) on Rumeenia ajalooline ja geograafiline piirkond. See paikneb Doonaust põhjas ja Lõuna-Karpaatidest lõunas. Valahhia on traditsiooniliselt jagatud kaheks osaks, Muntenia (Suur-Valahhia) ja Oltenia (Väike-Valahhia). Valahhiat kui tervikut on mõnikord kutsutud Munteniaks samastamise kaudu suuremaga kahest traditsioonilisest osast.

Valahhia kui vürstiriik asutati 14. sajandi alguses Basarab I poolt pärast mässamist Károly I vastu, kuigi Valahhia territooriumi esmamaining Olti jõest läänes on Béla IV poolt aastal 1246 vojevood Seneslaule antud hartas. Aastal 1417 nõustus Valahhia Osmanite riigi süseräniteediga; see kestis kuni 19. sajandini, kuigi lühikeste Vene okupatsiooniperioodidega aastatel 1768 kuni 1854. Aastal 1859 ühines Valahhia Moldovaga, et moodustada Ühendatud vürstiriigid, mis võttis aastal 1866 nimeks Rumeenia ja sai aastal 1881 ametlikult Rumeenia kuningriigiks. Hiljem, aastatel 1918-1920, pärast Austria-Ungari lagunemist ning Transilvaania, Banaadi, Krisaania, Marmaatia ja Bukoviina rumeenlaste valitud esindajate resolutsiooni anti vastavad territooriumid Rumeenia kuningriigile, nii tekkis moodne Rumeenia riik.

Etümoloogia

Nimi Valahhia, mida rumeenlased üldiselt enda kohta ei kasuta (kuid esineb mõnes kontekstis kui Valahia või Vlahia), tuleneb sõnast "walha", mida germaanlased kasutasid keltide ja hiljem romaniseerunud keltide ning kõigi romaanikeelsete inimeste kirjeldamiseks. Loode-Euroopas andis see muu hulgas tõuke Walesile, Cornwallile, Vallooniale, samas Kagu-Euroopas kujundas see etnonüümi valahh, mida germaanlased kasutasid romaanikeelsete naabrite kohta ja mille rumeenlaste kohta võtsid järgnevalt üle slaavikeelsed, variantidena nagu Vlach, Blach, Bloc, Bloh, Boloh jne. — vaata ka valahhid.

Varakeskajal kasutati slaavi tekstides asukoha määranguna ka nime "Zemli Ungro-Vlahiskoi" (Земли Унгро-Влахискои või "Ungari-Valahhia maa"). Mõiste, rumeenia keeles "Ungrovalahia", jäi religioosses kontekstis kasutusse kuni uusajani, viidates rumeenia õigeusu Ungari-Valahhia metropoliidile, erinevalt Tessaalia Valahhiast või Suur-Valahhiast Makedoonias, keskaegne riik, või Väike-Valahhiast (Mala Vlaška) Serbias. Riigi ametlikud määrangud olid Muntenia (Mägede maa) ja Țara Românească (Terra Romana või Rumeenia maa).

Pikka aega pärast 14. sajandit kutsuti Valahhiat Bulgaaria allikates Vlaško (Влашко), Serbia allikates Vlaška (Влашка) ning saksakeelsetes (Transilvaania) allikates Walachei või Walachey. Traditsiooniline Ungari nimi Valahhiale on Havasalföld ("Lumised madalikud") (vanem vorm on Havaselve, mis tähendab "maad lumiste mägede taga" ("lumised mäed" = Alpid = Karpaadid)), ladina keeles Transalpina – kasutati Ungari kuningriigi ametlikes kuninglikes dokumentides. Osmanitürgi ja türgi keeles kasutatakse Eflâk Prensliği, Eflâk (mis tähendab ka "taevas" või "taevad"), افلاق.

Araabia kroonikad 13. sajandist kasutasid Bulgaaria kuningriigi asemel vaid nime Valahhia ja andsid Valahhia araabia koordinaadid ja määrasid, et Valahhia nimi oli "al-Awalak" ja elanikud "ulaqut" või "ulagh"

Must Valahhia

Mavrovlachia (Must Valahhia) on Moldova teine nimi. Mavrovlachi on Balkani valahhide või aromanide teine nimi. Mõlemad nimed võisid tulla segadusest: Kara Iflak, Valahhia türgi nimi, tähendab "valahhide maad"; kuid hiljem tõlgendati kara ("maa") valesti kui kara ("must").

