Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu
Eesti Üliõpilaste Selts on 1870. aastal Tartus asutatud üliõpilasorganisatsioon. Käesolev artikkel räägib EÜS ajaloost.
Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiskuupäevaks loetakse 7. aprilli (vkj 26. märtsi) 1870, mil toimus esimene Kalevipoja õhtu toimus Andreas Kurrikoffi korteris. Õhtust võttis osa viis eesti üliõpilast ja kolm silmapaistvat eesti soost tartlast (Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner, Martin Wühner, Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt ja Johann Voldemar Jannsen). Otsustati kord nädalas koos käia, "Kalevipoega" lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida.
1873 muudeti EÜS sõpruskonnast eestseisuse ja kindla liikmestaatusega ühinguks. Võeti vastu kaheksa uut liiget, valiti ametnikud (esimeheks Andreas Kurrikoff) ja pandi kirja põhimõtted. Seltsi nimeks võeti Vironia. 1876 peeti loengusari Eesti ajaloost kuni usupuhastuseni. Ettekandjateks olid Karl August Hermann, Burchard Sperrlingk, Martin Lipp jt.
Seltsi liikmete omavahelise läbikäimise keel oli peaasjalikult saksa keel, kuna mõtteavaldus selles keeles oli liikmetel harjunum, hõlpsam ja ladusam kui maakeeles. Eesti keel oli "pühapäevakeel". Esimesed kroonikad olid eestikeelsed, kuid koosolekute protokollid olid kuni 1879. aastani ja uuesti alates korporatsioon Vironia asutamisest saksa keeles. Kui kasutati eesti keelt oli see eraldi ära märgitud (und zwar in estnischer Sprache). 1881. aastal määrati rublane trahv neile, kes tarvitasid kõnedes saksa keelt.[1] 1889. aastal kirjutas Oskar Kallas: "Eesti keele tundmine on meie seas tänini väga vaevaline".[2] Tartus rääkisid saksa üliõpilased saksa, venelased vene, poolakad poola, lätlased läti ja eestlased saksa keelt.[3]
Vironia asutamise katse[muuda | muuda lähteteksti]
4. juunil (23. mai) 1881 otsustasid tollased liikmed asutada korporatsiooni Vironia ja taotleda korporatsioonide esinduskogu Chargiertenconventi (Ch!C!) tunnustust. Korporatsiooni asutamise eestvedajaks oli teoloogiatudeng Aleksander Mõttus (1859–1932).
29. septembril (17. september) 1881 valiti asutatava korporatsiooni värvideks sinine, must ja valge.
Suurel reedel, 7. aprillil (26. märts) 1882 pani baltisaksa korporatsioonide vastuseisus eesti korporatsiooni asutamisele pettunud Aleksander Mõttus pähe sinimustvalge tekli ja sõitis voorimehel läbi linna, rikkudes Tartu üliõpilaskonnas kehtivat reeglit, mille kohaselt tohtisid avalikult värve kanda ainult Ch!C! poolt tunnustatud korporatsioonide liikmed. Tunnustatud korporatsioonide liikmed pidasid voorimehe kinni, võtsid A. Mõttuselt värvitekli ära ning tallasid selle Livonia konvendikorteris jalge alla. Ülikooli kohus karistas intsidendis osalenud korporante kartseriga. Mõttus heideti ülikoolist välja, saadeti Tartust välja ning jätkas õpinguid Peterburis.
3. juunil (22. mai) 1882 otsustati korporatsiooni asutamisest loobuda. Loobumise põhjuseks oli baltisaksa korporatsioonide vastuseis, samuti korporatsiooni asutamiseks nõutava liikmete arvu (30) puudumine.
Ametlik tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
16. veebruaril (4. veebruaril) 1883 registreeris Tartu Ülikooli rektor Eduard Georg von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi 1868. aasta üliõpilasreeglite alusel Verein Studierender Esten nime all teadusliku üliõpilasseltsina (literärisch-wissenschaftlicher Verein). Seltsi asutamiskuupäevaks võeti 7. aprill (26. märts), värvideks sinine, must ja valge. Värve avalikult ei kantud, sest need ei olnud Ch!C! poolt tunnustatud. 7. aprillil 1934 tehti otsus sini-must-valge kandmise kohta: värve kantakse avalikult seltsi aastapäeval, vilistlaspäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval, Tartu Ülikooli aastapäeval ja volbriööl, samuti EÜS-i esindamisel. See on kompromiss nn farboonuste ja antifarboonuste vahel. Kuni 1934. aastani seltsi liikmed värve avalikult ei kandnud.
