Tuhala mõis
Tuhala mõis (saksa keeles Toal) oli rüütlimõis Kose kihelkonnas Harjumaal. Fideikomiss.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Loded ja Tödwenid
[muuda | muuda lähteteksti]Tuhala küla on esmamainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Tohal, par. Kolkis); see kuulus Taani kuninga valduste hulka.[1] Pärast Taani võimuperioodi lõppu (1346) läks piirkond Saksa Ordu kätte ja see allus Tallinna komtuurkonnale.[2] Mõisa kohta on teateid 1468. aastast, küla oli selleks ajaks kadunud. Mõisa esimene teadaolev mõisnik oli võimsast Lode vasallisuguvõsast pärit Otto Lode (suri pärast 1468).[1] Kuna tal meessoost pärijad puudusid, siirdus mõis tema õe Brigitte kaudu Lodede Ereda liini kätte. 1477. andis Reinhold Lode selle kohtulikult üle Bertold Tödwenile.[3] Tema käest läks mõis 1494. aastal tema Tödwenist sugulasele Ewert Tödwenile,[4] kellelt omakorda päris selle 1517. aastal tema väimees Ewert Delwig (suri 1554).[5]
Delwigite ajal
[muuda | muuda lähteteksti]Delwigite kätte jäi Tuhala mõis ligi 150 aastaks – seda jõudis pidada viis põlvkonda. Esimene omanik Ewert Delwig oli Vestfaalist Liivimaale siirdunud 1496. aastal. Abielusidemete kaudu õnnestus tal omandada maavaldus ja ta valiti Eestimaa maanõunikuks. Tema poeg Ewert II Delwig (suri 1560) oli samuti maanõunik. Ta hukkus Liivi sõjas venelaste vastu võideldes. Ka poeg Ewert III Delwigist sai maanõunik. 1581. aastal oli ta Koluvere linnusepealik. 1600. aastal juhtis ta Södermanlandi hertsogi Karli alluvuses 500-mehelist väesalka. Tema poja Ewert IV Delwigi tütar Maria naitus Lohu mõisniku Willhelm von Ulrichiga, kellele mõis abielu kaudu kandus.[6]
Ulrichid ja Wrangellid
[muuda | muuda lähteteksti]Wilhelm von Ulrich põlvnes Ulrichite Brandenburgi raeperekonnast. Suguvõsa sotsiaalsele tõusule pani alguse tema isa Johann Ulrich (1572–1642), kes valiti 1622. aastal Riia bürgermeistriks. 1624. aastal tõsteti ta Rootsi aadliseisusse. Ostu ja läänistuste kaudu õnnestus tal omandada märkimisväärne maavaldus.[7] Tema poega Wilhelmit on nimetatud Tuhala omanikuna 1649. aastal. Viimase poeg Jobst Friedrich von Ulrich (suri enne 1707) müüs mõisa 1676. aastal Wrangellidele. Uue omaniku Johann (Hans) von Wrangelli ajal leidis Eestimaal aset reduktsioon, kuid Tuhala jäi sellest puutumata. Tema pärijad müüsid mõisa 1693. aastal.[8]
Krahvid Mellinid
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa ostis Rootsi sõjaväelane (tõusis lõpuks kindralmajoriks) krahv Bernhard Johann von Mellin (1659–1733), kes olid feldmarssal krahv Jürgen von Mellini vanem poeg. Tema järeltulijad valdasid mõisa 1868. aastani. Mõis jäi pikemaks ajaks perekonna Eestimaa valduste keskuseks. Bernhard Johannile järgnes mõisnikuna tema poeg krahv Karl Johann von Mellin (1707–1775), seejärel pojapoeg krahv Georg Johann von Mellin (1748–1806) ja lõpuks viimase poeg krahv Ernst Ferdinand von Mellin (1795–1863). Tema tütar krahvinna Karoline Charlotte Natalie Elwire von Mellin (1833–1904) naitus 1858. aastal Kuramaa kuberneri Paul von Lilienfeldiga ja sai mõisa 1868. aastal oma nimele.[8]
Viimased omanikud Lilienfeldid
[muuda | muuda lähteteksti]Lilienfeldid said 1883. aastal senati ukaasiga Tuhala mõisa järgi oma perekonnanimeks Lilienfeld-Toal. Nende ajal 1881. aastal ehitati mõisa häärber historitsistlikus stiilis ümber.[9] Kuberneriproua Karoline von Lilienfeld-Toal moodustas mõisast mittemüüdava fideikomissi ja loovutas mõisa 1899. aastal oma pojale Otto Ferdinand Paul von Lilienfeld-Toalile (1860–1902). Pärast tema peatset surma kirjutati mõis 1903. aastal tema poja Paul Hans Alexander von Lilienfeld-Toali (1897–1977) nimele, ehkki viimane oli tollal vaid kuueaastane. Tegelikult oli mõis pärijate valduses. Paul von Lilienfeld-Toal oli ka viimane Tuhala omanik.[8] Peagi pärast mõisa võõrandamist siirdus viimane mõisnik USA-sse, kus ta omandas politoloogiadoktori teadusliku kraadi ja töötas Pennsylvania osariigis Greenville'is Thiel College'i professorina. Tema otsesed järeltulijad elavad siiani Saksamaal.[10]
Tuhala mõis 1905. aastal
