Mine sisu juurde

Tallinna toomkirik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
23. rida: 23. rida:


Tallinna [[toomkirik]] ehk ''Domus Mariana'' on pühitsetud [[neitsi Maarja]]le, nagu ka [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud]] [[Vana-Liivimaa]]<ref name="BXuJk" /> territoorium. Toomkirikut mainiti esmakordselt [[1219]]. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt [[1230. aastad|1230. aastatel]]. Valmis sai see [[1240]]. aastal. Kuningas [[Valdemar II]] tegi sellest oma Eesti valduste ([[Eestimaa hertsogiriik|Eestimaa hertsogiriigi]]) peakiriku. Kuni [[1560]]. aastani oli see [[Katoliku kirik|katoliiklike]] [[Tallinna piiskoppide loend|Tallinna piiskop]]pide [[katedraal]]kirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti [[Luteri kirik|luterlikud]] [[piiskop]]id ja [[superintendent|superintendendid]].
Tallinna [[toomkirik]] ehk ''Domus Mariana'' on pühitsetud [[neitsi Maarja]]le, nagu ka [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud]] [[Vana-Liivimaa]]<ref name="BXuJk" /> territoorium. Toomkirikut mainiti esmakordselt [[1219]]. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt [[1230. aastad|1230. aastatel]]. Valmis sai see [[1240]]. aastal. Kuningas [[Valdemar II]] tegi sellest oma Eesti valduste ([[Eestimaa hertsogiriik|Eestimaa hertsogiriigi]]) peakiriku. Kuni [[1560]]. aastani oli see [[Katoliku kirik|katoliiklike]] [[Tallinna piiskoppide loend|Tallinna piiskop]]pide [[katedraal]]kirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti [[Luteri kirik|luterlikud]] [[piiskop]]id ja [[superintendent|superintendendid]].

[[18. sajand Eestis|18.]]<ref>[http://toomkirik.ee/toomkirik/ajalugu/koguduse-kronoloogia/ Toomkirik Ajalugu Kronoloogia. 1710 – Tallinn ja Eestimaa rüütelkond kapituleeruvad Venemaa ees, rüütelkonna privileegid säilitatakse nn akordpunktidega, Toomkirikust saab Ritter- und Domkirche.]</ref>, [[19. sajand Eestis|19. sajand]] ja 20. sajandi alguses nimetati kirikut saksakeelses kirjanduses Tallinna [[Eestimaa rüütelkond|rüütelkonna-]] ja toomkirikuks (saksa k. ''Ritter- und Domkirche in Reval'')<ref>[https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/17621 Ritter- und Domkirche in Reval: ein Erinnerungsblatt für das Jahr 1900], 1900</ref>.


[[Eesti iseseisvumine|Eesti iseseisvumise]] eel asutati [[Eesti Evangeelne Luterlik Kirik]] ning sisse seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi amet. Esimeseks EELK piiskopiks nimetati [[Jakob Kukk]]. Kuna piiskopi kui kirikupea ametist tulenes otseselt toomkoguduse ülemõpetaja ametikoht, siis vastavalt ajaloolistele traditsioonidele sai Jakob Kukest ka [[EELK Piiskoplik Toomkogudus|EELK Piiskopliku Toomkogudus]]e ülemõpetaja. Eesti riik tunnistas toomkiriku enda omandiks ning andis EELK piiskopile kasutamiseks. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse taasasutamine toimus 1927. aasta kevadel, mil [[kogudus]] registreeriti [[Usuühing|usuühinguna]].
[[Eesti iseseisvumine|Eesti iseseisvumise]] eel asutati [[Eesti Evangeelne Luterlik Kirik]] ning sisse seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi amet. Esimeseks EELK piiskopiks nimetati [[Jakob Kukk]]. Kuna piiskopi kui kirikupea ametist tulenes otseselt toomkoguduse ülemõpetaja ametikoht, siis vastavalt ajaloolistele traditsioonidele sai Jakob Kukest ka [[EELK Piiskoplik Toomkogudus|EELK Piiskopliku Toomkogudus]]e ülemõpetaja. Eesti riik tunnistas toomkiriku enda omandiks ning andis EELK piiskopile kasutamiseks. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse taasasutamine toimus 1927. aasta kevadel, mil [[kogudus]] registreeriti [[Usuühing|usuühinguna]].