9. märtsil (26. veebruar) 1884 asutati vilistlaskogu. Vilistlasteks kutsuti 14 endist seltsi liiget.
4. juuni (23. mai) 1884 pühitseti Otepääl sinimustvalge lipp vilistlase Rudolf Kallase poolt. Seda loetakse ka eesti sinimustvalge rahvuslipu sünnipäevaks.
1889 ilmus "Eesti Üliõpilaste Seltsi album. I leht".
4. märtsil (22. veebruar) 1890 otsustati asutada korporatsioon Fraternitas Viliensis värvidega sinine, must ja valge. 23. novembril (11. november) 1890 keeldus Riia õpperingkonna kuraator N. Lavrovski vaatamata Ch!C! nõusolekule korporatsiooni kinnitamast. EÜS jätkas seltsina säilitades vastavalt üldkommaani (Allgemeiner Comment) 13. paragrahvile õiguse vapi ja värvide hoidmisele. Sügisel 1904 loobus EÜS üldkommaani garanteerimisest.
Sajandivahetus[muuda | muuda lähteteksti]
Sügisel 1892 asutati Oskar Kallase poolt Saaremaal kogutud vanavarast seltsi muuseum. Eksponaadid olid kuni seltsi oma maja valmimiseni hoiul Õpetatud Eesti Seltsis.
1896 alustas EÜS almanahhi "Sirvilauad" väljaandmist. Almanahh ilmus 1896–1920, toimetajateks Villem Reiman (1861–1917), theol ja Villem Ernits (1891–1982), phil.
1899 asutati seltsi sümfooniaorkester.
10.-11. septembril (28.-29. augustil) 1902 toimusid Eesti Üliõpilaste Seltsi maja sisseõnnistamise pidustused. Maja asub Tartus Jaan Tõnissoni tänav 1, arhitekt Georg Hellat. Seltsi maja laiendati 1930. aastal arhitekt Artur Kirsipuu projekti järgi.
1903 peeti EÜS-is viimast korda Landesvateri tseremooniat, pärast Jaan Tõnissoni rukkimist sügisel 1904 loobus EÜS üldkommaani garanteerimisest.
1. novembril (19. oktoobril) 1905 oli EÜS-i sinimustvalge lipp esimest korda avalikkuse ees eesti organisatsioonide demonstratsioonil Tartus. Demonstratsioonile tungisid ülikooli peahoone ees kallale vene üliõpilased. Mõned seltsi liikmed said viga.
9. mail (26. aprillil) 1907 asutasid EÜS-ist lahkunud liikmed korporatsiooni Fraternitas Estica.
14. novembril 1909 asutati EÜS-ist lahkunud liikmete poolt korporatsioon Sakala.
EÜS Vabadussõjas (1918–1920)[muuda | muuda lähteteksti]
Teisel semestril 1918 boikoteerisid EÜS-i liikmed koos teiste üliõpilasorganisatsioonidega Saksa okupatsioonivõimude poolt avatud nn Landesuniversitäti.
24. novembril 1918 otsustati EÜS-i koosolekul minna in corpore Vabadussõtta. Vabadussõjas langes 13 EÜS-i liiget, 63 autasustati Vabadusristiga.
Iseseisvas Eestis (1920–1940)[muuda | muuda lähteteksti]
13. oktoober 1920 registreeris Tartu Ülikooli valitsus EÜS-ist lahkunud liikmete poolt asutatud EYS Veljesto. 14. jaanuaril 1921 asutati Tallinna vilistlaskoondus.
1925 ilmus Tartus Johan Kõpu "Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I.1870–1905", teine trükk ilmus 1953 Uppsalas ja kolmas trükk 1996 Tartus.
1928 sõlmiti vahekorraleping korporatsioon Vironiaga, mis tühistati 1931. 28. oktoobril 1928 sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Pohjois-Pohjalaise Osakuntaga ja Etelä-Pohjalaise Osakuntaga.
4. juunil 1934 tähistati suurejooneliselt sinimustvalge lipu pühitsemise 50. aastapäeva Otepääl ja Tartus. Otepää kiriku seinal avati sinimustvalgele lipule pühendatud bareljeefid. Bareljeefid purustati 1950-ndatel ning nende pronkskoopiad taasavati 13.–15. juulil 1989 Otepääl toiminud esimeste taastamisjärgsete suvepäevade käigus.
15. oktoobril 1936 registreeriti ksv!! koondus Tallinna Tehnikainstituudi juures.
5. aprillil 1937 sõlmiti sõprusleping Läti üliõpilasseltsiga Austrums.
1939 ostis EÜS-i Tallinna koondus maja Kadriorus, Johann Köleri tänav 13.
