Heino Väli

Allikas: Vikipeedia
Heino Väli haud Metsakalmistul

Heino Väli (11. august 1928 Tallinn23. november 1990 Tallinn) oli eesti laste- ja proosakirjanik.

Ta lõpetas Nõmme Kinotehnikakooli 1948. aastal ning töötas pärast seda kinomehaanikuna Nõmme kinos "Võit". Ta teenis aastatel 1950–1954 aega Eesti Laskurkorpusele järgnenud eesti rahvusväeosades. Nõukogude eesti sõjaväe oludest on ka pärit mitu teost tema loomingus.

Ta hakkas tööle ajakirjanikuna 1954. aastal. Ta oli 1961. aastast vabakutseline kirjanik.

1970. aastatest kuni surmani elas ta Vilsandil peaaegu aastaringselt. Saareelust inspireerituna kirjutas ta siiani populaarsed lasteraamatud Felslandi hirmsast mereröövlist Silver Ükssilmast.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kui vanaema tukastab". Eesti Riiklik Kirjastus. 1957 (kordustrükk 1963)
  • "Kit Kurnähh, kaardiväelane". Eesti Riiklik Kirjastus. 1958 (kordustrükk 1974)
  • "Rajad soos". 1962
  • "Kolumbuse maa Kolumbus". Eesti Riiklik Kirjastus. 1963 (lühijuttude kogumik)
  • "Hundikäpp". Eesti Riiklik Kirjastus. 1964 (kordustrükk 1983)
  • "Kuukaraadža lugu". Eesti Raamat. 1966 (kordustrükk 1976)
  • "Peetrike". Eesti Raamat. 1966 (kordustrükk 1988)
  • "Värb-Värvupoeg Värvuke". 1966
  • "Päevakoer ja peegel ja Päevakoer". 1969
  • "Vapustav Tulikametsa lugu". 1970
  • "Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel". 1971
  • "Veri mullal". Looming 3/1973 (novell)
  • "Hea küll, aga paha ka". Eesti Raamat. 1975
  • "Kaevulood". Eesti Raamat. 1975
  • "Mallega ja Kallega". 1975 (artiklikogumik lastekirjandusest)
  • "Väike armas Barbara". 1977
  • "Jutud". 1978
  • "Muinasjutt kuningapojast ja sinise salliga tüdrukust". 1980
  • "Silver Ükssilm ja Admirali vanne". 1981
  • "Veri mullal". Sari "15". Eesti Raamat. Tallinn 1982 (novellikogumik)
  • "Teda omaks pidada". 1986
  • "Mirjemiaul". 1987
  • "Naga". 1987
  • "Kiikhobu". Eesti Raamat. 1989. ISBN 5450000000
  • "Paberhaagike". 1989

Diloogia "Veri mullal"[muuda | muuda lähteteksti]

1968. aastal ilmus Moskvas vene keelde tõlgituna tema novell "Я - Лаури Пент, пахарь" (Mina, Lauri Pent – künnimees). See novell sai ajakirja Looming novellivõistlusel II auhinna.

Novellis kirjeldas ta Nõukogude okupatsioonivõimudele sobivas vormis pingeid ja võitlusi Eesti külas 1940. aasta juunipöörde järel ning pärast Nõukogude 3. okupatsiooni algust. Novelli kangelane on elupõlise sulase poeg, uusmaasaaja Lauri Pent, kes astub komsomoli, on külaaktivist ja tapetakse pärast 1949. aasta küüditamist. Tema tapja oli diloogia teise novelli antikangelane Helmuth Ass (see selgus teises novellis).

Ajakirja Loomingu 3. numbris ilmus 1973. aastal tema novell "Veri mullal", mille eest sai ta 1974. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Novellis kirjeldas ta Nõukogude okupatsioonivõimudele sobivas vormis pingeid ja võitlusi Eesti külas 1949. aasta küüditamise eel ja järel. Novelli antikangelane on põlistalust pärit metsavend Helmuth Ass, kes juhib ühte salka, kaotab nii ümbruskonna kui ka oma salga toetust ning ei oska enam muutuvates oludes tulla toime.

Novell trükiti uuesti 1976. aastal. Samal aastal tehti sellest dramatiseering Noorsooteatris.

1982. aastal ilmus novellikogumik, milles oli kaks novelli – esimene oli "Mina, Lauri Pent – künnimees" ja teine oli sama "Veri mullal", mis kogumikus kandis nüüd nime "Mina, Helmuth Ass – põletusohver". Ühe algnovelli nime kandis nüüd terve kogumik.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema endine abikaasa on ajakirjanik ja tõlkija Silvi Väli ning tütar on luuletaja ja tõlkija Katrin Väli.

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Kruus. "Väli, Heino". Eesti kirjarahva leksikon/ Estnisches Schriftstellerlexikon. Eesti Raamat. Tallinn 1995. Lk 684

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]