Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

7. aprill (vkj 26. märts) 1870 on EÜS-i asutamispäev. Esimene "Kalevipoja õhtu" toimus Andreas Kurrikoffi korteris. Kokku tuli 5 eesti üliõpilast ja 3 silmapaistvat eesti soost tartlast (Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner, Martin Wühner, Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt ja Johann Voldemar Jannsen). Otsustati kord nädalas koos käia, "Kalevipoega" lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida.

1873 muudeti EÜS sõpruskonnast eestseisuse ja kindla liikmestaatusega ühinguks. Võeti vastu 8 uut liiget, valiti ametnikud (esimeheks Andreas Kurrikoff) ja pandi kirja põhimõtted. Seltsi nimeks võeti "Vironia".

1876 peeti loengusari Eesti ajaloost kuni usupuhastuseni. Ettekandjateks olid Karl August Hermann, Burchard Sperrlingk, Martin Lipp jt.

Seltsi liikmete omavahelise läbikäimise keel oli peaasjalikult saksa keel, kuna mõtteavaldus selles keeles oli liikmetel harjunum, hõlpsam ja ladusam kui maakeeles. Ka oli enesestmõistetav, et haritud eestlased omavahel saksa keelt pruugivad. Eesti keel oli "pühapäevakeel". Esimesed kroonikad olid eestikeelsed, kuid koosolekute protokollid kuni 1879. aastani ja uuesti alates korporatsioon Vironia asutamisest saksa keeles. Kui kasutati eesti keelt oli see eraldi ära märgitud ("und zwar in estnischer Sprache"). 1881. aastal määrati rublane trahv neile, kes kõnedes saksa keelt tarvitasid[1]. 1889. aastal kirjutas Oskar Kallas: "Eesti keele tundmine on meie seas tänini väga vaevaline[2]". Tartus rääkisid saksa üliõpilased saksa, venelased vene, poolakad poola, lätlased läti ja eestlased saksa keelt[3].

17. aprillil 1879 loeti ette Eesti Postimehest hümn keisrile, "mille pääle terve konvent üles tõusis ja keisrilaul "B. Z. H." kõikide vaimustatud huultelt kõlas". 1879. II poolaastal lõpetas esimees A. Sperrlingk viimase koosoleku "seega, et ta keisri herrat meele tuletas, kes eilasel päeval jälle kurjategijatest õnnelikult pääsenud. Kõik konvent laulis vaimustatult "Боже Царя храни!"" 9. veebruaril 1880 tuletas esimees A. Sperrlingk oma kõne lõpus "konvendile meele, mis hirmus lugu mõne päeva eest keiserlikus lossis sündinud ning kuda Kõigevagevama vägev käsi jällegi oma salvitud meest varjanud meile jäädavaks õnneks, mis pääle kõik konvent püsti tõusis ning vaimustatult oma Keisri auks laulis: "Боже Царя храни!"[4]".

Vironia asutamise katse[muuda | muuda lähteteksti]

4. juunil (23. mai) 1881 otsustasid tollased liikmed asutada korporatsiooni "Vironia" ja taotleda korporatsioonide esinduskogu Chargiertenconventi (Ch!C!) tunnustust. Korporatsiooni asutamise eestvedajaks oli teoloogiatudeng Aleksander Mõttus (1859–1932).

29. septembril (17. september) 1881 valiti asutatava korporatsiooni värvideks sinine, must ja valge.

Suurel reedel, 7. aprillil (26. märts) 1882 pani baltisaksa korporatsioonide vastuseisus eesti korporatsiooni asutamisele pettunud Aleksander Mõttus pähe sinimustvalge tekli ja sõitis voorimehel läbi linna, rikkudes Tartu üliõpilaskonnas kehtivat reeglit, mille kohaselt tohtisid avalikult värve kanda ainult Ch!C! poolt tunnustatud korporatsioonide liikmed.

Tunnustatud korporatsioonide liikmed pidasid voorimehe kinni, võtsid A. Mõttuselt värvitekli ära ning tallasid selle Livonia konvendikorteris jalge alla. Ülikooli kohus karistas intsidendis osalenud korporatsioonide liikmeid kartseriga. A. Mõttus heideti ülikoolist välja, saadeti Tartust välja ning jätkas õpinguid Peterburis.