1940 ilmus ühisväljaanne Soome sõprusorganisatsioonidega Jäämereltä Emajoen rannoille / Jäämerelt Emajõe kallastele.
22. juunil 1940 kandis EÜS-i kaasvõitleja Andres Raska rahvuslikul meeleavaldusel sinimustvalget rinnalinti ning jagas neid ka teistele. Vahistati 26. juunil Narva-Jõesuus.
I semestril 1940 oli EÜS suurim eesti üliõpilasorganisatsioon 369 liht- ja tegevliikme ja 711 vilistlasega.
Nõukogude perioodil[muuda | muuda lähteteksti]
29. juulil 1940 keelati sisekaitseülema Harald Habermani korraldusega üliõpilasorganisatsioonide tegevus. EÜS-i maja rekvireeriti Punaarmee tarbeks. 28. aprillil 1943 peitis Karl Aun, EÜS-i esimees 1940/II, EÜS-i ajaloolise lipu Lääne-Mardi talu (Vaimastveres) põranda alla. Ülejäänud varad anti Eesti Rahva Muuseumile. Ligi 350 EÜS-i liiget arreteeriti Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsioonivõimude poolt, mõrvati, langes metsavendade või Punaarmee, Saksa armee või Soome armee koosseisus, hukati või surid nälga ja haigustesse Nõukogude Liidu ja Saksamaa koonduslaagrites, hukkusid Eestist põgenemisel Läänemerel või Eesti ja Saksamaa linnade pommitamisel. 1943. aasta suvel toimusid EÜS-i põrandaalused suvepäevad Palamusel ja Tooma Sookatsejaamas.
1940–1988 oli EÜS Eestis põranda all. Endiselt tähistati EÜS-i aastapäevi ja suvepäevi, võetakse vastu üksikuid liikmeid, lahkunud kaaslased maeti seltsi kombe kohaselt. Juunis 1984 tähistasid Eestis elavad EÜS-i liikmed Otepääl salaja sinimustvalge lipu 100. aastapäeva.
Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]
1939–1941 ja 1944 lahkusid rohkem kui 300 EÜS-i liiget Saksamaale, põgenesid Rootsi ja Saksamaale või taganeva Saksa armee koosseisus Saksamaale. 23. augustil 1944 toimus EÜS-i liikmete koosolek Vikingshilli põgenikelaagris. Otsustati jätkata EÜS-i põhimõtete ja taotluste kohast tegevust paguluses. 31. oktoobril 1950 asutati Vanematekogu, iga viie aasta järel Rootsi, USA ja Kanada vahel roteeruv koordineeriv organ. 6. detsembril asutas 1975 Vanematekogu Arthur Puksowi Fondi, mille eesmärgiks on rahaliste preemiate andmine teaduslike tööde eest. 7. aprillil 1955 taastati EÜS-i kirjanduskomisjon EÜS-i väljaannete koordineerimiseks. 1948. aastal asutas Lõuna-Rootsi koonduse August Schönbergi nimelise stipendiumi. Aprillis 1970 katkestas Pohjois-Pohjalainen Osakunta Soome valitsuse poolse poliitilise surve tõttu sõpruslepingu EÜS-iga. 18. aprillil 1972 asutati EÜS-i ajalootoimkond.
14. detsembril 1967 asutati sihtasutus EÜS 100 aastat. Aprillis 1970 tähistati kõigis väliskoondustes EÜS-i 100. aastapäeva. 19.–21. juuni 1970 toimus EÜS-i 1. ülemaailmne kokkutulek New Yorgis. 19.–21. juulil 1975 toimus EÜS-i 2. ülemaailmne kokkutulek Skoklosteris (Rootsi).
Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
18. jaanuaril 1945 asutati Rootsi koondus Stockholmis, 18. novembril 1945 asutati Rootsi koondus Göteborgis, 14. veebruaril 1946 asutati koondus Lõuna-Rootsis, Lund-Malmö piirkonnas. Detsembris 1945 asutati koondus Saksamaal Geislingeni DP-laagris (tegutses kuni 1949), 10. aprillil 1948 asutati koondus Saksamaal Augsburg-Hochfeldi DP-laagris (tegutses kuni 1949). 9. aprillil 1950 asutati Inglismaa koondus, mis tegutses 12. aprillini 1996. 26. veebruaril 1955 taastati Saksamaa koondus Baieri koondusena (alates 23. juuni 1956 Lääne-Saksamaa koondus). 26. mail 1977 ühines Lääne-Saksamaa koondus Rootsi koondusega Göteborgis.