Hiljem nimetasid türklased Moldova ja Valahhia ümber kui Kara Iflak ("Must Valahhia": Moldova) ja Ak Iflak ("Valge Valahhia": Valahhia) vastavalt türgi ilmakaarte sümbolismile: põhja sümboliseerib must ja läänt valge. Ardeal/Erdély oli Transilvaania nimi ja Kara Iflak, "Põhja-Valahhia" oli kas Valahhia, valahhidega asustatud Balkani territooriumitest põhjas, või Moldova (Valahhiast põhjas). Teine seletus on tüpoloogiliselt parem.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Valahhia loomine

Posada lahing Chronicon Pictumis

Üks esimesi kirjalikke tõendeid Valahhia kohalikest vojevoodidest on seotud Litovoiga (1272), kes valitses maad Karpaatide kõigil külgedel (sealhulgas Hațeg Transilvaanias) ja keeldus Ungari kuningale (1272–1290) László IV-le andamit maksmast. Tema järglane oli tema vend Bărbat (1285–1288). Ungari riigi jätkuv nõrgenemine jätkuvate mongolite sissetungide ajal (1285–1319) ja Árpádi dünastia langus avas tee Valahhia riigikeste ühendamiseks ja sõltumatuseks Ungari võimust.

Vojevood Mircea cel Bătrâni pitser aastast 1390, mis kujutab Valahhia vappi

Valahhia loomist, mida kohalikus traditsioonis peetakse ühe Radu Negru (Musta Radu) tööks, on ajalooliselt seostatud Basarab I-ga (1310–1352), kes mässas Ungari kuninga (1308–1342) Károly I vastu ja asus valitsema Olti jõe mõlemal kaldal, rajades Câmpulungis oma residentsi kui esimene Basarabi dünastiast valitseja. Basarab keeldus Ungarile Făgărași, Almaşi ja Severini banaadi maid andmast, võitis Károlyt Posada lahingus (1330) ja laiendas oma maid itta, hõivates maid kuni Kilijani (Budžakis), mis on Bessaraabia) lähtekoht; viimase üle valitsemist ei suutnud järgnevad vürstid säilitada, kui Kilija u. 1334. aastal nogaide kätte langes.

Basarabi järglane oli (1352–1364) Nicolae Alexandru, kellele järgnes (1364–1377) Vladislav I. Vladislav ründas Transilvaaniat pärast seda, kui Ungari kuningas (1342–1382) Lajos I okupeeris maid Doonaust lõunas, sundides Vladislavi aastal 1368 tunnistama oma ülemvõimu, kuid Vladislav mässas taas samal aastal; tema valitsemisajal toimus ka esimene vastasseis Valahhia ja Osmanite vahel (lahing, milles Vladislav oli liidus Bulgaaria Ivan Šišmaniga). Radu I (u 1377–u 1383) ja tema järglase (1383–1386) Dan I ajal jätkusid vaidlused Ungariga Transilvaania ja Severini valduste üle.

1400–1600

 Pikemalt artiklis Rumeenia keskajal

Mircea cel Bătrânist kuni Radu Suureni

Valahhia vürsti Mircea cel Bătrâni territooriumid u. 1390. aastal

Kui kogu Balkani poolsaar sai areneva Osmanite riigi lahutamatuks osaks (protsessi lõpetas aastal 1453 Konstantinoopoli langemine sultan Mehmed II kätte), oli Valahhia haaratud sagedastest vastasseisudest ja muutus Mircea cel Bătrâni valitsemise viimastel aastatel Osmanite maksualuseks riigiks. Mircea (valitses 1386–1418) võitis esialgu Osmaneid mitmes lahingus (sealhulgas Rovine lahingus aastal 1394), ajades nad Dobrudžast minema ja laiendades viivuks oma võimu Doonau deltale, Dobrudžale ja Silistrale (u. 1400–1404). Ta kõikus liitude vahel Ungari Zsigmondi ja Jagelloonide Poolaga (võttes osa Nikopolise lahingust) ja allkirjastas aastal 1417 rahulepingu Osmanitega, pärast seda, kui Mehmed I saavutas kontrolli Turnu Măgurele ja Giurgiu üle. Kaks sadamat jäid, lühikeste vaheaegadega, Osmanite riigi osaks aastani 1829. Aastatel 1418–1420 võitis Mihail I Osmaneid Severinis, kuid tapeti lahingus; aastal 1422 kõrvaldati oht lühikeseks ajaks, kui Dan II tekitas Pippo Spano abil Murad II-le kaotuse.