3. juunil (22. mai) 1882 otsustati korporatsiooni asutamisest loobuda. Loobumise põhjuseks oli baltisaksa korporatsioonide vastuseis, samuti korporatsiooni asutamiseks nõutava liikmete arvu (30) puudumine.

Ametlikult tunnustatud[muuda | muuda lähteteksti]

16. veebruaril (4. veebruar) 1883 registreeris Tartu Ülikooli rektor Eduard Georg von Wahl Eesti Üliõpilaste Seltsi 1868. a üliõpilasreeglite alusel teadusliku üliõpilasseltsina (literärisch-wissenschaftlicher Verein) nime all Verein Studierender Esten. Seltsi asutamiskuupäevaks võeti 7. aprill (26. märts), värvideks sinine, must ja valge. Värve avalikult ei kantud, sest need ei ole Ch!C! poolt tunnustatud.

9. märtsil (26. veebruar) 1884 asutati vilistlaskogu. Vilistlasteks kutsuti 14 endist seltsi liiget.

4. juuni (23. mai) 1884 pühitseti Otepääl sinimustvalge lipp vilistlane Rudolf Kallase poolt. Seda loetakse ka eesti sinimustvalge rahvuslipu sünnipäevaks.

1889 ilmus "Eesti Üliõpilaste Seltsi album. I leht".

Fraternitas Viliensis[muuda | muuda lähteteksti]

4. märtsil (22. veebruar) 1890 otsustati asutada korporatsioon Fraternitas Viliensis värvidega sinine, must ja valge.

23. novembril (11. november) 1890 vaatamata Ch!C! nõusolekule keeldus Riia õpperingkonna kuraator N. Lavrovski korporatsiooni kinnitamast. EÜS jätkas seltsina säilitades vastavalt üldkommaani (Allgemeiner Comment) 13. paragrahvile õiguse vapi ja värvide hoidmisele.

Edasine tegevus seltsina[muuda | muuda lähteteksti]

Sügisel 1892 asutati Oskar Kallase poolt Saaremaal kogutud vanavarast Seltsi muuseum. Eksponaadid on kuni Seltsi maja valmimiseni hoiul Õpetatud Eesti Seltsis

1896 alustas EÜS almanahhi "Sirvilauad" väljaandmist. Ilmus 1896–1920, toimetajad Villem Reiman (1861–1917), theol ja Villem Ernits (1891–1982), phil.

1899 asutati Seltsis sümfooniaorkester.

20. sajandi alguses[muuda | muuda lähteteksti]

10.-11. septembril (28.-29. august) 1902 toimusid EÜS-i maja (Viljandi, tänapäeval Tõnissoni tänav 1, arhitekt Georg Hellat, 1870–1943) sisseõnnistamise pidustused.

1903 peeti EÜS-is viimast korda Landesvateri tseremooniat.

Sügisel 1904 loobus EÜS üldkommaani garanteerimisest.

1. novembril (19. oktoober) 1905 oli EÜS-i sinimustvalge lipp esimest korda avalikkuse ees eesti organisatsioonide demonstratsioonil Tartus. Demonstratsioonile tungisid ülikooli peahoone ees kallale esimese Vene revolutsiooni kihutusest innustust saanud vene üliõpilased. Mõned Seltsi liikmed said viga.

9. mail (26. aprill) 1907 asutasid EÜS-ist lahkunud liikmed korporatsiooni Fraternitas Estica.

14. novembril 1909 asutati EÜS-ist lahkunud liikmete poolt korporatsioon Sakala.

Vabadussõjas (1918–1920)[muuda | muuda lähteteksti]

II semestril 1918 boikoteerisid EÜS-i liikmed koos teiste üliõpilasorganisatsioonidega Saksa okupatsioonivõimude poolt avatud nn Landesuniversitäti.

24. novembril 1918 otsustati EÜS-i koosolekul minna in corpore Vabadussõtta. Vabadussõjas langes 13 EÜS-i liiget, 63 autasustati Vabadusristiga.