[muuda | muuda lähteteksti]1905. aasta tormilised sündmused ei jätnud puudutamata ka Tuhalat. Sama aasta detsembris põletati mõis maha. Hiljem hinnati tekitatud kahjusumma ligi 67 000 rublale.[11] Mihkel Aitsam kirjeldas mõisa põletamist järgnevalt:
„14. detsembril [1905] ilmus von Lilienfeldi Tuhala mõisa umbes 30-meheline salk. Esiteks purustati mõisa sisustus, selle järel pandi mõisale tuli otsa.“
Pärast põlengut mõisa häärberit täielikult ei taastatudki.[12]
Mõisaansambel
[muuda | muuda lähteteksti]
Härrastemaja
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda ehitati mõis varaklassitsistlikus stiilis välja 1800. aasta paiku, kui mõis kuulus krahv Ludwig August Mellinile (1754–1835).[13] Kuigi mõisaansambel ei olnud traditsiooniline oli see väga suurejooneline. Ebatavaliseks tegi ansambli see, et härrastemaja oli hoone esiväljaku suunas otsaga, mitte esiküljega.[14] Ansambel oli ehitatud kindlat reeglistikku silmas pidades. Plaani kohaselt oli peahoone ees olevale hobuserauakujulise väljaku ümber ehitatud hooned paigutatud nii, et need tooksid esile väljaku kaarjasust. Härrastemaja otsa vastas, teisel pool väljakut ümbritsevat auringi, paiknesid kaks karjakastelli. Ühel pool ringi paiknesid töölistemaja ja ait ning teisel poolel valitsejamaja ja tall-tõllakuur. 1881. aastal ehitati mõisahoone ümber uusrenessanslikus stiilis.[15] Märkimisväärsena võiks veel välja tuua peahoone katusel paiknenud basseini, mis sai vett jõest pumpamise teel. Basseini põhjaks oli teise korruse lagi, mis oli betoneeritud.[16]
Kõrvalhoone
[muuda | muuda lähteteksti]Valitsejamaja, töölistemaja, ait ja tall-tõllakuur ehitati mõisa peahoonega samal ajal.[17] [18] Karjakastelli näol oli tegemist suletud sisehooviga hoonetekompleksiga, kus paiknesid nii laudad kui ka elamu. Tõenäoliselt 19. sajandil ehitatud ka sepikoda ning vesiveski juures paiknenud elamuhoone ja küün.[19]
19. sajandi jooksul ehitati juurde mitmeid teisi maju, mille ehitusaega on keeruline dateerida. Tõenäoliselt jääb 19. sajandi lõppu suure talveaia-kasvuhoone ja kuivati ehitamine. Eriti suure ja rikkaliku kujundusega kasvuhoone keskel paiknes ka kellatorn. Üks viimastest juurde ehitatud hoonetest oli viinavabrik, mis tõenäoliselt ehitati 20. sajandi alguses.[20]
Park
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisa juures paiknes ka park, mis koosnes kahest osast. Esimene osa, mis jääb peahoone küljel ja taga asetseva jõe äärde, oli umbes 5 ha suurune. Pargis oli ka kindel ristteede süsteem.[21] Jõekäänu ääres paiknes ka maakividega vooderdatud terrass, kus paiknes maakividega kindlustatud saar. Selles pargi osas oli mitu väljakut. Esimene väljak oli härrastemaja parki suunatud fassaadi läheduses, mis oli liigendatud erinevate puugruppidega. Teine väljak paiknes pargi tagumises servas, mis oli jõe ääres. Kolmas väljak oli maja otsafassaadi juures, mis oli raamitud auringi ääres paiknevate majadega. Antud väljakul olid kindlate ridadena paigutatud elupuud.[22] Teine osa pargist paiknes teisel pool mõisasüdant lahutavat teed. Selles osas asus ka mitmeid madalaid tiike. Pargis oli suhteliselt palju erinevaid puuliike, millest paljud olid ka eksootilist päritolu nagu näiteks siberi nulg, euroopa lehis ja erinevad vahtraliigid.[22]
Mõis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses
[muuda | muuda lähteteksti]1881. aastal ehitati mõisahoone ümber tollase mõisa omaniku Paul von Lillienfeldt-Toal eestvedamisel uusrenessanslikus stiilis.[23] Samuti ehitati juurde eriti suure ja rikkaliku kujundusega talveaed–kasvuhoone, mille keskele ehitati ka kellatorn. Üks viimastest juurde ehitatud hoonetest oli viinavabrik, mis tõenäoliselt ehitati 20. sajandi alguses.[20]
Mõis tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Pideva eluhoonena ja kõige silmapaistva osana endisest ansamblist on kasutuses endine valitsejamaja, mis küll 2022. aastal sai tulekahjus kahjustada. Laudad on kasutusel laohoonetena. Viimastel aastatel on remonditud viinaköök, mida kasutatakse elumajana. Härrastemajast on säilinud ainult varemed. Samamoodi on ka hävinud talveaed-kasvuhoone. Erinevad eelkirjeldatud majad on eraomandis ja ei moodusta terviklikku ansamblit.