Valahhia kujutatuna 1493. aasta Liber Chronicarumis

Aastal 1428 sõlmitud rahu avas sisekriisi perioodi, kui Dan pidi end kaitsma Radu Praznaglava vastu, kes juhtis esimest reast bojaaride koalitsioonidest valitud vürstide vastu (aja jooksul muutusid need avalikult Osmanite-meelseks, vastuseks repressioonidele). Olles aastal 1431 võidukad (aastal, kui bojaaride toetusel asus troonile Alexandru I Aldea), said bojaarid järjest lööke Vlad II Draculi poolt (1436–1442; 1443–1447), kes sellegipoolest üritas kompromisse Osmanite ja Saksa-Rooma riigiga.

Järgnenud kümnendit iseloomustasid konflikt rivaalitsevate Dănești ja Drăculești perekondade vahel, Ungari kuningriigi regendi János Hunyadi mõju ja pärast Vladislav II neutraalset valitsemist Vlad III Draculi tõus, kes on paremini tuntud kui Vlad Teibasseajaja. Vlad, kelle valitsemise ajal on Bukaresti esmakordselt mainitud vürstliku residentsina, teostas mässuliste bojaaride peal terrorit, katkestas kõik sidemed Osmanitega ja lõi aastal 1462 tagasi Mehmed II pealetungi Öörünnaku ajal, enne kui oli sunnitud taganema Târgoviștesse ja nõustunud maksma suurendatud andamit. Tema samaaegsed konfliktid oma moslemist venna Radu cel Frumose ja Laiotă Basarabiga viisid Valahhia vallutamiseni Radu III poolt, kes valitses seda 11 aastat kuni oma surmani. Radu Suur (1495–1508) jõudis bojaaridega mitme kompromissini, kindlustades sisemise stabiilsuse perioodi, mida varjutas kokkupõrge Moldova Bogdan Pimedaga.

Mihnea cel Răust kuni Petru Cercelini

15. sajandi lõpul toimus võimsa Craiovești perekonna tõus, tegelikult Oltenia banaadi sõltumatud valitsejad, kes otsisid Osmanite toetust oma konkurentsis Mihnea cel Răuga (1508–1510) ja asendasid ta Vlăduțiga. Pärast seda, kui viimane osutus baanidele vaenulikuks, lõppes Basarabi dünastia ametlikult Craiovești Neagoe Basarabi ametisse tõusuga. Neagoe rahumeelset valitsemist (1512–1521) on ära märgitud selle kultuurilistes aspektides (Curtea de Argeşi toomkiriku ehitamine ja renessansi mõjud). See oli ka saksi kaupmeeste Brașovis ja Sibius kasvava mõju ning Valahhia liidu Ungari Lajos II-ga periood. Teodosie ajal oli riik taas neljakuulise Osmanite okupatsiooni all, sõjaline haldus näis püüdvat luua Valahhia pašalõkki. See oht koondas kõik bojaarid toetama Radu de la Afumațit (neli valitsusaega aastatel 1522 kuni 1529), kes kaotas lahingu pärast kokkulepet Craiovești ja sultan Suleiman I Toreda vahel; vürst Radu kinnitas lõpuks Suleimani positsiooni süseräänina ja nõustus maksma isegi kõrgemat andamit.

Valahhia (roheline), Transilvaania vürstkond ja Moldova vürstiriik 16. sajandi lõpu poole

Osmanite süseräniteet jäi praktiliselt vastuvaidlematuks järgnenud 90 aastaks. Radu Paisie, kelle Suleiman aastal 1545 kukutas, loovutas samal aastal Brăila sadama Osmanite haldusesse. Tema järglane Mircea Ciobanul (1545–1554; 1558–1559), vürst ilma igasuguste nõudmisteta aadlipärandile, pandi troonile ja nõustus seejärel vähendama autonoomiat (kasvatades makse ja viies läbi relvastatud sissetungi Transilvaaniasse — toetades Türgi-meelset János Zápolyat). Konfliktid bojaariperekondade vahel muutusid karmimaks pärast Pătrașcu Hea valitsemist ja bojaaride ülevõim valitsejate suhtes oli ilmne Petru Noorema (1559–1568; valitsemisaega domineeris Doamna Chiajna ja tähistas maksude suur kasv), Mihnea Turcituli ja Petru Cerceli valitsemisajal.

Osmanite riik tugines oma sõjaväe varustamisel ja ülalpidamisel üha Valahhiale ja Moldovale; kuid kohalik armee kadus varsti suurenenud kulude ja palgasõdurite ilmsema tõhususe tõttu.