Iseseisvas Eestis 1920–1940[muuda | muuda lähteteksti]

13. oktoober 1920 registreeris Tartu Ülikooli Valitsus EÜS-ist lahkunud liikmete poolt asutatud EYS Veljesto.

14. jaanuaril 1921 asutati Tallinna vilistlaskoondus.

1925 ilmus Tartus Johan Kõpu "Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I.1870–1905" (2. trükk 1953 Uppsalas, 3. trükk 1996 Tartus).

1928 sõlmiti vahekorraleping korporatsioon Vironiaga.

28. oktoobril 1928 sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli Pohjois-Pohjalainen Osakunta ja Etelä-Pohjalainen Osakuntaga.

1930 laiendati Seltsi maja (arhitekt Artur Kirsipuu).

1931 tühistas EÜS korp! Vironiaga sõlmitud vahekorralepingu.

7. aprillil 1934 tehti otsus sinimustvalgete värvide kandmise kohta: värve kantakse avalikult Seltsi aastapäeval, vilistlaspäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval, Tartu Ülikooli aastapäeval ja volbriööl, samuti EÜS-i esindamisel. See on kompromiss nn farboonuste ja antifarboonuste vahel. Kuni 1934. aastani Seltsi liikmed värve avalikult ei kandnud.

4. juunil 1934 tähistati suurejooneliselt sinimustvalge lipu pühitsemise 50. aastapäeva Otepääl ja Tartus. Otepää kiriku seinal avati sinimustvalgele lipule pühendatud bareljeefid.

15. oktoobril 1936 registreeriti ksv!! koondus Tallinna Tehnikainstituudi juures.

5. aprillil 1937 sõlmiti sõprusleping Läti üliõpilasseltsiga Austrums.

1939 ostis EÜS-i Tallinna koondus maja Kadriorus, J. Köleri 13.

1940 ilmus ühisväljaanne Soome sõprusorganisatsioonidega "Jäämereltä Emajoen rannoille"/"Jäämerelt Emajõe kallastele".

22. juunil 1940 kandis EÜS-i kaasvõitleja Andres Raska rahvuslikul meeleavaldusel sinimustvalget rinnalinti ning jagas neid ka teistele. Vahistati 26. juunil Narva-Jõesuus Eesti politsei poolt.

I semestril 1940 oli EÜS suurim eesti üliõpilasorganisatsioon 369 liht- ja tegevliikme ja 711 vilistlasega.

Pagulusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

16. juunil esitas Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Eestile ultimaatumi, nõudes valitsuse tagasiastumist ja täiendava Punaarmee väekontingendi lubamist Eestisse. Vabariigi Valitsus astus tagasi. 16. ja 17. juunil okupeeris Punaarmee 10. armee Eesti Vabariigi. 19. juunil tuli Eestisse Üleliidulise Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee peasekretäri Jossif Stalini eriesindaja, ÜK(b)P Leningradi oblasti- ja linnakomitee I sekretär, ÜK(b)P KK sekretär ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige Andrei Ždanov. 21. juunil kinnitas president Konstantin Päts ametisse uue valitsuse A. Zdanovi dikteeritud koosseisus. EÜS-i maja rekvireeriti Punaarmee tarbeks. Ajalooline lipp peideti, ülejäänud varad anti Eesti Rahva Muuseumile.

29. juulil 1940 keelati Eesti Vabariigi sisekaitseülema, siseministri abi Harald Habermani korraldusega üliõpilasorganisatsioonide tegevus. 22. juulil 1940 on okupatsioonivõimude näpunäidetel moodustatud Riigivolikogu taotlenud Eesti astumist Nõukogude Liitu. 6. augustil liideti Eesti NSV Liiduga.

