Kudina mõis

Allikas: Vikipeedia
Kunagise Kudina mõisa peahoone

Kudina mõis (saksa keeles Kudding) oli rüütlimõis Tartumaal Maarja-Magdaleena kihelkonnas. See oli ajaloolise Kudina valla keskus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kudina mõisat on kirjalikes allikates esmamainitud 1447. aastal. XVII sajandil kuulus mõis perekond von Taubedele. Mõisa viimased omanikud enne riigistamist 1919. aastal olid Manteuffelid.

Kudina mõisa peahoone 2012. aastal

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Pargi tagumises osas on Endel Taniloo 1959. aastal loodud suur skulptuurigrupp "Leinav rahvas". Monument on pühendatud Teise maailmasõja ohvritele (NSV Liidu poolel sõdinuile).[1]

Rahvapärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbeväravatega järv[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvasuu rääkivat, et hõbeväravatega järv Kudina mõisa Tuuleveski mäe all olla järv, millel hõbe- (teisend: raudväravad) väravad ees olla. Kui need lahti teha, siis uputaks järv terve Kudina mõisa ära. Korra tahtnud üks juut neid ära osta (teisend: ära varastada), aga Kudina mõisa omanik ei ole lubanud [2].

Õnnetu armastus[muuda | muuda lähteteksti]

Üks Kudina mõisaga seotud lugudest puudutab Saare mõisa. Saare mõisa aadlipreili Olga olevat Kudina mõisa aednikku armunud. Noored olevat tahtnud abielluda ja koos ühist elu alustada, kuid Olga perekond, eriti ema, oli sellele tugevalt vastu. Suures meeleheites jalutas Olgal ühel suvehommikul Saare järve äärde, sõitis paadiga järve keskele ning lõpetas oma elu. Olga isal krahv Mannteuffelil õnnestus tütre surnukeha järvest välja tuua. Krahv rajas järve kadale metsa sisse perekonna kalmistu, kuhu on peale Olga maetud ka krahv ise, tema abikaasa ja õde.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 150-151.
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 277 [1].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]