Giacomo Quarenghi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Giacomo Quarenghi
Kvarengi.jpg
Giuseppe Poli portree arhitektist 1811. aastal
Sündinud 20. september 1744
Rota d'Imagna, Bergamo lähistel, Terraferma
Surnud 1. märts 1817
Peterburi, Vene keisririik
Rahvus itaallane
Kunstivool klassitsism, palladionism

Giacomo Quarenghi (20. september 1744 Rota d’Imagna – 1. märts 1817 Peterburi) oli Itaalia päritolu arhitekt ja kunstnik, kes töötas suure osa oma karjäärist Venemaal, olles üks oma aja olulisemaid vene klassitsistlikke arhitekte. Quarenghi loomingut iseloomustavad range klassitsism ja monumentaalsus. Tema peamisteks eeskujudeks olid Vana-Rooma arhitektuur ja renessanssarhitektide – eriti Andrea Palladio – looming.

Itaalia periood 1744–1779[muuda | muuda lähteteksti]

Giacomo Quarenghi sündis 1744. aastal Bergamo lähistel Rota d’Imagnas maalikunstnike perekonda.[1] Oma kunstiharidust alustas Quarenghi samuti joonistamise ja maalikunsti alal, õppides kõigepealt Bergamos kohalike kunstnike käe all, ent kolides juba 1763. aastal Rooma, kus õppis kõigepealt lühikest aega Anton Raphael Mengsi ateljees ja seejärel Stefano Pozzi käe all.[2] Pozzi töökojas puutus ta kokku Vincenzo Brennaga, kelle mõjul hakkas ta huvituma arhitektuurist,[1] kuid kuigi ta õppis arhitektuuri Paolo Posi, Antoine Derizet ja Niccolà Giansimoni juures,[2] ei omandanud ta korralikku formaalset arhitektuuriharidust.[3]

Quarenghi arhitektuurikeele kujunemisel mängisid olulisemat rolli 1760. aastate Rooma kunstiringkondi iseloomustanud üldine antiigivaimustus ning eriti Andrea Palladio “I quattri libri dell’architettura” avastamine ja kokkupuuted nii Veneetsia kui Inglise palladionistliku arhitektuuriga[3]. Sellest mõjutatuna hakkas Quarenghi ka ise antiikarhitektuuri uurima[1] ning reisis Itaalias, külastades muuhulgas Veneetsiat, Vicenzat, Veronat ja Mantovat.[4]

Quarenghi esimeseks suuremaks arhitektuuriliseks tellimuseks oli Subiacos asuva Santa Scholastica kloostri kiriku interjööri ümberehitus klassitsistlikus stiilis (1770–1774).[5] Lisaks sellele täitis ta ka tellimusi erinevatele inglise päritolu klientidele, näiteks lossi projekt Lord Hagerstonile ja kabeli projekt lord Arundelile.[1]

Vene periood 1779–1817[muuda | muuda lähteteksti]

Peterburi Vene teaduste akadeemia hoone

Aastal 1779 sai Quarenghi pakkumise asuda tööle Vene keisrinna Katariina II jaoks, kes oli tollal hakanud huvituma palladionismist ja Antiik-Roomast.[6] Kohe peale Venemaale saabumist rakendati Quarenghi tööle ja 1780ndad aastad oli arhitekti kõige viljakam periood. Üheks esimeseks tööks Venemaal oli Peterhofi lossi juurde rajatud inglise parki püstitatud nii-nimetatud Inglise palee (alustatud 1781, hävinud), mis kujutas endast väga ranges klassitsistlikus stiilis sammasportikusega kolmekorruselist suvelossi. Esimeseks silmapaistvaks tööks oli Ermitaaži teater (1783–87), mille puhul on iseloomulikuks selle Andrea Palladio Teatro Olimpicost inspireeritud amfiteatri-laadne lahendus ning fassaadi tasapinnaga kohakuti asuv kolonnaad hoone Neeva-poolsel küljel.