17. sajand

 Pikemalt artiklis Varauusaegne Rumeenia

Võitlus Mihai Vapra ja Osmanite vahel Giurgius, 1595

Kasutades esialgu ära Osmanite toetust, tõusis Mihai Vapper aastal 1593 troonile ning ründas Murat III vägesid Doonaust põhjas ja lõunas, liidus Transilvaania Zsigmond Báthory ja Moldova Aron Vodăga (vaata Călugăreni lahing). Varsti pani ta ennast Saksa-Rooma keisri Rudolf II süseräniteedi alla ning tungis aastatel 1599–1600 Transilvaaniasse Poola kuninga Zygmunt III Waza vastu, võttes piirkonna oma võimu alla; tema lühike valitsusaeg ulatus järgmisel aastal ka Moldovasse. Lühikest aega valitses Mihai Vapper (personaal-, kuid mitte ametlikus unioonis) kõiki territooriume, kus elasid rumeenlased, taastades iidse Daakia kuningriigi ulatuse. Mihai Vapra valitsemist, katkestusega Osmanite poolt, pingelisi suhteid teiste Euroopa riikidega ja kolme riigi juhtimist on hiljem peetud moodsa Rumeenia eelkäijaks, seda teesi väitis märkimisväärse intensiivsusega Nicolae Bălcescu. Pärast Mihai langust okupeeris Valahhia Simion Movilă Poola–Moldova armee (vaata Moldova magnaadisõjad), mis hoidis piirkonda aastani 1602 ja samal aastal ründasid seda nogaid.

Valahhia maakonnad, 1601–1718

Viimane etapp Osmanite riigi kasvus tõi suureneva surve Valahhiale: poliitilise kontrolliga kaasnes Osmanite majanduslik hegemoonia, pealinn viidi Târgoviștest üle Bukaresti (lähemal Osmanite piirile ja kiirelt kasvav kaubanduskeskus), Mihai Vapper kehtestas pärisorjuse meetmena mõisate tulude suurendamiseks ning kahanes alamastme bojaaride tähtsus (väljasuremisohus võtsid nad osa seimeni mässust aastal 1655). Veelgi enam, kõrgematesse ametitesse nimetamise kasvav tähtsus maa omamise ees tõi Kreeka ja Levanti perekondade sissevoolu, seda protsessi pandi kohalike poolt pahaks juba Radu Mihnea valitsusajal 17. sajandi alguses. Bojaaride nimetatud Matei Basarab tõi pika suhtelise rahu perioodi (1632–1654), selle märkimisväärseks erandiks oli valahhide ja Moldova vürsti Vasile Lupu vägede vahel võideldud 1653. aasta Finta lahing — mis lõppes katastroofiliselt viimasele, kes asendati Iași troonil vürst Matei lemmiku Gheorghe Ștefaniga. Tihedat liitu Gheorghe Ștefani ja Matei järglase Constantin Șerbani vahel hoiti üleval Transilvaania György II Rákóczi poolt, kuid nende plaan sõltumatusele Osmanite võimust purustati Mehmet IV vägede poolt aastatel 1658–1659. Sultani lemmikute Gheorghe Ghica ja Grigore I Ghica valitsemist tähistasid katsed ära hoida selliseid juhtumeid; kuid see oli ka algus vägivaldsetele kokkupõrgetele Băleanu ja Cantacuzino bojaariperekondade vahel, mis märgistas Valahhia ajalugu 1680. aastateni. Cantacuzinod, ohustatuna liidust Băleanude ja Ghicade vahel, toetasid oma enda vürstivalikuid (Antonie din Popești ja Gheorghe Duca) enne endi ülesseadmist — Șerban Cantacuzino tõusuga (1678–1688).

Vene-Türgi sõjad ja fanarioodid

 Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõjad

 Pikemalt artiklis Fanarioodid

Balkan aastal 1699

Valahhia muutus Suure Türgi sõja viimastel etappidel 1690. aasta paiku Habsburgide sissetungide sihtmärgiks, kui valitseja Constantin Brâncoveanu rääkis salaja ja edutult läbi Osmanite-vastase koalitsiooni poolt. Brâncoveanu valitsusaeg (1688–1714), mida tähistasid tema hilisrenessansi kultuurilised saavutused (vaata Brâncoveanu stiil), ühtis ka keiserliku Venemaa tõusuga tsaar Peeter Suure juhtimisel — ta lähenes viimasele Vene-Türgi sõja (1710–11) ajal ning kaotas oma trooni ja elu veidi pärast seda, kui sultan Ahmet III sai läbirääkimistest teada. Vaatamata oma hukkamõistule Brâncoveanu poliitika suhtes, liitus Ștefan Cantacuzino Habsburgide projektidega ja avas riigi Savoia prints Eugene armeedele; ta ise tõugati troonilt ja hukati aastal 1716.