Redaktsioon: 3. oktoober 2022, kell 18:05

Tallinna toomkirik
Riik Eesti
Asukoht Toom-Kooli tänav 6, Tallinn
Ehituse algus 1230. aastad
Ehituse lõpp 1240
Esmamainimine 1219
Koordinaadid 59° 26′ 13,4″ N, 24° 44′ 20,7″ E
Kaart
Tallinna toomkiriku torn barokse kiivriga
Toomkirik 2005. aastal
Toomkiriku kesklööv
Tallinna Toomkooli traditsioonide hulka kuulub kristlik kasvatus, samuti kristliku elukorraldusega seotult mitmesugused regulaarsed või erakorralised palvused ja jumalateenistused nii kooliruumides kui ka Tallinna vanalinna teistes kirikutes. Toomkooli personali hulka kuulub kaplan. Toomkooli kodukirikuks on Tallinna toomkirik
Toomkiriku torni muna ja tuulelipp

Tallinna toomkirik on pühakoda Tallinnas. Ta on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peakirik Eestis ja seda kasutab Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus.

Tallinna toomkirik ehk Domus Mariana on pühitsetud neitsi Maarjale, nagu ka Saksa ordu ja Taani kuninga ristiretkega vallutatud Vana-Liivimaa[1] territoorium. Toomkirikut mainiti esmakordselt 1219. aastal. Praegust hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Kuningas Valdemar II tegi sellest oma Eesti valduste (Eestimaa hertsogiriigi) peakiriku. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide katedraalkirik, hiljem võtsid seal koha sisse Eesti luterlikud piiskopid ja superintendendid.

18.[2], 19. sajand ja 20. sajandi alguses nimetati kirikut saksakeelses kirjanduses Tallinna rüütelkonna- ja toomkirikuks (saksa k. Ritter- und Domkirche in Reval)[3].

Eesti iseseisvumise eel asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ning sisse seati Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi amet. Esimeseks EELK piiskopiks nimetati Jakob Kukk. Kuna piiskopi kui kirikupea ametist tulenes otseselt toomkoguduse ülemõpetaja ametikoht, siis vastavalt ajaloolistele traditsioonidele sai Jakob Kukest ka EELK Piiskopliku Toomkoguduse ülemõpetaja. Eesti riik tunnistas toomkiriku enda omandiks ning andis EELK piiskopile kasutamiseks. Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse taasasutamine toimus 1927. aasta kevadel, mil kogudus registreeriti usuühinguna.

Toomkiriku hoone

Toomkiriku hoonet hakati ehitama tõenäoliselt 1230. aastatel. Valmis sai see 1240. aastal. Aastatel 1430–1460 ehitati kirikuhoone ümber kolmelööviliseks basiilikaks[4]. Kirik ja suur osa Toompea hoonestusest hävis 1684. aasta Toompea tulekahjus. Toomkiriku gooti stiilis tornikiiver hävis ning aastatel 1778–1779 ehitati uus barokkstiilis tornikiiver.

2. novembril 1926 otsustas Riigikohus, et kuna Eestimaa rüütelkonna õigused on Eesti riigile üle läinud, siis tuleb ka Toomkirikut vaadelda kui riigi omandust. Tallinna toomkiriku saksa koguduse esindajad aga kohale ei ilmunud ja keeldusid kiriku võtit välja andmast. Seejärel andis sõja- ja siseminister kindral Jaan Soots politseile käsu kiriku uksed lukkseppade abiga lahti murda, mis 1927. aasta 19. veebruari varahommikul ka tehti. Kirikupäev andis sakslastele loa samuti Toomkirikut jumalateenistusteks kasutada, kuid viimased eelistasid siiski ümber kolida Niguliste kirikusse. 3. aprillil pidas piiskop Jakob Kukk Toomkirikus avajumalateenistuse, kusjuures Tallinna toomkiriku eesti kogudus oli veel asutamata.

