Elar Kuus

Allikas: Vikipeedia

Elar Kuus (pseudonüümi Elmar Ramla kasutas ta 1930. aastail; kodanikunimi Elmar Kuusik; (17. november 1899 Keeri mõis, Meeri vald, Tartumaa6. november 1988 Tallinn) oli eesti lastekirjanik. Lisaks sellele on ta ka tõlkinud lastele ja koostanud näitemängude kogumiku noortele. Ilmunud on mõned jutud täiskasvanutele.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Elar Kuus alustas oma haridusteed Peterburi kubermangus Sudela (Volkovo) külakoolis, aastail 1911–1916 õppis ta Narva-Jõesuu Eesti Haridusseltsi koolis. Jätkas õpinguid 1916–1918 Rakvere Õpetajate Seminaris, lõpetas 1925 Hugo Treffneri gümnaasiumi Tartus eksternina ja hiljem Tartu Õpetajate Seminari. Õppis 1926–1930 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu ja majandusteadust. Selle kõrval õppis ka Tartu konservatooriumis. Töötas aastail 1918–1927 algkooliõpetajana Narva-Jõesuus, Kaareperes ja Tartus, aastail 1928–1929 Tartu Õpetajate Seminaris, 1930–1940 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumis ja 1940–1944 Tallinna Pedagoogiumis ja 1944–1945 Tallinna 1. Tööstustehnikumis ajalooõpetajana ning aastail 1946–1948 noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1948–1949 Estonia teatri kirjandusala juhatajana. 1950–1954 oli Elar Kuus Narva vangilaagris enda kirjutatud ajalooõpikute eest. Hiljem tegutses vabakutselise kirjanikuna.

Pidades õpetaja ametit ligi 30 aastat, tuli ta eesti lastekirjandusse tänu kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlustele. 1936 pävis ta preemia teosega "Lugu pöialpoisist, kotkast ja sitikast" (ilmus samal aastal sarjas "Looduse Lasteraamat"). Jutustus "Kodukäijad seiklevad: kolm väikest inimest erapooletul ribal suvel 1918" ilmus lugejani 1937 sarjas "Rahvaraamat". 1938. aastal sai ta Looduse lastekirjanduse võistlusel taas auhinna. Seekord muinasjutu "Jänesepoeg, kes luuletas" eest.

Elar Kuusi kõige tuntum teos "Memme musi" ilmus algselt ajakirjas Täheke 1966. aastal. Ilmunud on palju jutukesi mitmes kogumikus ja ajakirjades Täheke, Pioneer, Nõukogude Naine, samuti ajalehes Säde.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Jutud kogumikes[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

Nukunäidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]

Õpikud[muuda | muuda lähteteksti]

Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Keeri mõisas, Nõo kihelkonnas, Tartumaal, mõisa puusepa Kustav Kuusiku (sündinud Kudina mõisas Maarja-Magdaleena kihelkonnas Põhja-Tartumaal) ja Leena Kuusiku (sündinud Rätsep) viienda, noorima lapsena. 1905. aastal põgenes pere mustsajalaste eest ingeri külla Sudelasse (Volkovo) Peterburi kubermangu. Lapsepõlv möödus Prillitsa mõisas. 1910 kolis pere tagasi Eestisse Narva-Jõesuusse. 1926. aastal abiellus Elmar Kuusik Narva-Jõesuus arsti haridusega Alma Rohdega (lõpetas Tartu Ülikooli 1926). Nende abielust sündisid tütar Ene Kuusik Helaia (arst) ja poeg Aare Kuusik (bioloog-entomoloog). Peale sõda algas pikaaegne kooselu lastekirjaniku Aino Tigasega, kellega koos ilmus 1959 lasteraamat "Meie Ott". Maetud Tallinna Metsakalmistule oma elukaaslase Aino Tigase kõrvale.

Olles väga andekas, valdas ja rääkis ta ka mitmeid võõrkeeli: vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja esperanto keelt. Soome keel oli tema lapsepõlves kodune keel. Armastas klaverimängu ja unistas saada muusikuks. Harjutas Rakvere Õpetajate Seminaris olles õhtuti viiulimängu ja harmooniumi. Mängis seminari orkestris flööti, klarnetit, saksofoni ja muid pille.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Endel Priidel „Viljandi ja kirjamehed"; 1971 Tallinn, Eesti Raamat, lk 64, 109, 110
  2. Anu Kehman „Elar Kuus“. Kirjandusnimestik; 1982 Tallinn; ENSV Kultuuriministeerium, ENSV Riiklik Laste- ja Noorteraamatukogu
  3. Maimo Kalmet „Külas lastekirjanikel Aino Tigasel ja Elar Kuusil“, Nõukogude Õpetaja 1984
  4. Reet Krusten „Elar Kuusi mälestuseks“; Sirp ja Vasar; 11.11.1988, nr 46, lk 15
  5. "Eesti entsüklopeedia. KONJ-LÕUNA"; 1990 Valgus; lk 258

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Elar Kuus Eesti biograafilises andmebaasis ISIK