Kohe pärast vürst Ștefani kukutamist loobusid Osmanid puhtalt nominaalsest valimissüsteemist (mis oli selleks ajaks juba tunnistanud bojaaride diivani tähtsuse kahanemist sultani otsuse suhtes) ja kahe Doonau vürstiriigi vürste nimetati Konstantinoopoli fanariootide hulgast. Nicolaos Mavrocordatos pühitseti pärast Dimitrie Cantemiri ametisse Moldovas, aastal 1715 toodi fanariootide valitsemine Valahhiasse väga sarnase valitseja näol. Pingelised suhted bojaaride ja vürstide vahel tõid maksustavate inimeste arvu vähenemise (kui esimesed said privileege), järgnes maksukoorma tõus ja laiendati bojaaride ringi võimu diivanis.

Vürst Josias von Coburgi väed Bukarestis, 1789

Samas muutus Valahhia lahinguväljaks jätkuvates sõdades ühelt poolt Osmanite ja teiselt poolt Venemaa või Habsburgide monarhia vahel. Mavrocordatos ise kukutati bojaaride mässuga ja vahistati Habsburgide vägede poolt Austria-Türgi sõja (1716–18) ajal, kui Osmanid pidid Oltenia Austria Karl VI-le loovutama (Passarowitzi rahu). Valgustatud absolutismi mõjualune piirkond, mis valmistas varsti kohalikele bojaaridele pettumuse, tagastati Valahhiale aastal 1739 (Belgradi rahu Austria-Vene-Türgi sõja (1735–39) järel). Vürst Konstantinos Mavrocordatos, kes juhtis uusi piirimuudatusi, oli vastutav ka pärisorjuse tõhusa kaotamise eest aastal 1746 (mis peatas talupoegade väljarände Transilvaaniasse); sel ajal viis Oltenia baan oma residentsi Craiovast Bukaresti, andes märku, kõrvuti Mavrocordatose korraldusega ühendada oma isiklik varakamber riigi omaga, liikumisest tsentralismi suunas.

Aastal 1768 Vene-Türgi sõja ajal läks Valahhia esimest korda Vene okupatsiooni alla (sellele aitas kaasa Pârvu Cantacuzino mäss). Küçük Kaynarci rahu (1774) võimaldas Venemaal sekkuda Osmanite õigeusklike alamate poolel, piirates Osmanite survet — vähendades sealhulgas andami suurust — ja suurendades peagi suhteliselt sisemist stabiilsust, kui Valahhia avanes veelgi Vene sekkumisele.

Valahhia vürstiriik, 1793–1812, rohelisega

Vürst Josias von Coburgi juhitavad Habsburgide väed sisenesid taas riiki Vene-Türgi-Austria sõja ajal, kukutades aastal 1789 Nikolaos Mavrogenise. Kriisiperioodile järgnes Osmanite taastumine: Oltenia laastati võimsa mässulise paša Osman Pazvantoğlu sõjakäikudega, mis põhjustasid isegi vürst Constantin Hangerli elukaotuse kahtlustatuna riigireetmises (1799) ja Alexandros Mourouzise troonist loobumise (1801). Aastal 1806 oli Vene-Türgi sõda (1806–12) osaliselt ajendatud sellest, et Osmanite valitsus kukutas Bukarestis Konstantinos Ypsilantise — Napoleoni sõdade tuules oli see ajendatud Prantsuse keisririigi poolt ja näitas ka Küçük Kaynarci rahu mõju (oma leebe hoiakuga Vene poliitilisele mõjule Doonau vürstiriikides); sõda tõi Mihail Miloradovitši sissetungi. Pärast Bukaresti rahu oli Ioannis Georgios Karatzase valitsemine, mida mäletatakse suure katkuepideemia poolest, tähelepanuväärne oma kultuuriliste ja tööstuslike ettevõtmiste poolest. Sel ajal kasvatas Valahhia oma strateegilist tähtsust enamuse Euroopa riikide jaoks, kes olid huvitatud Vene laienemise kontrollimisest; Bukarestis avati konsulaadid, neil oli kaudne kuid suur mõju Valahhia majandusele kaitse kaudu, mida nad laiendasid Sudiți kaupmeestele (kes konkureerisid peagi edukalt kohalike gildidega).