1927. aastal otsustas konsistoorium teha Toomkirikust "ühe korraliku kiriku". Muu hulgas võeti maha kirikus olnud Eestimaa rüütelkonna liikmete vapid. Sel puhul kirjutati ajalehes Vaba Maa: "Meie arvates oleks haridusministeeriumil tulnud ikkagi viibimata lõpetada konsistooriumi poolt ette võetud "remont" Toomkirikus, mis täiesti seadusevastaselt alati. Konsistooriumi inimestel näib puuduvat täielikult igasugune närv meie maa ajaloo ja kunsti väärtuste hindamiseks ja ei või olla sellepärast mingisugust kindlustust võimalikkude üllatuste ärahoidmiseks, mis meile võivad kalliks maksma minna."[5]

Kiriku altar ja kantsel

Kiriku altari valmistasid Nicodemus Tessin noorem ja Christian Ackermann 1696. aastal, altarimaali "Kristus ristil" Eduard von Gebhardt 1866. aastal. Barokkstiilis kiriku kantsli tegi Christian Ackermann 1686. aastal.

Kiriku orel

Ainulaadse oreli ehitas 1878. aastal tuntud saksa orelimeister Friedrich Ladegast. Algselt kolme manuaali ja 49 registriga orelit laiendati 1913. aastal Wilhelm Saueri firmas Frankfurdis Saksamaal. Sellel oli nüüd 71 registrit ligi 4500 vilega, algsest säilitati 27 registrit.

1998. aastal remonditi orelit põhjalikult. Selleks loodi 1995. aastal Tallinna Toomkiriku Oreli Fond. Restaureerimise käigus uuendati aastakümnetega kulunud pneumaatiline mängumehhanism, valmistati üks uus register ja intoneeriti ümber kümmekond. Tööde teostajaks oli Saksa restaureerimisfirma Christian Scheffler Sieversdorfist Saksamaal.

Kiriku kellad

Toomkirikul on 2 suurt kella, Maarjakell ja Salvator 1685. aastast, ja 2 väikest kirikukella 1792. aastast.

Vappepitaafid

Toomkiriku puidust mälestustahvlite ehk vappepitaafide kogu pärineb hoone põlemisele 6. juunil 1684 järgnenud ajast. Enamus suuri epitaafe pärineb 17. sajandi lõpust ja 18. sajandist. Seoses 1772. aastal kehtima hakanud kirikutesse matmise keeluga puidust matusetähiste toomkirikusse paigutamise komme soikus. 19. sajandi keskpaigast kuni esimese maailmasõjani riputati toomkiriku seintele puidust mälestustahvleid-kenotaafe Eestimaa Rüütelkonna peameestele ja muidu ühiskondlikus elus silma paistnud isikutele, kes ei ole enam maetud kirikusse, vaid perekonnakalmistuile.[6]

Aastatel 1927–1928 eemaldati seoses katedraali siseremondiga toomkiriku seintelt ajutiselt kõik mälestustahvlid. 1960. aastatel toimunud remondiga seoses eemaldati epitaafid uuesti, misjärel suurem osa kogust ladustati ebaprofessionaalselt aastakümneteks kiriku pikihoonesse ja kabelitesse, kus paljud epitaafid said kannatada. 1993. aastal sai alguse töö epitaafide konserveerimiseks. Konserveerimistöökoja juhataja Ene Trompi ja tema abiliste käe all toimunud konserveerimistööde eesmärgiks oli vappepitaafide algse väljanägemise säilitamine. See hõlmas kõigi hilisemate ülemaalingute eemaldamist, originaalpolükroomia ja krundi puhastamist ja kinnitamist ning puitkonstruktsioonide tugevdamist. Kaotsi läinud puitdetaile konserveerimise käigus ei asendatud ja midagi üle ei värvitud. 2013. aasta seisuga on kõik säilinud vappepitaafid konserveeritud ja uuesti seintele riputatud.[6]

Kiriku kogudus

Toomkirikut ja selle kogudust on läbi ajaloo seostatud eelkõige saksa kogudusega, kuna toomkiriku põhilisteks liikmeteks oli Eestimaa rüütelkond. Ametlikult asutati eestikeelne toomkogudus Rootsi ajal, 1636. aastal.

Tallinna kindralsuperintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetaja.

