Ferdinand Veike
Ferdinand Veike (13. november 1924 Saueaugu küla, Küti vald – 14. august 2015) oli eesti nukunäitleja, -lavastaja ja teatrijuht, Eesti Riikliku Nukuteatri rajaja ja peanäitejuht (1951–1980).
Veike sündis Küti vallas Saueaugu külas 13. novembril 1924 isatalu tagatoas pere kaheksast lapsest noorimana. Õppinud Viru-Jaagupi algkoolis aastatel 1932–1938, Jõhvi Keskkoolis aastatel 1938–1941, Rakvere Gümnaasiumis aastatel 1941–1942, Tallinna teatrikoolis 1942–1946, Ostrovski-nimelises Leningradi Teatriinstituudis režii erialal 1950–1951.
Veike oli aastatel 1944–1948 tantsija, näitleja ja lavastaja Riiklikus Noorsooteatris ja 1948–1951 näitleja, näitejuht ja lavastaja Tallinna Riiklikus Draamateatris. Esimese nukulavastuse tegi ta 1948. aastal Draamateatris, tuues publiku ette Helmut Vaagi nukunäidendi "Reinuvader Rebane". Kui Veike 1951. aastal Leningradist naasis, tehti talle Kunstide Valitsuse käskkirjaga ülesandeks moodustada Nukuteater. Temast sai Eesti esimese iseseisva nukuteatri, Eesti Vabariikliku Nukuteatri esimene peanäitejuht. Peanäitejuhina tõi ta 29 aasta jooksul Nukuteatri lavale üle 80 lavastuse, kokku tõi Veike lavale üle saja lavastuse. Ta juhtis teatri kunstilist tegevust kuni 1980. aastani.
Veike suunas ja juhtis aastakümnete eesti nukuteatri arengut ning koolitas mitme põlvkonna nukunäitlejaid ja -lavastajaid. 1962. aastal asutas ta Eesti Riikliku Nukuteatri juurde Teatriühingu õppestuudio nukuosakonna ehk Nukuteatri õppestuudio, selle õpilastest kujunes Eesti nukunäitlejate ja -lavastajate raudvara. Erilise tuntuse saavutas Veike omaloominguliste Buratino-kavadega, mis said alguse 1955. aastal Eesti Raadios esitatud kuuldemängudest.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ta oli Jaak Variku väimees.
Veike poeg Jaak Veike oli kinnisvaraärimees, kes tapeti 32-aastaselt 11. veebruaril 1998 [2].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Risto Berendson, Tapeti skandaalne ärimees, Eesti Päevaleht, 12. veebruar 1998