Valahhiast Rumeeniaks

 Pikemalt artiklis Rumeenia rahvuslik ärkamine

19. sajandi algus

Vürst Alexandros Soutzose surm aastal 1821, mis langes kokku Kreeka iseseisvussõja puhkemisega, tekitas bojaaride regentvalitsuse, mis püüdis takistada Scarlat Callimachi saabumist troonile Bukarestis. Samaaegne pandurite juhi Tudor Vladimirescu teostatud ülestõus Oltenias, kuigi suunatud kreeklaste ülevõimu kukutamisele, leppis kokku Filiki Hetaireia Kreeka revolutsionääridega ja asus regentide poolele, otsides Vene toetust (vaata ka: Rahvusluse tõus Osmanite riigis).

Valahhia seadusandlik kogu aastal 1837

21. märtsil 1821 sisenes Vladimirescu Bukaresti. Järgnenud nädalatel suhted tema ja ta liitlaste vahel halvenesid, eriti pärast seda, kui ta üritas kokkulepet Osmanitega; Hetaireia juht Alexandros Ypsilantis, kes kehtestas end Moldovas ja pärast maikuud Põhja-Valahhias, käsitles liitu murtuna — ta hukkas Vladimirescu ja seisis silmitsi Osmanite sissetungiga ilma panduri või Vene toeta, kannatades suuri kaotusi Bukarestis ja Drăgășanis (enne taganemist Austria Transilvaaniasse). Need vägivaldsed sündmused, mis pani enamuse fanarioote kalduma Ypsilantise poolele, pani sultan Mahmut II võtma vürstiriigid oma okupatsioonialuseks (kaotati mitme Euroopa suurriigi palvel) ja kehtestama fanariootide valitsuste lõpu: Valahhias oli esimene kohalik vürst pärast 1715. aastat Grigore IV Ghica. Kuigi uus süsteem kinnitas Valahhia olemasolu riigina, lõpetas Ghica valitsemise järsult laastav Vene-Türgi sõda (1828-1829).

1829. aasta Adrianoopoli rahu pani Valahhia ja Moldova ilma Osmanite süseräniteeti kummutamata Vene sõjalise valitsuse alla, mis andis neile esimesed ühised institutsioonid ja midagi põhiseaduse sarnast (vaata Regulamentul organic). Valahhia sai tagasi Brăila, Giurgiu (mõlemast arenesid varsti suured kaubalinnad Doonaul) ja Turnu Măgurele. Rahuleping võimaldas Moldoval ja Valahhial vabalt kaubelda ka muude riikidega kui Osmanite riik, mis andis märku olulisest majanduslikust ja linnade kasvust, parandades samuti talupoegade olukorda. Paljud sätted määrati 1826. aasta Akkermani konventsiooniga Venemaa ja Osmanite vahel (seda ei rakendatud kunagi täielikult kolme aasta jooksul). Kohustus vürstiriike jälgida oli jäetud Vene kindral Pavel Kiseljovile; seda aega iseloomustasid mitmed suured muudatused, sealhulgas Valahhia armee taastamine (1831), maksureform (mis siiski kinnitas maksuvabastuse privileegidele), samuti suured tööd Bukarestis ja teistes linnades. Aastal 1834 hõivas Valahhia trooni Alexandru II Ghica — liikumine lahknevusele Adrianoopoli rahust, kuna teda ei valinud uus seadusandlik kogu; eemaldatuna aastal 1842 süserääni poolt, asendati ta valitud vürsti Gheorghe Bibescuga.

1840.–1850. aastad

 Pikemalt artiklis 1848. aasta Valahhia revolutsioon

1848. aasta revolutsionäärid kandsid esialgset versiooni Rumeenia lipust. Teksti lipul võib tõlkida nii: "Õiglus, Vendlus"