Tallinna toomkiriku saksa koguduse õpetajad

 Pikemalt artiklites Tallinna toomkiriku saksa kogudus ja Tallinna rüütli- ja toomkogudus

Tallinna toomkiriku rootsi kogudus

 Pikemalt artiklis Tallinna toomkiriku rootsi kogudus

Tallinna toomkiriku rootsi kogudus eksisteeris Tallinnas Rootsi ajast kuni 1710. aastani.

Tallinna toomkiriku soome kogudus

 Pikemalt artiklis Tallinna toomkiriku soome kogudus[7]

Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetajad

 Pikemalt artiklis Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus

1927. aastast võeti kirik seniselt Tallinna Toomkiriku saksa koguduselt ära ja asutati uus, Eesti evangeeliumi luteri usu Toomkogudus, hilisem EELK Piiskoplik Toomkogudus. Senised saksa koguduse liikmed astusid Oleviste ja Niguliste kogudusse. Kiriku uksed avati muukrauaga ja kirik anti Toompea lossi komandandi major Konstantin Kanepi järelevalve alla[8]. 3. aprillil 1927 pidas piiskop Hugo Bernhard Rahamägi kirikus esimese eestikeelse jumalateenistuse[9].

Vabamüürlased

Toomkoguduse nõukogu liikmeid on Eesti meedias seostatud tihti vabamüürlaste vennaskonda ja templirüütlite hulka kuulumisega[10].

Kirikusse maetuid

Tallinna toomkirik oli Eestimaa rüütelkonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik.

Maetu Info Hauatähise autor Valmimisaasta
Arnoldus (suri 1301) preester
Sander de Pal (surnud 1344) kanoonik
Woldemarus Sorsever tundmatu Tallinna kiviraidur 14. sajand
Johannes Rekeling (suri 1401) Tallinna piiskop 1390–1403
Simon von der Borch Tallinna piiskop 1477–1492
Nicolaus Roddendorp Tallinna piiskop 1492–1509
Margareta Eriksdotter (1497–1536) Gustav I õde, Hoya krahvi Johanni abikaasa
J. Taube u. 1562
Pontus De la Gardie (1520–1585) Rootsi väejuht, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[11] Arent Passer 1589–1595
Sofia Gyllenhielm (1559–1583) Johan III tütar, Pontus De la Gardie abikaasa, P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf[11] Arent Passer 1589–1595
Olof Ryning (surnud 1589) Rootsi õuemarssal, Eestimaa asehaldur, Tyresö isand Hans von Aken 1594
Caspar von Tiesenhausen Kiiu mõisnik, Haapsalu asehaldur Arent Passer 1599
Märta Oxenstierna Caspar von Tiesenhauseni abikaasa Arent Passer 1599
Otto von Uexküll (surnud 1601) Rootsi feldmarssal Arent Passer u. 1601
Karl Henriksson Horn (u. 1550–1601) Rootsi väejuht Arent Passer u. 1601
Agnes von Delwig Karl Henriksson Horni abikaasa Arent Passer
Richard Rosencrantz (surnud 1622) Pärnu asehaldur Arent Passer u. 1623
Margaretha Fahrensbach Richard Rosencranzi ja Thomas von Rammi abikaasa Arent Passer u. 1623
Thomas von Ramm (surnud 1631) Riia bürgermeister ja Tartu õuekohtu president Arent Passeri töökoda 1634
Krahv Franz Bernhard von Thurn (1592–1628) Rootsi sõjaväelane
Christian von Thurn (1624–1640) Franz Bernhard von Thurni poeg
Krahv Heinrich Matthias von Thurn (1567–1640) Böömi aadlimees, Ferdinand II vastase mässu eestvedajaid, hiljem Rootsi diplomaat ja sõjaväelane
Heinrich Burtt Rootsi sõjaväelane tundmatu Tallinna kiviraidur 17. sajandi keskapaik
Magdalene von Vietinghoff Heinrich Burtti abikaasa tundmatu Tallinna kiviraidur 17. sajandi keskpaik
Hans Wrangel (suri 1663) tundmatu Tallinna kiviraidur 1660. aastad
Elisabeth Tiesenhausen Hans Wrangeli abikaasa tundmatu Tallinna kiviraidur 1660. aastad
Caspar Wrede (maeti 1667) tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1667
Sophia Taube Caspar Wrede abikaasa tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1667
Lars Persson (surnud 1667) Kuninglik kirjutaja Tallinna linnuses tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1667
Johann Hastfer (surnud 1674) Rootsi sõjaväelane, Eestimaa rüütelkonna maanõunik Nicolaes Millich 1676
Fabian von Fersen (1626–1677) Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane Johann Gustav Stockenberg 17. sajandi II pool
Sabina Elisabeth von Westerhagen Fabian von Ferseni abikaasa Johann Gustav Stockenberg 17. sajandi II pool
Otto Reinhold Taube (surnud 1689) maapealik Johann Gustav Stockenberg 17. sajandi IV veerand
Margareta Oxe Otto Reinhold von Taube abikaasa Johann Gustav Stockenberg 17. sajandi IV veerand
Hans von Wrangell (1626–1691) Kuusiku, Vasta ja Tuhala mõisnik, Rootsi sõjaväelane (ooberst) ja kammerhärra, Eestimaa maanõunik tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1692
Margaretha von Lode Hans von Wrangelli abikaasa tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1692
Reinhold von Lode Pahkla mõisnik tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1695
Reinhold von Wrangell tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1695
Catharina Elisabeth Nieroth Reinhold Wrangelli abikaasa tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1695
Otto Johann von Taube Edise ja Koonu mõisnik tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1696
Otto Wilhelm von Fersen (1623–1703) Rootsi sõjaväelane ja riigitegelane Johan Gustav Stockenberg? 18. sajandi algus
Carl Johann von Huene (surnud 1743) major tundmatu Tallinna kiviraidur u. 1743
Karl von Wrangell (1677–1758) Koila, Kohatu, Kirna ja Kirdalu mõisnik, kapten, Eestimaa maanõunik
Samuel Greigh (1736–1788) Vene mereväeohvitser Giacomo Quarenghi
Krahv Ferdinand von Tiesenhausen (1782–1805) Aleksander I tiibadjutant u. 1806
Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) Vene maadeavastaja Johann Gottfried Exner 1848