1940–1988 oli EÜS Eestis põranda all. Tähistatakse EÜS-i aastapäevi ja suvepäevi, võetakse vastu üksikud liikmed, lahkunud kaaslased maetakse Seltsi kombe kohaselt

1939–1945 II maailmasõda. Ligi 350 EÜS-i liiget arreteeritakse Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsioonivõimude poolt, mõrvatakse Eestis, langevad metsavendadena või Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee koosseisus, hukatakse või surevad nälga ja haigustesse Nõukogude Liidu ja Saksamaa koonduslaagrites, hukkuvad Eestist põgenemisel Läänemerel või Eesti ja Saksamaa linnade pommitamise ajal

1939–1941 ja 1944 lahusid rohkem kui 300 EÜS-i liiget Saksamaale koos ümberasuvate baltisakslastega, põgenevad Rootsi ja Saksamaale või taganevad Saksa armee koosseisus Saksamaale.

28. aprillil 1943 peitis Karl Aun, EÜS-i esimees 1940/II, EÜS-i ajaloolise lipu Lääne-Mardi talu (Vaimastveres) põranda alla.

1943. aasta suvel toimusid EÜS-i põrandaalused suvepäevad Palamusel ja Tooma sookatsejaamas.

23. augustil 1944 toimus EÜS-i liikmete koosolek Vikingshilli põgenikelaagris. Otsustati jätkata EÜS-i põhimõtete ja taotluste kohast tegevust paguluses.

18. jaanuaril 1945 asutati Rootsi koondus Stockholmis, 18. novembril 1945 asutati Rootsi koondus Göteborgis, detsembris 1945 asutati koondus Saksamaal Geislingeni DP-laagris (tegutses kuni 1949), 14. veebruaril 1946 asutati Lõuna-Rootsi koondus (Lund-Malmö). 10. aprillil 1948 asutati koondus Saksamaal Augsburg-Hochfeldi DP-laagris (tegutses kuni 1949). 9. aprillil 1949 Sydneys asutati Austraalia koondus. 11. märtsil 1950 New Yorgis asutati Ameerika Ühendriikide koondus. 9. aprillil 1950 asutati Inglismaa koondus.

31. oktoobril 1950 asutati Vanematekogu, iga 5 aasta järel Rootsi, USA ja Kanada vahel roteeruv koordineeriv organ.

31. detsembril 1950 asutati Kanada koondus Torontos. 1952 asutati Argentina koondus. 2. november 1952 asutati Montreali koondus.

26. veebruaril 1955 taastati Saksamaa koondus Baieri koondusena (alates 23. juuni 1956 Lääne-Saksamaa koondus).

7. aprillil 1955 taastati EÜS-i kirjanduskomisjon EÜS-i väljaannete koordineerimiseks.

3. detsembril 1955 asutati Baltimore-Washingtoni koondus. 7. aprill 1956 asutati Lõuna-California (hiljem Lõuna-Lääne) koondus. 9. juunil 1956 asutati Chicago (hiljem Kesk-Lääne) koondus. 1956 asutati San Francisco (hiljem Põhja-California) koondus. 8. märtsil 1958 asutati Vancouveris Põhja-Lääne koondus.

1948 – August Schönbergi nimelise stipendiumifondi asutamine Lõuna-Rootsi koonduse poolt.

14. detsembril 1967 asutati sihtasutus "EÜS 100 aastat".

Aprillis 1970 – EÜS-i 100. aastapäeva suurejooneline tähistamine kõigis koondustes.

Aprillis 1970 katkestas Pohjois-Pohjalainen Osakunta Soome valitsuse poolse poliitilise surve tõttu sõpruslepingu EÜS-iga.

19.–21. juuni 1970 toimus EÜS-i 1. ülemaailmne kokkutulek New Yorgis.

18. aprillil 1972 asutati EÜS-i ajalootoimkond.

19.–21. juulil 1975 toimus EÜS-i 2. ülemaailmne kokkutulek Skoklosteris (Rootsi).

6. detsembril asutas 1975 Vanematekogu Arthur Puksowi Fondi, mille eesmärgiks on rahaliste preemiate andmine teaduslike tööde eest.

26. mail 1977 ühines Lääne-Saksamaa koondus Rootsi koondusega Göteborgis.

1980 lõpetas Argentina koondus oma tegevuse. Neli seltsivenda liitusid USA koondustega.

Juunis 1984 tähistasid Eestis elavad EÜS-i liikmed Otepääl salaja sinimustvalge lipu 100. aastapäeva.