Vastuseisu Ghica isevaldsele ja väga konservatiivsele valitsemisele, koos liberaalsete ja radikaalsete voolude tõusuga, oli esmakordselt tunda Ion Câmpineanu (represseeriti kiiresti) häälekates protestides; seejärel muutus see üha vandenõulisemaks ja keskendus noorte ohvitseride, nagu Nicolae Bălcescu ja Mitică Filipescu loodud salaühingutele. Aastal 1843 loodud salajane liikumine Frăția hakkas aastal 1848 kavandama revolutsiooni Bibescu troonilt tõukamiseks ja Regulamentul organic tühistamiseks (innustatuna Euroopa ülestõusudest samal aastal). Nende üle-Valahhialine riigipööre oli esialgu edukas vaid Turnu Măgurele kandis, kus rahvahulk kuulutas juubeldades välja "Islazi proklamatsiooni" (9. juunil); muu hulgas kutsus dokument poliitilistele vabadustele, sõltumatusele, maareformile ja rahvuskaardi loomisele. 11.–12. juunil oli liikumine edukas Bibescu kukutamisel ja ajutise valitsuse loomisel. Kuigi revolutsiooni Vene-vastased eesmärgid olid Osmanitele meeltmööda, sundis Venemaa neid seda maha suruma: Osmanite väed sisenesid 13. septembril Bukaresti. Vene ja Türgi väed, mis olid siin aastani 1851, tõstsid troonile Barbu Dimitrie Știrbei, sel ajal oli enamus revolutsioonist osavõtjaid sunnitud maapaos olema.

Valahhia (roheline), pärast Pariisi rahu (1856)

Uuenenud Vene okupatsiooni all Krimmi sõja ajal anti Valahhiale ja Moldovale lühikeseks ajaks neutraalse Austria haldusega (1854–1856) ja Pariisi rahuga uus staatus: eestkostet jagasid Osmanid ja suurriikide kongress (Suurbritannia, Prantsusmaa, Sardiinia kuningriik, Austria keisririik, Preisimaa ja, kuigi mittekunagi taas täielikult, Venemaa) koos kaimakami-juhitud sisemise haldusega. Tekkivat liikumist Doonau vürstiriikide ühendamiseks (nõue esitati esmalt aastal 1848 ja seda tugevdasid tagasitulnud revolutsioonilised pagulased) toetasid Prantsusmaa ja Sardiinia, samuti Venemaa ja Preisimaa, kuid selle vastu või kahtlustavad olid kõik teised.

Valahhia ad hoc diivan aastal 1857

Pärast pingelist kampaaniat lubati lõpuks ametlik liit: siiski tõid valimistele 1859. aasta ad hoc diivanitesse kasu õiguslikud segadused (lõpliku kokkuleppe tekst määras kaks trooni, kuid ei hoidnud ära ühe isiku samaaegset osalemist ja valimiste võitmist nii Bukarestis kui ka Iașis). Alexandru Ioan Cuza, kes juhtis unionistlikku Partida Naționalăt, võitis valimised Moldovas 5. jaanuaril; Valahhia, kellelt oodati unionistidele sama häältekogust, sai oma diivanisse antiunionistide enamuse.

Valitud muutsid oma meelsust pärast Bukaresti rahvahulkade massilisi proteste ja Cuza hääletati 5. veebruaril (vkj. 24. jaanuaril) Valahhia vürstiks, kinnitati seega Moldova ja Valahhia ühendatud vürstiriikide (aastast 1862 Rumeenia) domnitoriks. Rahvusvaheliselt tunnistatud ainult tema valitsusajaks, oli liit pöördumatu pärast Carol I trooniletõusu aastal 1866 (langedes kokku Austria-Preisi sõjaga, toimus see ajal, kui Austria, otsuse peamine vastane, ei olnud võimeline sekkuma).

Ühiskond

Orjus

Orjus (rumeenia: robie) oli osa sotsiaalsest korrast enne Valahhia vürstiriigi loomist, kuni see 1840. ja 1850. aastatel järk-järgult kaotati. Enamus orje oli roma (mustlas)rahvusest. Kõige esimene dokument, mis tõendab mustlaste kohalolu Valahhias, pärineb aastast 1385 ja viitab ațigani rühmale (kreeka: athinganoi, rumeenia mõiste țigani päritolu, mis on "mustlaste" sünonüüm).

Orjuse täpne päritolu pole teada. Orjus oli sel ajal tavaline praktika Euroopas ja vaieldakse selle üle, kas mustlased tulid Valahhiasse vabade inimeste või orjadena. Bütsantsis olid nad riigiorjad ja näib, et olukord oli sama Bulgaarias ja Serbias, kuni Osmanite vallutus nende sotsiaalse organisatsioon purustas, mis näitab, et nad tulid orjadena, kes vahetasid 'omanikke'. Ajaloolane Nicolae Iorga seostas mustlaste saabumist 1241. aasta mongolite sissetungiga Euroopasse ja pidas nende orjust ajastu märgiks, rumeenlased võtsid mustlased mongolitelt orjadena ja säilitasid nende staatuse. Teised ajaloolased leiavad, et nad orjastati, kui langesid vangi lahingutes tatarlastega. Vangide orjastamise praktika võis olnud tulla ka mongolitelt. Kuigi on võimalik, et mõned mustlased olid mongolite või tatarlaste orjad või abiväed, tuli enamus neist Doonaust lõuna poolt 14. sajandi lõpus, mõnda aega pärast Valahhia loomist. Mustlaste saabumine tegi orjuse laialt levinud praktikaks.