Austraalias[muuda | muuda lähteteksti]
9. aprillil 1949 Sydneys asutati Austraalia koondus.
Ameerikates[muuda | muuda lähteteksti]
11. märtsil 1950 New Yorgis asutati Ameerika Ühendriikide koondus. 31. detsembril 1950 asutati Kanada koondus Torontos. 1952 asutati Argentina koondus. Argentina koondus lõpetas oma tegevuse 1980. Neli seltsivenda liitusid USA koondustega. 2. november 1952 asutati Montreali koondus. 3. detsembril 1955 asutati Baltimore-Washingtoni koondus. 7. aprill 1956 asutati Lõuna-California (hiljem Lõuna-Lääne) koondus. 9. juunil 1956 asutati Chicago (hiljem Kesk-Lääne) koondus. 1956 asutati San Francisco (hiljem Põhja-California) koondus. 8. märtsil 1958 asutati Vancouveris Põhja-Lääne koondus. 1. jaanuaril 1997 liitusid USA Lõuna-Lääne ja Põhja-California koondused California koonduseks.
EÜS taasiseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
16. detsembril 1987 asutasid vaidlusklubi Alternatiiv ja tudengiteater Valhalla EÜS Sodaliciumi. 1. detsembril 1988 taastas EÜS Sodalicium Rootsis asuva EÜS-i Vanematekogu ja Eestis elavate vilistlaste nõusolekul Eesti Üliõpilaste Seltsi Tartus. Värvid said 21 uut tegevliiget ja 16 vilistlast. 24. veebruaril 1989 toimus pärast Julius Kuperjanovi mälestustahvli avamist Pepleri 23 maja seinal seltsi liikmete rongkäik.
Aprillis 1989 otsustati jätkata sõpruslepingu täitmist Etelä Pohjalainen Osakuntaga. Aasta hiljem taastati sõprusleping Pohjois-Pohjalaise Osakunnaga ja otsustati jätkata sõpruslepingut Läti üliõpilasseltsiga Austrums. Oktoobris 1990 möödus 70 aastat Soome ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu sõlmimisest EÜS-i majas. Koostöös Soome sõprusorganisatsioonidega avati mälestusmärk. Aprillis 1991 sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli juures tegutseva Vasa Nationiga.1995 ilmus koostöös Etelä-Pohjolaise ja Pohjois-Pohjolaise Osakunna ning Vasa Nationiga kogumik "Pontes novi".
Aprillis 1991 tagastas Tartu Ülikool de facto EÜS-i käsutuses olnud EÜS-i maja de jure. Kokkuleppele kirjutasid alla EÜS-i Vilistlaskogu esindajad ja Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner. Algas maja taastamine. Sisekujundajaks valiti Sirje Uusbek. 24. veebruaril 1992 tagastati EÜS-ile tema ajalooline lipp.
17. jaanuaril 1989 asutati Pärnu koondus. 1991 taastati Tallinna koondus. 1994 tagastati Tallinna koonduse maja EÜS-i Vilistlaskogule.
Aprillis 1990 tähistati EÜS-i 120. aastapäeva Tartus. Juulis 1990 ülemaailmsed EÜS-i suvepäevad Otepääl. Juunis 1994 tähistas EÜS sinimustvalge lipu 110. aastapäeva kaarikuretkega Tartust Otepääle. 1992–1993 koostati uus kodukord. 21. juulil 1995 toimus EÜS-i ülemaailmne koosolek Tartus. Vanematekogu lõpetas tegevuse ja andis oma volitused üle Vilistlaskogule. Võeti vastu uus Vilistlaskogu põhikiri. 1997 asutati EÜS-i sihtasutus. 2004 tähistas EÜS sinimustvalge 120. aastapäeva. 3.–5. juunil 2009 tähistas EÜS oma sinimustvalge lipu 125. aastapäeva. 1.–10. juulil 2009 peeti EÜS-i ülemaailmne kokkutulek. 5.–11. aprillil 2010 tähistas EÜS oma 140. aastapäeva.
1996 kuulus EÜS-i üle 700 liht- ja tegevliikme ning vilistlase. EÜS-il oli 16 koondust: Tartu, Tallinna, Pärnu, Stockholmi, Göteborgi, Lõuna-Rootsi (Malmö-Lund), Toronto, Montreali, New Yorgi, Baltimore-Washingtoni, Põhja-Lääne (Seattle-Vancouver), Kesk-Lääne (Chicago ümbrus), Lõuna-Lääne (Lõuna-California), Põhja-California, Kirde (Massachusetts) ja Austraalia koondus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 32–33
- ↑ Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 104
- ↑ Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 105