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Villem Raam ja Kaur Altoa, Toomkirik ja Eesti arhitektuur. Tallinn Tallinna entsüklopeedia 1–2. 2004
  2. ↑ Toomkirik Ajalugu Kronoloogia. 1710 – Tallinn ja Eestimaa rüütelkond kapituleeruvad Venemaa ees, rüütelkonna privileegid säilitatakse nn akordpunktidega, Toomkirikust saab Ritter- und Domkirche.
  3. ↑ Ritter- und Domkirche in Reval: ein Erinnerungsblatt für das Jahr 1900, 1900
  4. ↑ Sulev Mäeväli. Ajaloo-ja ehitusmälestisi Tallinnas.1981
  5. ↑ Toomkiriku "remonteerijad" kutsutakse korrale. Vaba Maa, 7. oktoober 1927, nr 235, lk 7.
  6. ↑ 6,0 6,1 Mäeväli, Sulev ja Ene Tromp. 2013. Tallinna toomkiriku epitaafid. Die Wappenepitaphe der Tallinner Domkirche. Epitaphs of the Tallinn Cathedral. Teine trükk. Tallinn: EELS Tallinna Piiskoplik Toomkogudus. lk 8–11. (ISBN 978-9985-68-285-2)
  7. ↑ Marten Seppel, 1603. aasta katk Tallinnas Georg Mülleri tuluraamatu põhjal, TUNA 3 / 2017, lk 30–44
  8. ↑ Tallinna sakslased sõjajalal. Esmaspäev, 21. veebruar 1927, nr 8, lk 1.
  9. ↑ Piiskop oma kirikus. Esmaspäev, 4. aprill 1927, nr 14, lk 1.
  10. ↑ "Kas vabamüürlased on uus EÜS ehk kuidas jagatakse Eestis tippameteid?". 14.02.2013.
  11. ↑ 11,0 11,1 P. De la Gardie ja S. Gyllenhielmi hauamonument-sarkofaag ja epitaaf) kultuurimälestiste riiklikus registris

Kirjandus

  • Toomkiriku tüliküsimus lõplikult lahendatud. Kaja, 6. oktoober 1934, nr 236, lk 4.

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_toomkirik&oldid=6206604"