Mõisnikud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1468–1477 Lode
- 1477–1517 Tödwen
- 1517–1649 Delwig
- 1649–1676 Ulrich
- 1676–1693 Wrangell
- 1693–1868 Mellin
- 1868–1919 Lilienfeld-Toal
Mõisa suurus
[muuda | muuda lähteteksti]1586. aasta revisjoni andmetel oli Tuhala suurus 67 adramaad;[24] tegemist oli suure mõisaga. 1914. aastal kuulus mõisa koosseisu 1869,3 ha mõisamaad, Oru mõis, Kata ja Tuhala küla, üks talu, 17 lahustükki.[2]
Varia
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisas sündis kuulus kartograaf ja Liivimaa esimese atlase autor krahv Ludwig August Mellin (1754–1835).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Johansen, Paul. Die Estlandliste des Libers Census Daniae. II Halbband. Kopenhagen-Reval, 1933, lk 621.
- ↑ 2,0 2,1 Baltisches historisches Ortslexikon. Teil 1. Estland (einschließlich Nordlivland). - Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, lk 597.
- ↑ Bfl. I, 318.
- ↑ Bfl. I, 465.
- ↑ Bfl. I, 847.
- ↑ EAA, f. 1674, n. 2, s. 53, L 3-3p.
- ↑ EAA, f. 1674, n. 2, s. 203. Pagineerimata.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Ajalooarhiivi Kinnistute register. Nr 288. Tuhala.
- ↑ Eesti mõisaportaal. Tuhala mõis. http://www.mois.ee/harju/tuhala.shtml.
- ↑ Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser A. Band XIV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1981. Lk 387-8.
- ↑ Aitsam, Mihkel. 1905. aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartu: "Ilmamaa", 2011. Lk 122, 283.
- ↑ "Tuhala mõis". Eesti mõisaportaal. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ "Tuhala mõis". Eesti mõisaportaal. Vaadatud 25. aprillil 2023, http://www.mois.ee/harju/tuhala.shtml [külastatud 24.04.2024]
- ↑ Eesti Rahvusarhiiv (Edaspidi RA), ERA.T-76.1.10430, p 75–76: Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Harju rajoon ( kolmes köites) Köide III-nr-d. 101-144. V. Ranniku, 1978.
- ↑ Hein, Ants . Eesti mõisaarhitektuur (Tallinn: Hattorpe, 2003) lk 113.
- ↑ Talioja, Ants (2009). Tuhala radadel. Tallinn: Kadmirell.
- ↑ Maiste, Juhan (1996). Eestimaa mõisad. Tallinn: Kunst. Lk 107.
- ↑ "Tuhala mõis". Eesti mõisaportaal. Vaadatud 25. aprillil 2023.
- ↑ RA, ERA.T-76.1.10430, p 76–78: Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. V. Ranniku, 1978.
- ↑ 20,0 20,1 Ibid., p 78–79.
- ↑ Ibid., p 78.
- ↑ 22,0 22,1 Ibid., p 79.
- ↑ Hein, Ants . Eesti mõisaarhitektuur (Tallinn: Hattorpe, 2003) lk 113.
- ↑ Koit, Jakob. Die Musterregister der Estländischen Adelsfahne von 1584 und 1586 (fortsetzung). – Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamat. Societatis Litterarum Estonicae in Svecia. VI. 1970 – 1973. Stockholm: 1975. Lk 3-63. Siin: lk 21.