Tegevuse taastamine Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

16. detsembril 1987 vaidlusklubi Alternatiiv ja tudengiteater Valhalla liikmed asutavad EÜS Sodaliciumi.

1. detsembril 1988 taastas EÜS Sodalicium Rootsis asuva EÜS-i Vanematekogu ja Eestis elavate vilistlaste nõusolekul Eesti Üliõpilaste Seltsi Tartus. Värvid said 21 uut tegevliiget ja 16 vilistlast.

Pärast tegevuse taastamist[muuda | muuda lähteteksti]

17. jaanuaril 1989 asutati Pärnu koondus.

24. veebruaril 1989 toimus rongkäik pärast Julius Kuperjanovi mälestustahvli avamist aadressil Pepleri 23

Aprillis 1989 otsustati jätkata sõpruslepingu täitmist Etelä Pohjalainen Osakuntaga.

13.-15. juulil 1989 peeti esimesed taastamisjärgsed suvepäevad Otepääl. Avati 1950ndatel purustatud bareljeefide pronkskoopiad.

Aprillis 1990 tähisti EÜS-i 120. aastapäeva Tartus. Taastatakse sõprusleping Pohjois-Pohjalaise Osakunnaga ja jätkatakse sõpruslepingut Läti üliõpilasseltsiga Austrums.

Juulis 1990 ülemaailmsed EÜS-i suvepäevad Otepääl.

Oktoobris 1990 möödus 70 aastat Soome ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu sõlmimisest EÜS-i majas. Koostöös Soome sõprusorganisatsioonidega avati mälestusmärk.

Aprillis 1991 sõlmiti sõprusleping Helsingi Ülikooli juures tegutseva Vasa Nationiga.

Aprillis 1991 tagastas Tartu Ülikool de facto EÜS-i käsutuses olnud EÜS-i maja de jure. Kokkuleppele kirjutasid alla EÜS-i Vilistlaskogu esindajad ja Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner.

Alates 1991 maja taastamine. Sisekujundaja Sirje Uusbek.

1991 taastati Tallinna koondus.

24. veebruaril 1992 tagastati EÜS-ile tema ajalooline lipp.

1992–1993 koostati uus kodukord.

1994 tagastati Tallinna koonduse maja EÜS-i Vilistlaskogule.

Juunis 1994 tähistas EÜS sinimustvalge lipu 110. aastapäeva kaarikuretkega Tartust Otepääle.

21. juulil 1995 toimus EÜS-i ülemaailmne koosolek Tartus. Vanematekogu lõpetas tegevuse ja andis oma volitused üle Vilistlaskogule. Võeti vastu uus Vilistlaskogu põhikiri.

1995 ilmus koostöös Etelä-Pohjolaise ja Pohjois-Pohjolaise Osakunna ning Vasa Nationiga kogumik "Pontes novi".

12. aprillil 1996 lõpetas tegevuse Inglismaa koondus.

1996 kuulus EÜS-i üle 700 liht- ja tegevliikme ning vilistlase. EÜS-il oli 16 koondust: Tartu, Tallinna, Pärnu, Stockholmi, Göteborgi, Lõuna-Rootsi (Malmö-Lund), Toronto, Montreali, New Yorgi, Baltimore-Washingtoni, Põhja-Lääne (Seattle-Vancouver), Kesk-Lääne (Chicago ümbrus), Lõuna-Lääne (Lõuna-California), Põhja-California, Kirde (Massachusetts) ja Austraalia koondus.

1. jaanuaril 1997 liitusid USA Lõuna-Lääne ja Põhja-California koondused California koonduseks.

1997 asutati EÜS-i sihtasutus.

2004 tähistas EÜS sinimustvalge 120. aastapäeva.

3.–5. juunil 2009 – EÜS tähistas oma sinimustvalge lipu 125. aastapäeva.

1.–10. juulil 2009 – peeti EÜS-i ülemaailmne kokkutulek.

5.–11. aprillil 2010 – EÜS tähistas oma 140. aastapäeva.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 32–33
  2. Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 104
  3. Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 105
  4. Juhan Kõpp. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, Uppsala 1953. Lk. 40–41