Olulise osa Quarenghi 1780ndate aastate loomingust moodustavad erinevate ametiasutuste jaoks ehitatud hooned nagu Välisasjade kolleegiumi hoone klassitsistlikus stiilis ümberehitus (1782–83), Assignaatpanga hoone (1783–90) ja Teaduste akadeemia hoone (1783–89). Kui Assignaatpanga administratiivhoone kujutab endast palladionistlikku villat, mis on sammaskäikudega ühendatud seda ümbritseva U-kujulise kontorite plokiga, siis Teaduste akadeemia hoonet iseloomustab monumentaalne massiivsus ja range lihtsus, mille peamiseks aktsendiks on keskne sammasportikus. Lisaks neile alustati 1783. aastal Quarenghi projekti järgi Vassili saarele börsihoone ehitamist, ent selle tööd venisid, nii et lõpuks peaaegu valmis ehitatud hoone lammutati ja asendati Thomas de Thomoni projekti järgi ehitatud hoonega.[1]

Oma karjääri jooksul projekteeris Quarenghi ka mitmeid kaubanduslikke ehitisi. Neist esimesed olid Peterburi ehitatud Serebrjannõe rjadõ (1784–1787), millele järgnesid veel ka Väike Gostinõi dvor (1790ndad) ning kaubakäigud (hiljem adminastriivhoone) Anitškovi palee juures (1803–1805). Neile lisanduvad ka Gostinõi dvor Moskvas (1789–1805) ja kaubakäigud Kurskis (hävinud).[1]

Üheks Quarenghi olulisemaks tööks 1790ndatest aastatest on Aleksandri palee (1792–1796), mis ehitati Katariina II käsul Tsarskoe Selosse, Katariina palee vahetusse lähedusse suurvürst Aleksandri (tulevasse keiser Aleksander I) suvepaleeks. Aleksandri palee muudab omapäraseks selle põhiplaan, kus U-kujulise hoone auhoovis on kahe risaliidi vahele tõmmatud sammaskäiguga moodustatud veel üks väike hoov.[3] 1790ndatel viis Quarenghi Moskvas lõpuni ka Katariina palee ehituse, kujundades selle 16 kolossaalse korintose sambaga kolonnaadi.[1]

Smolenski Jumalaema kirik Pulkovos

Ehkki pärast Quarenghit soosinud Katariina II surma arhitekti tellimuste hulk vähenes, tellis Paul I temalt siiski kaks kabelit Vorontsovi paleesse, mille keiser oli andnud Malta ordu kasutada. Väiksem, õigeusu talitusteks mõeldud kabel ehitati palee sisse, samas kui suurem, niinimetatud Malta kabel (1798–1800), mille puhul võib oletada Palladio projekteeritud San Francesco della Vigna eeskuju,[3] ehitati eraldiseisva ehituskehandina palee taha. 1780ndatel aastatel ehitati Quarenghi projektide järgi ka neli väikest kirikut Tsarskoe Selo ümbrusesse Pulkovosse, Kuzminose, Fjodorovski Possaadi ja Moskosvskaja Slavjankasse.[1][7] Üheks arhitekti viimaseks tööks jäi Peterburi ehitatud anglikaani kirik (1814–1815).

Aleksander I valitsusajal täitis Quarenghi mitmeid tellimusi Maria Fjodorovna, Paul I abikaasa jaoks.[8] Aastatel 1803–1805 ehitas ta Mariinskaja haigla, mille muudavad tähelepanuväärseks selle kaks eenduvat, peahoonega kaarjate müüridega ühendatud kõrvalhoonet. Seejärel projekteeris Quarenghi kaks hoonet aadlisoost neidude koolidele: esimesena Katariina instituudi hoone (1804–1807) Mariinskaja haigla vahetus läheduses ning paar aastat hiljem Smolnõi instituudi uue hoone (1806–1808). Ehkki fassaadi üldises lahenduses on mõlema instituudi hooned küllaltki sarnased Teaduste akadeemia hoonele – risaliidid otstes ja sammasportikus keskel – siis on need hooned Teaduste akadeemiaga võrreldes märkimisväärselt suuremad ning sellele vastavalt on ka nende külgrisaliite rohkem liigendatud ja Smolnõi instituudi puhul on keskrisaliit justkui kahetasandiliseks muudetud, et pakkuda hoone laiale liigendamata fassaadile vajalikku aktsenti. Samasse perioodi jääb ka Ratsakaardiväe maneež (1804-1807), mille peafassaadis võttis arhitekt otseselt eeskuju Antiik-Kreeka templitest, kujundades hoonele peafassaadi prostüülina koos skulpturaalse friisi ja skulptuuridega viilul.[3]