Mustlastest orjad olid traditsiooniliselt jagatud kolme kategooriasse. Väikseim oli hospodaaride omand ja sai rumeeniakeelse nime țigani domnești ("isandale kuuluvad mustlased"). Kaks teist kategooriat olid țigani mănăstirești ("kloostritele kuuluvad mustlased"), kes olid rumeenia õigeusu ja kreeka õigeusu kloostrite omand, ja țigani boierești ("bojaaridele kuuluvad mustlased"), kes orjastati maaomanike poolt.

Orjuse kaotamine viidi läbi pärast noorte revolutsionääride kampaaniat, kes võtsid omaks Valgustusajastu liberaalsed ideed. Varaseim seadus, mis vabastas orjade kategooria, oli märtsis 1843, mis andis vanglaameti omanduses riigiorjade kontrolli üle kohalikele võimudele, mis viis nende kinnistamisele ja talupoegadeks muutumisele. 1848. aasta Valahhia revolutsiooni ajal sisaldas ajutise valitsuse päevakord ühe peamise sotsiaalse nõudmisena mustlaste vabastamist (dezrobire). 1850. aastatel saavutas liikumine peaaegu kogu Rumeenia ühiskonna toetuse ja seadus veebruarist 1856 vabastas kõik orjad maksumaksjate (kodanike) seisusesse.

Geograafia

Tänapäeva maakonnad, mis moodustavad Valahhia

Pindalaga ligikaudu 77 000 km² paikneb Valahhia Doonaust (ja tänapäeva Bulgaariast) põhjas, Serbiast idas ja Lõuna-Karpaatidest lõunas ning jaguneb traditsiooniliselt Munteniaks idas (poliitilise keskusena on Munteniat sageli kasutatud Valahhia sünonüümina) ja Olteniaks (endine banaat) läänes. Piir nende kahe vahel on Olti jõgi.

Valahhia traditsiooniline piir Moldovaga on peaaegu kogu pikkuses Milcovi jõgi. Idas, üle Doonau põhja-lõunasuunalise looke on Valahhia naabriks Dobrudža (Põhja-Dobrudža). Üle Karpaatide jagab Valahhia piiri Transilvaaniaga; Valahhia vürstid on pikka aega omanud valdusi aladel, mis on põhja pool joonest (Amlaș, Ciceu, Făgăraș ja Hațeg), mida üldiselt ei peeta Valahhia põlisosaks.

Pealinn muutus aja jooksul: Câmpulung, Curtea de Argeș, Târgoviște ja 17. sajandi lõpust Bukarest.

Kaardid

• 
  Valahhia, 1771
• 
  Valahhia, 17. sajandi lõpp - 18. sajandi algus, Stolnic Constantin Cantacuzino järgi
• 
  Moldova ja Valahhia vürstiriigid aastal 1786, geograaf Giovanni Antonio Rizzi Zannoni järgi

Rahvastik

Ajalooline rahvastik

 Pikemalt artiklis Rumeenia demograafiline ajalugu

Kaasaegsete ajaloolaste järgi oli Valahhia rahvastik 15. sajandil 500 000 inimest. Aastal 1859 oli Valahhia rahvastik 2 400 921 (neist 1 586 596 Muntenias ja 814 325 Oltenias).

Praegune rahvastik

2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas piirkonnas kokku umbes 8 750 000 inimest, kes jagunesid rahvuseti järgmiselt: rumeenlased (97%), mustlased (2,5%), muud (0,5%).

Linnad

Suuremad linnad (2011. aasta rahvaloenduse järgi) Valahhia piirkonnas:

• Bukarest (1 677 985)
• Craiova (243 765)
• Ploiești (197 522)
• Brăila (168 389)
• Pitești (148 264)
• Buzău (108 384)
• Râmnicu Vâlcea (92 573)
• Drobeta-Turnu Severin (86 475)

Vaata ka

• Bukaresti ajalugu
• Valahhia valitsejate loend
• valahhid