Oma karjääri jooksul valmistas Quarenghi lisaks õukondlikele tellimustele ja avalikele hoonetele ka eratellijatele nii linnapaleede kui maamõisate projekte. Peterburi ehitati tema projektide järgi Bezborodko, Gagarini, Jussupovi ja Vietinghofi perekondade linnapaleed ning Peterburist väljaspool Stolnoe, Ljalitši, Eleja[1] ja Mežotne[9] mõisad.[10]

Quarenghi üheks viimaseks tööks jäi Narva triumfikaar (1814), mis algselt ehitati puidust ja oli mõeldud ajutisena, ent mille Vassili Stassov aastatel 1827–1833 püsivamatest materjalidest suurendatud kujul uuesti üles ehitas.[1]

Kolomenskoje ja Djakovo külade panoraam sarjast "Vaated Moskvast ja selle ümbrusest"

Quarenghi lõi oma karjääri jooksul ka mitmeid silmapaistvaid sisekujundusi, näiteks Georgi ja Apollo saalid ning kontserdisaal Talvepalees ning Rafaeli lodža Suures Ermitaažis (1782–1792), lisaks veel mõned ruumid Pavlovski palees ning veel mõningaid väiksemaid eratellimusi.[1] Suurem osa nendest interjööridest on kas hävinud või säilinud muudetud kujul. Quarenghi lõi ka kujundusi erinevate väikevormide ja tarbekunsti jaoks ning talle on omistatud admiral Samuel Greigi hauamonument Tallinna toomkirikus.[1] Oma arhitektuurilisele tegevuse kõrvalt jätkas Quarenghi ka joonistamist ja maalimist ning tema töödel on tähelepanuväärne dokumentaalne väärtus.[3]

Quarenghi ehitiste galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Пилявский, В. И. (1981). Джакомо Кваренги : архитектор, художник. Ленинград: Стройиздат.
  2. 2,0 2,1 Yevsina, N. A. (2003). "Quarenghi, Giacomo". Grove Art Online. Vaadatud 09.11.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Kirikov, B. M. (1993). Quarenghi, Giacomo. R. J. van Vinckt (toim), International Dictionary of Architects and Architecture. Vol 1, Architects (lk 706–707). Detroit: St James Press.
  4. Коршунова, М. Ф. (1977). Джакомо Кваренги. Ленинград: Лениздат.
  5. Kirk, T (2005). The Architecture of Modern Italy. Volume I: The Challenge of Tradition, 1750–1900. New York: Princeton Architectural Press. Lk 59–61.
  6. Rupeks-Wolter, H. (2006). Neoclassical Architecture in Russia. R. Toman (toim), Neoclassicism and Romanticism : Architecture, Sculpture, Painting, Drawings 1750–1848 (lk 214–229). Köln: Könemann.
  7. Viimased kolm on tänaseks hävinenud.
  8. Quarenghi, G (1810). Édifices construits a Saint-Pétersbourg d'après les plans du chevalier de Quarenghi et sous sa direction. St.-Pétersbourg: L'imprimerie du Sénat-dirigeant.
  9. Sakk, I (2006). Läti mõisad : reisijuht. Tallinn: Sakk & Sakk. Lk 230.
  10. Esimesed kolm on tänaseks hävinenud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ceschi, C. (1968). Il periodo romano di Giacomo Quarenghi. Saggi e Memorie di storia dell'arte, 1968(6), lk 133, 135–147, 227–245.
  • Коршунова, М. Ф. (1977). Джакомо Кваренги. Ленинград: Лениздат.
  • Пилявский, В. И. (1981). Джакомо Кваренги : архитектор, художник. Ленинград: Стройиздат.
  • Quarenghi, G. (1810). Édifices construits a Saint-Pétersbourg d'après les plans du chevalier de Quarenghi et sous sa direction. St.-Pétersbourg: L'imprimerie du Sénat-dirigeant.[1]
  • Quarenghi, G. (1843). Fabbriche e disegni di Giacomo Quarenghi, architetto di S. M. l'Imperatore di Russia, cavaliere di Malta e di S. Walodimiro, illustrate dal cav. Giulio, suo figlio. Seconda edizione. Mantova: Fratelli Negretti.[2]
  • Quarenghi, G. (1844). Fabbriche e disegni di Giacomo Quarenghi, architetto di S. M. l'Imperatore di Russia, cavaliere di Malta e di S. Walodimiro, illustrate dal cavaliere Giulio, suo figlio, opera Dedicata a Sua Altezza Imperiale il Gran Duca Ereditario delle Russie. Mantova: Fratelli Negretti.[3]